ülekannetest

Siinkohal jõuame me lunastuse mõisteni. “lunastavaks jõuks” kirjutab Meego.

Mis mind lunastuse mõiste juures huvitab on ülekanne. Kuidas see toimub? Kus on hoovad ja hammasrattad? Ülekanderihmad või ketid? Mis haarab meid sisse või jätab välja? Mis teeb vahe vahele? Lunastus vanas Kreekas tähendas ostumüügitehingut ehk vabaksostmist näiteks või kellegi orja vabaks ostmist ta omaniku käest. Nii puudutabki lunastus teatud mõttes ostu-müügi tehingut. Ainult et kes on ostja  ja kes müüja jääb selgusetuks? Need skeemid kuradi ja Jumalaga kes meid tema käest vabaks ostavat ei ole veenvad.

Varases Germaani seadustekogus oli lunastuse kontsept Weregild. Ingliskeelne ransom tuleb läbi vana Prantsuse keele ladinakeelsest rançon mis viitab otseselt redemptio = tagasi ostmisele. 

Kus on eestlaste lunastus, milles või kelles?. Kasvõi nonde 7-e ratturi puhul. Kihelkond kui piirkond mis pidi lunaks andma ühe ülikupoja igaks juhuks n.ö. tulevase mässu tarbeks või õigupoolest küll selle ära hoidmise tarbeks. 

Lunastusvaateid võib siis iga huvi korral vaadata. Mulle meeldib see esimene ikka enim.   

Kuidas see aga meieni jõuab? Minuni? Millised muud ülekanded oleksid võimalikud? Sisse rehkendamine või arvestamine näiteks. Osaksarvamine ja osakssaamine – imputatsioon ja impartatasioon on siinkohal olulised. Luter kasutas imputatsiooni, Wesley aga hakkas 200 a hiljem rääkima impartatsioonist. Mul pole impartatsiooniga problemit aint seal on see probleem et asi läheb ära subjektiivse spekulatsiooni tasandile. Nii nagu kogu usuelu. Üleilmne süsteem lõhuti ära rahvusliku süsteemi nimel ja siis lõhuti see omakorda uuesti ära vaimuhõimluse nimel. Impartatsioonist rääkis Wesley kui sisemisest pühitsusest aga karismaadid tegid sellestki fenomenoloogilise anni õpetuse. 

Keegi teeb võrrandi mis haarab endasse kogu maailma. e=mc2 näiteks. Kui me mõtleme Pauluse loogikas ja kasutame tema metafoore siis on see täiesti võimalik. Ma mõtlen tema arutlemist kahe Aadama võtmes Rooma kirjas. Kas aga mingeid otsesemaid ja isiklikumaid ülekandeid ei esine? Et ongi nii et kelle paradigma on suurem selle paradigma sööb muud ja teised paradigmad ära?

Eks ikka aga ülekanded jäävadki väga isiklikeks ja teistele enamjaolt hoomamatuteks sest toimivad nad otse inimhinges läbi Püha Vaimu. Seega siseneb see “vaimutöö” ikka kusagil mingisse ülimasse subjektiivsusesse ja spekulatiivsusesse. Siseneb isiklikku hermeneutikasse. Ükspuha kui selge oleks (poleks) ka õpetus on siiski kusagil mingi keeris kust see õpetus siseneb spekulatiivse subjektiviteedi maailma. Ja sinna ei saa enam teoloog järgi. Sinna saab sukelduda vaid hermeneut, jäljekütt. Ja tõlgendada, tõlgendada, tõlgendada kasvõi selleks et ise aru saada. Inimene las ta olla. Las arvab. Objektiivset teed pole lõpuni olemas ja kui inimest ei ajenda lõputu tõetaotlus kasvõi usu- ja usalduse arvelt ega sealt siis head nahka niiehknaa tule. Nii oma ürgusalduse ja tõetaotluse pingeväljas me elama peame. Ja ei ole nad vastandid. Tõetaotlus tagab et ma jama uskuma ei hakka. Nad ikka koos käivad.

Võtame või ülestõusmise. Mina usun ülestõusmisesse.

Mina usun füüsilisse ülestõusmisesse. Ka siin meil deklareeriti seda kirikulehes. Millised variandid siis veel on? Gnostikutel on vaimne ülestõusmine. Aga mida sa ka ei väidaks alati tuleks küsida et mis sest õieti oleneb. Ma võin öelda et usun Alfa Centauri. Kas teeb see mind paremaks inimeseks? Mine sa tea. Ehk teebki. Usun teadlaste sellekohast väidet. See väljendab nii mu tõetaotlust kui ka ürgusaldust. 

Minu arust on siinkohal kriitiline see kas me võtame ülestõusmist kui endi õigeksmõistu ilma patutunnetusele jõudmata või mitte. Võtame kui Jumala hetkelist häbi ja alandust (mis polnud muud kui trikk) kus ja milles Ta end kehtestas ja mis viimselt päädib suures ülestõusmises kus igaüks saab oma õige palga. Kus inimeste poolt jumalikult legitimeeritud vägivald saab viimselt võidule.

Või jääme me selle harjutuse sisse mille käigus sa jäädki ristilööjaks või vähemasti igevesti teadvustad et inimestel on selline kalduvus – teisi risti lüüa. Ja sina nende seas olles ehk püüad samastuda pigem nondega kelle suhtes kogukond oma vägivalda jumalaga legitimeerib. See on päris radikaalne veelahe tegelikult. Seesama veelahe et kas ristilööjate killas või löödute ja ega seal poliitilist sood või kolmandat võimalust ei ole. Sees- või väljaspool taevaust, nagu vana laul sõnastab. Ja kolmandat teed ja võimalust ei ole. Vabakirikud keda on kunagi ära aetud ja Kristuse pärast vaenatud, teevad nüüd sedasama ise teistele ja vahel on pigem vanades kirkutes enam õhku ja hingamisruumi. 

Ongi see veelahe et kelle suktsessioon sul on. Kas Aabeli oma või Kaini. Ja muuseas needki osad mängitakse vahel ümber. Tuleb valguseingli kujul. Nii et vaata  ette, kolmandat teed ei ole, ka sellise privaatse müstitsismi mõttes. Kolmas tee on vaid vägivallatu kindlameelsuse tee. Kristuse tee. Mis ei ole kas ohvriksjäämise või ohverdamise tee. Sotsiaalselt ja poliitiliselt on see aga ikkagi pigem ohvri tee.

Sa võid küll enda jaoks välja mõelda isikliku müstitsimi tee aga viimaks leiad end ikka kiviviskajate killast või siis sellest rollist kelle pihta visatakse. Sest sealgi toimivad mimeetilised üldistused. Eile oli “Live with the Kombai tribe”. Hirmus armastus ja kena elu tundus algul aga kui kaks valget meest olid ära lapsendatud siis tehti neile kiiresti ka nende veritasulised kohustused selgeks. Ja sedasama tehakse muuseas ka meil ja mujal.

See Ülestõusmine on fakt ilma forensilise materjalita. Midagi mis seob meid kunagise usukogukonnaga. Me kas usume nende kogemust ja tunnistust ilma seda ise ja isiklikult omamata või mitte. See on alusfakt aga ometi ei ole õige sinna külge haakida igast muud jama. Nagu püha tuld ja kala ja joonast. Aga just nii tehakse. Koostatakse suur ebaususkeem ja nõutakse sult siis usu nimel lojaalsust. Ja kui sa usud et Joonas neelas kala alla ja süütas peale seda püha tule, siis saab sind juba igast jama uskuma panna, nagu näiteks seda et sinu pastor ei ole lol või mida iganes. Et kiriku struktuur peab olema just selline nagu ta parasjagu on.

Puhas ja karge ülestõusmine jah – ma usun algkoguduse kogemust. Aga ma ei lase sinna külge  haakida igast jama. Ja allegooriliselt siis jah tähendab ülestõusmine seda et “jumala” nimel ohverdatute hääl ei jää enam varjule. Et see tõuseb üles ja kõlab ja jääbki kõlama. Toob kaasa ohvriteadlikkuse näiteks või tänanses lääne maailmas kus see on suurem kui kunagi kusagil varem.

Lisaks sellele pealtnäha sama metafüüsiline aga siiski märksa konkreetsem mimeetilise eeskuju kontsept. Miski mis töötab läbi eeskuju ehk mudeli. Uskuva ja end lunastatuks lugeva mudeli. Siinkohal võiks tuua veel ka osakslugemise  termini mis teadvustaks ära selle kuuluvuse mis on mimeetiline ja mida reeglina ei teadvustata ära.

Läbi eeskuju jõu. Ometi ei ole eeskuju kui säärane küllaldane seletamaks enamikke õiguse ja patu ülekandeid. Pigem toimub õigusest osakssaamine läbi usu ja samastamise selleks et see “toimiks”. “Toimima” tähendab sealjuures patuandestuse ja armusaamise isiklikku kogemust, mida väljaspoole väljendab sellekohane tunnistus. Mida me peaksime tegema et teeksime Jumala tegusid küsivad inimesed teisal Jeesuselt. Uskuge Jumalasse ja uskuge Jeesusesse. Järgige Teda – modelleerige teda omale eeskujuks. See on Jumala tegu. Lahja tundub nagu. Tegu tahaks teha. Ei ole lahja, enda lahti murdmine sellest maailmast ja eeskuju vahetamine on ülim Jumala tegu, mida annab teha. Just sellega ei saadagi hakkama sest see on paradigma vahetus.

Eeskuju mõistet ei peaks ega tohiks siinkohal siis alahinnata. Ma arvan et eeskuju on siiani valdavalt alahinnatud kontsept mis tegelikult määrab meie elus enamat kui me tahaks või sooviks näidata või välja tuua. Igal juhul on kollektiivse emulatsiooni jõud võimas.

Niisiis Ta suri ja löödi risti ning lüüakse ikka ja jälle risti nende poolt keda ta oma sõnumiga segab. Nagu ka kõik muud kes “püha rivaliteeti ja ohverdamist” segavad. Isegi naine kes haaras kaklevatest meestest ühel (arvata et võõral mehel) kubemest – tal tuleb käsi maha raiuda. Ütleb VT. Või tuli teda tublisti loopida.  Püha rivaliteet on püha asi. 

Pigem suri Ta selleks et näidata meile, ristilööjatele seda millised me oleme ja sedagi kuidas me ei kohku tagasi mitte millegi ega kellegi – saati siis Jumala enese ees. Meie ristlöömise (viktimiseerimise, ostrakeerimise, ohverdamise, äärmiseks jäämise ja jätmise) masin töötab vääramatult edasi nagu punane veski. Moulin Rouge. Kankaan käib.

Advertisements

0 Responses to “ülekannetest”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: