http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/meego-remmel-mille-nimel-jeesus-suri.d?id=44557759

 Lisandusi vaba mõtte arengule Eestis:

 Autor on eesti vaimulik ja University of Walesi doktorant. Mnjah.

If everything else fails, try Wales. Selle Eesti nimelise uskkonnaga on muudkui üks jätkuv jama. Mina eelistaks baptistlikku moraalset rangust koos kaasneva käsumeelega. Vähemasti oleks asjad selged kellega tegu ja kes mida esindab. 

Mille nimel Jeesus suri?  Mulle meeldib see küsimus. Väga meeldib. Autor meeldib ja artikkel ka. Kasutan seda lihtsalt et omi seisukohti väljendada.

“Tunnistagem: Jeesusel oli võimalus surmast pääseda! Nagu ka Sokratesel sajandeid varem. Nii pühendunud kreeklasele Ateenas kui ka kosmopoliitsele naatsaretlasele Jeruusalemmas pakuti teist võimalust. Aga nad jätsid selle teadlikult kasutamata, minnes pigem surma. Äärmuslik? Sokratese viimane kõne on läinud eetika ajalukku. Põhjendades oma valmisolekut teda hukkamõistnud ateenlastelt surmapeekri vastuvõtuks, kinnitas Sokrates, et on ja jääb lõpuni ustavaks Ateena linnakodanikuks, kelle sõnad ja elu eeskuju peavad kõnelema üht ja sama keelt kuni surmani. Integrity, ütleks selle kohta kaasaegne vooruseetika.”

Mõningane paralleelsus on tõesti olemas minugi arvates. Ometi langeb autor siinkohal ilusate ja ülevate sõnade võrkku. St et pruugib neid ilma et need oleksid tõestatud või millegagi tagatud. St et segi lähevad teoloogia ehk tõlgendus ja olm ehk tõsiasi. 

Küsimuseks jääb: uskuda Jeesust või mitte?

Jeesust jah ikka võiks uskuda. Küsimus ei olegi selles vaid pigem selles kuidas me tõlgendame Jeesuse poolt öeldut. 

Usk tundub et on viimasel ajal muutunud mingiks kiitlemise asjaks selles osas kes uskuvat enam ja kes vähem. Mis teisisõnu tähendab seda et ma olen usklikkum ja muidu sust parem. Sest usk on oluline ja kui mina enam usun kui sina siis ma olen usklikum. Väga veider arusaam. Mina usun püha tuld, ütleb Eesti teoloog Hiob. Mina usun imedesse, ütleb teine. Mina usun Veerpalusse kinnitab kolmas. Püha tule kohta on andmeid juba antiigist. Kui teatud kemikaale kokku lasta siis tuli süttib. Teha sellest nüüd mingi uskumisväärne ime ja kehelda sellega ning eeldada justnagu teisteltki mingit tuleusku viib inimesed tagasi samasse aega ja ebausu padrikusse. Tulesüütamise erinevad tehnikad kuuluvad ehk pigem NG saatesse “Survival” kui usuinimese varustusse. Tõetaotluseks ja kergeusklikkuse vältimiseks ei ole siiski paremat teed ega võimalust kui terve skepsis.

Kui me usume püha tuld, siis küllap varsti ka vaalaskala allaneelamist Joona poolt, Veerpalut  või ükspuha mida. Õnneks ei mõõdeta teatud ainete hulka inimese veres siiski mitte usust lähtuvalt. 

Ka ülestõusmine eeldab usuhüpet aga ometi ei tähenda see rohelist tuld ega tühja tsekki ükskõik mille uskumisele. Paraku tundub see praktikas sageli just seda tähendavat. Usk ülestõusmisesse ei tähenda litsentsi üleüldiseks kergeuslikkuseks. Usk ülestõusmisse on usk sellesse et ohverdatute, survatute ja surmatute häält ei õnnestu enam kunagi inimkonna ajaloos vaikima sundida. Et nende “Jumala nimel” tapetute häält ei õnnestu enam vaigistada. Ei õnnestu seda enam teha isegi apelleerides Jumala nimele või otse Temalt legitimatsiooni taodeldes. Ei see aeg on hoolimata kergeusklike süüdimatust julmusest ilmselt igavesti möödas. See hääl ja sõnum meist kui ristilööjaist ja/või süütutest ristilöödutest jääb nüüdsest kõlama. 

Siinkohal teevad usuinimesed ühe üleüldise vea endid ühes Kristuse ülestõusmisega õigeks lugedes. Liiga kergesti, müstiliselt tuleb see. Tuleb ammu enne kui ennast on ristilööjate, Jeesuse salgajate ja reetjate killas ära on tuntud. Õigeksmõist tabab sind juba ristilööjana ja sellepärast lähebki kõik samuti edasi.   Jumalat enam ohverdamise legitimeerimiseks vaja ei ole. Mujal kui kirikus. Sekulaarne maailm tugineb lepingutele ja reeglitele. Ometi luuravad needamad Jeesusegi tapnud  kogukondlikkud mõrvarlikud instinktid siinsamas seaduste vahel ja taga igas kogukonnas ning on valmis esimesel võimalusel endi deemonlikkust paljastama. 

Etableerunud isandad mõistavad õigeks nii endid kui endi kuuljaid sest just nemad omavad autoriteeti õigesti tõlgendada ja teada “tõde”. Olgu siis pealegi nii aga see on enamjaolt ristilööjate, mitte löödute tõde. Ristilöömise harjutus jääbki reeglina läbi tegemata ja elamata sest uuekssaamise rõõm tuleb enne n.ö. “peale” kui oma patt on ära tuntud.   

“Integrity” mõiste ei ole siinkohal minu arvates kohane pruukida. Isiklikus mõttes ehk küll, siiski mitte ühiskondlikkus. Ei maksa unustada et mõlemad, nii Sokrates kui ka Jeesus olid ikkagi ennekõike mässajad. Sellistena aduti neid mõlemaid. Sokratest süüdistati Ateena noorsoo hukutamises ja Jeesust ebaadekvaatsetes ja ühiskondlikku tasakaalu kahjustavates enesekohastes väidetes. See oli siiski midagi väga kauget ja erinevat võrreldes tänaste uskkonnaliidrite leige etableerumisega. Aseta nad vaid toonasesse aega ja sa leidas nad kohe mitte Jeesuse vaid Tema ristilööjate killast.

“Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”

1. jaanuaril 404 AD toimus teadaolevalt viimane gladiaatorite võitlus Roomas. Samal ajal jutustatakse munk Telemahuse surmast, kes tuli südamesunnil Rooma, et kutsuda rahvast üles tegema lõppu mõttetute tapatalgute vaatemängule. Kaks suurt gladiaatorit olevat samal ajal areenil mõõgavõitlust pidanud, kui väike mees rahva seast alla amfiteatri äärde jooksis. Ta hüüdis: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!” Alul olevat inimesed kaasa naernud, arvates, et mungarüüsse riietunud kääbus on üks osa lõbusast vaatemängust. Siis aga hakati aru saama, et mees tahab tõepoolest veriselt põnevale surmavõitlusele lõppu teha. Teda hakati hurjutama, siis juba kättejuhtunud õunte ja munadega loopima. Lõpuks läksid lendu kivid. Tuhandete pealtvaatajate ees kivirahe alla sattunud kristlane ei lakanud aga hüüdmast: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”Verisena vajus ta areeni äärele, lõpuks maha langedes. Viimse lausena enne viimset uinumist korranud ta läbi viimse hingetõmbe: “Lõpetage, Kristuse nimel…” Keiser Honorius, kuulnud Telemahuse traagilisest märtrisurmast, ei lubanud enam Roomas gladiaatorite võitlusi korraldada. Ühe surm osutus lunastavaks jõuks paljude elu heaks.”

Siinkohal jõuame me lunastuse mõisteni. “lunastavaks jõuks” kirjutab Meego. Mis mind lunastuse mõiste juures huvitab on ülekanne. Kuidas see toimub? Toodud näites läbi eeskuju jõu. Ometi ei ole eeskuju kui säärane küllaldane seletamaks enamikke õiguse ja patu ülekandeid. Pigem toimub õigusest osakssaamine läbi usu ja samastamise läbi selleks et see “toimiks”. Tomima tähendab sealjuures patuandestuse ja armusaamise isiklikku kogemust mida väljaspoole väljendab sellekohane tunnistus.

“Kuivõrd suri ta tõepoolest millegi suurema nimel kui ta ise? Teda paremini mõista püüdvad kristlased tunnistavad, et viimselt ei olegi see küsimus pelgalt ajaloofilosoofiline. See on elu sõlmküsimus igaühe jaoks isiklikult.”

Miks oleks ta pidanud surema millegi suurema või enama nimel kui Ta ise? Pigem suri ta “tänu” endaks- ja oma sõnumile

truuksjäämise nimel. Lihtsaim vastus oleks et ta suri kuna ta löödi risti ning lüüakse ikka ja jälle risti nende poolt keda ta oma sõnumiga segab. Kel Ta ei lase selle maailma rivaliteetides ja kisklemistes rahuga edasi toimetada.  Pigem suri Ta selleks et näidata meile, ristilööjatele seda millised me oleme ja sedagi kuidas me ei kohku tagasi mitte millegi ega kellegi – saati siis Jumala enese ees. Meie ristlöömise (viktimiseerimise, ostrakeerimise, ohverdamise, äärmiseks jäämise ja jätmise) masin töötab vääramatult edasi nagu punane veski. 

“Kui küsida seda küsimust isiklikumaks minnes: kelle nimel Jeesus suri? Elu tähendust sügavamalt mõtestades ei saa kellegi surma küsimus olla liiga abstraktne, saati siis Jeesuse surma küsimus.”

Artikkel lõppeb ülevas pateetilis/teoloogilises hämas.

Advertisements

5 Responses to “http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/meego-remmel-mille-nimel-jeesus-suri.d?id=44557759”


  1. 1 Kersti 25.04.2011, 18:39

    “Usk ülestõusmisse on usk sellesse et ohverdatute, survatute ja surmatute häält ei õnnestu enam kunagi inimkonna ajaloos vaikima sundida. Et nende “Jumala nimel” tapetute häält ei õnnestu enam vaigistada. Ei õnnestu seda enam teha isegi apelleerides Jumala nimele või otse Temalt legitimatsiooni taodeldes. Ei see aeg on hoolimata kergeusklike süüdimatust julmusest ilmselt igavesti möödas. See hääl ja sõnum meist kui ristilööjaist ja/või süütutest ristilöödutest jääb nüüdsest kõlama.”

    Kui see, mida siin väidad, tõsi on, siis peaks ju süütult ohverdatud inimesed saama võimaluse surnuist üles tõusta, tõusta kõrgemale oma ohverdajatest, mitte igavesti nende võrkudesse kinni takerduma jäämagi.

    Ja veel, kui seda Sinu (mis mulle tundub väga ühekülgsena) tõlgendust järgida, siis miks pidi Jeesus kõiki neid muid asju väitma ja endasse uskujate päid segi ajama?! So much so, et nad kogu tollase maailma segi pöörasid. Ja mille nimel, et kõik teaksid, et süütult ohverdatuid ei suudeta enam vaikima sundida?! Kas ta tõesti vaid seda pakkus?

    Tunnustähed järgivad neid, kes usuvad… Usuvad siis mida? Et ohverdatajatel polnud õigust nii teha? kas ainult seda? Ja see peakski kogu mu elu täitma rõõmu ja rahuloluga, et ma tean, et ma võin igavesti oiata, kui väga mulle liiga on tehtud?

    Seda öeldes ei väida ma, et Jeesus süütute ohvrite poolel polnud. Aga… ta pakub ka neile ülestõusmist, mitte surma masendusse jäämist, kas pole? Kolm päeva ja aitab küll! Aeg on surnuist üles tõusta, sest meie pääste on ligemal, kui siis, kui me usklikuks saime…

  2. 2 andrus 25.04.2011, 19:00

    Ei no ega siis mina teile tunnustähti keela aga näidake vahel mõnd mulle ka palun. Lihtsalt pole mõtet end tühja väekeelega ära petta ja lollitada. Et justnagu peaks olema ja räägime ka nagu oleks aga ikka ei ole.

    Ega ma viitsi vaielda. Lihtsalt ei saa olla kuulmatu taevase ilmutuse vastu.

    Ületõus lisaks muule tähendab ka seda mida ma ütlesin. Ilmutust enda kui ristilööja ja inimkogukondade kui ohverdajate kohta. Muidu tehakse rehkendus küll aga aga elus ei tunta ometi olukorda ära.

    Mõistetakse end enne õigeks kui ristilööjana ära tuntakse.

  3. 3 Kersti 25.04.2011, 22:54

    ei, ega minagi vaielda taha. Küsisin vaid, kas selline tõeline miinimumprogramm (õigus lõputult “rusikat viibutada”) Sind rahuldab? Nii siin kui sealpool igavikku?

    Aga vastuseks vastusele ütleks ehk Jeesus täna Sullegi, et mis see sinusse puutub, kuidas teised järgivad või mis neist saab, järgi Sina mind!

    No ei tunta jah ära. Koomiline on see. Mina kogen seda ju samuti. Lausa iga päev uuesti. Ka seda, kuidas nad teinekord kantslist endale vett peale tõmbavad, a la härda häälega loevad, et “ma olin vangis ja te tulite mind vaatama” jne jne. Mina tahaksin sinna lisada, “ma olin Moskvasse viidud ja te tulite mind päästma”… jne. Aga ei näe nad seda seost. No ja mis siis? Eks igaüks tõuseb või langeb oma enese Isandale. Kui sa muidugi usud, et arvete klaarimine üldse kunagi tuleb. Kui ei usu, siis muidugi peab ennast konstantselt oma käsivarre jõul aitama.

  4. 4 andrus 26.04.2011, 6:12

    Nu jah. Ma rusikat ei näe muuseas. Ja selle viibutamine ei rahulda mind ei siin- ega sealpool.

  5. 5 andrus 26.04.2011, 6:21

    Aga ära tundmise koha pealt jah, koolis õpilasedki ei pidanud ära tundma füüsika tunni aatomeid ja küsima et kas keemia tunni aatomid on noodsamad?


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: