kulinaarseid katseid

Kulinaarseid katseid.

Eile sai siis maiustatud. Ellujäämissaadete mõjul sõin mõned sipelgad ära. Sipelgad ei olnud proteiini moodi, maitselt ei olnud. Aga mis tost. Siplegas võtab sul veel paljaste lõugadegagi keelest kinni mis juba muust ihust ammu lahus. Aga ometi on putukad üks söögiressurss ka meil siin. Metsakuklased. Karu sööb neid küll. Ehk küll ta vist vastseid rohkem otsib.  Ja siis igast taimi, naati, karulauku, proovisin ka pajukoort sealt edasi süüa kus kobras oli lõpetanud aga ei hakanud hambad peale. Ka haab ei ole eriti maitsev. Kase koorealune roheline osa pidi millaski magus olema aga ei eile.  Ju siis vale aeg. Mahl on juba kinni. Kaks päeva looduses on hääle üsna ära võtt aga muidu on ok.

Ka pole see vimb mida sai lauba püütud teabmis hõrgutis. Suur kala aga luid täis. Ühesõnaga kala saime. Aga sellega on nii et kui spetsialist ütleb et sai 14 kilo siis ei maksa arvata et sina saad 14 kilo. Ei sina saad heal juhul kaks kilo sest sul pole õigeid riistu. Ja needki purunevad. Aga sai isu täis. Haug eile veel ei võtt. Aga küll ta hakkab.

Väga piinlik on et NATO laseb rakettidega surnuks naisi ja lapsi ja et mina olen ka nagu selle vihmavarju all. Mõtlen siin Gaddafi lapselapsi. Et mingi päritolu pärast oled sa juba tapetav.  See ongi demoniseering. Ja suur plaan selle pühitseb ja lunastab. Sellest jään ma elu lõpuni kirjutama. Ja nii me mõtlemegi et suur plaan ja rahvuslikud huvid ja rahvuslik julgeolek õigustab mida iganes.

Ja ega see kooslusest küsi. Ega ta kiriku sees suurt teistmoodi ei ole. Või siis selle nimel sind ahistatakse et sa naine oled – siis vast tuleb sind mobbida. Ja siin tuleb kohe mängu Pühakirja argument. Ja järsku ollakse ühes küsimuses suuremad literalistid kui … Katoliiklasemad kui paavst ise. Is pope catholic?

Nagu vennad väikesest mahajäänud kirikust teevad. Ega nad suurteski teisiti talita. Mina aga ei saa olla kuulmatu taevase nägemuse suhtes. Ehk küll mulle öeldakse lakkamatult et kes sina oled ja et vaata iseennast. Kunagi heideti ette et Kristusega end samastan. Vaat kus lurjus arvab et teda nagu Kristust risti lüüakse. Hea küll natuke erinevalt lüüakse. Nõus. Et ühest küljest tuleks nagu samastuda ja teisalt vaadata et sa liiale ei lähe ja ikka nendes asjades samastud mida sulle ette öeldakse. Ameerika eestseisjad ütlevad sest nemad teavad. Neil on raha. Praegu tulevad Tudorid. Üle tüki aja kvaliteetsari mis täib vaadata. Hea näide sellest mis saab kui inimesel on absoluutne võim. Temast Henrist, ei tohtinud keegi mitte mingis osas üle olla. Oli nagu loomariigis et kui oled tugevam siis oled samas ka targem ja ilusam. Ei käi need asjad huntidel lahus. DNA poolest koos käivad ja emaste meelest. Ja ta, Henri, raevunud monoloogid krutsifiksi ees on kõige toredamad, või peaks ütlema et kurvemad. Nagu Stalini õukonnas aint aeg oli teine.

Võimupüramiidid elavad kirikus hääd elu edasi tänase päevani. 

Mõnes kirikus tunnen mina end nagu kurjategija. Umbes niisama nagu oma üüriliste silmis. Sa oled kurjategija juba üksi sellepoolest et sul selline nimi ja nägu on. Nagu Gadaffid või Laadenid võivad end tunda. Kõik, ilma erandita. Või Inglise kuningakoja  liikmed teisalt. Absurd on see ikkagi et üht perekonda peetakse sümbolpereks  ja peetakse üleval riigi raha eest. Põhimõtteliselt on absurd. All men are created equal. Ja sümbolit tõlgendavad tänapäev ajakirjanikud mitte käilakujud ise.

Ja inimestel olla teatud võõrandamatud õigused – nagu näiteks õnnetaotlus. Mulle see meeldib. See on lähedane tõetaotlusega mis peaks iga inimest iseloomustama. See ongi see. Kui tal tõetaotlust pole siis on jama. Naistel mõistan et vahel on enam suhte- ja inimesetõe taotlust kui faktitõe aga pole hullu. Ja ega see nüüd mingi pelk olmatõde olema peagi. Tõetaotlus kui põhimõte – just. Mehel peaks olema tõetaotlus kui printsiip ja põhimõte. Inimesel peaks olema. Elame ajal kui võimurollid mängivad üle soorollide. Aeg säärane. Las ta olla. Mul pole problemi.

Elu kui tõetaolus. Ja inimene ei tohi liiga vara järele jätta ega leppida poolikute asjadega siis on ta süüdimatu. Süüdimatu aga tähendab et pole võimeline vastutust kandma. Lihtsameelne kes hakkab enne uskuma kui tõeväärtuses kindel on. Aga veri higi ja limasnahad on väga tõesed, ausalt ja Inglise veinid mis maitsevad nagu gladiaatori higi. Henri ütles prantsuse saadikule et Inglismaal tehakse veini alates Rooma riigist. Nii vähe – vastas viimane.  

Vaid tõetaotlus teda ikka juhtima peab kuni otsani välja. Kuni tuleb surm kui tõetaotus. Tõetaotlus peab inimest tema elus kooskõlas ja harmoonias ürgusaldusega juhtima. Usaldus saadab välja oma katsesarved ja uurib tõeväärtust kas tasub kojast välja pugeda või ei tasu. Ja nii edasi muudkui. Ja kui liiga vara poeb siis saab petta ja petab teisi ise ka. Süüakse lihtsalt ära. Ja seda muudkui juhtub eriti nende usuponnistajatega kes end vaimurahvaks peavad. Et saavad petta. Aga ei õpi ja saavad jälle petta. Nagu Oz-i seriaalis. Tuleb uus mees ja kõik kordub.

Andumusvalmidus on nii suur et ega see küsi. Peaasi et võngutab mingeid keeli hinges. Inimene ei pääse oma usaldusvõimest ja seetõttu saab ta lõputult petta saada. Mida kõrgemal usaldusastmel seda valusamini saab ta petta. Nagu Joe Pistone kes kehastas Jhonny Brasco’t.  

 Üks vana vend hiljuti luupas mööda kiriku seina. Läksin teda tervitama. Tema vastusest selgus see mida niigi teada et vanus ei tähenda pühitsust ja et mõni mees on ikka valmis koos mürgihammastega Issanda ette astuma. Jumal temaga. Kui usk ei tee inimest paremaks siis on tal järelikult harjutus tegemata. See harjutus mille käigus ennast ristilööjate seas pidevalt ja jätkuvalt ära tunda. Päästetud olemise õpetuses ongi see viga et ei tunta end ära vaid kuulutatakse sellisena nagu oldakse võitjaks ja seespool olevaks. Ja siis läheb seal “seespool” juba kõik samamoodi edasi.

Et Jumala triki nimel loetakse end kohe võitjaks sest võit on ju toodud. Patusust printsiibina mööndakse aga sest jääb väheks ja juba tulebki võit peale. Ristilööja kes pole end sellena ära tund ja võitjaks kuulutab, kuulutab kurja. Vaat sellest tuleb alles mürgikokteil. Mõni ime siis et hambad alles on. Mina püüdlen sellise armastuse poole kus ma ei oleks enam vaikne vaatleja vaid mul oleks nii palju armastust et võiksin öelda nagu suur Meister “te rästikute sigitis ja lubjatud hauad”. Aga veel ei ole. Kurb tahaks armastuses tõtt öelda. Aga targutan siin ikka veel omaette.

Mulle on antud näha kogukondliku survamise mustrit ja seda kuis see religioosse kuue võtab aga selle varjus ikka sedasama teeb mida ka ilma selle kuueta. Kogukondlikku  instinkti. Oli saade kus tehti häbipost valmis USA-s ja siis pakuti võõrastele visata seda meest seal häbipostis mädaste tomatitega. Ja kõik peaaegu olid nõus sest see oli tore. Ja kui ta juba seal oli, küllap siis asja eest. Kas pole. Sellised me just oleme. Et laseme mingi julgeoleku kontsepti nimel droonidel tappa lapsi ja naisi. Ja oleme rõõmsad veel peale. Aga see on seesama mis ohverdamine mistahes inimkoosluses.

Advertisements

1 Response to “kulinaarseid katseid”


  1. 1 Margus 2.05.2011, 16:20

    Ma mõtlesin, et ma olen üksik veidrik, kellele see NATO misjon tundub kahtlane. Kuidas lihtsalt nädalast nädalasse lennatakse ja pommitatakse võõra riigi territooriumil, mingi ÜRO paberi alusel. Müstika! “Lubatud tappa, kuni vaja, niipalju kui vaja.” Keegi ei vastuta.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: