Eskatoloogia kui identiteedimääraja metodismi näitel

ehk miks ma (ei) ole(n) metodist.

Nimetatud kirjatükk ei ole kirjutatud lähtudes ühestki halvast motiivist. Pigemini võiks seda ehk võrrelda Hertzeni “Kirjadega Teiselt kaldalt”. Kui kellelgi on aga halbu eelarvamusi, siis mida mina sinna parata saan?

Olen kirjutanud lähtudes võimalikult neutraalsest vaatepunktist. Samas ei ole ma soovinud salata enda pikaaegset seotust ÜMK-ga Eestis. Vähe sellest jälgin ka praegu sooja kaasaelamisega selle väikese kiriku tegemisi ja käekäiku. Liiatigi on mind EMK lähetusel teoloogiliselt koolitatud ja oleks imelik isegi nüüd kui ma enam selle kiriku ridadesse ei kuulu lakata teoloogiliselt mõtlemast või metodismile kaasa elamast.

Üheks antud kirjatüki ajendiks on muidugi metodistlike teoloogide puudus praeguses EMKTS-s. Seega ei ole ilmselt võimalik ka nimetatud teemal sügavamalt reflekteeruda. Siiski on see minu hinnangul vajalik igas asutuses ja organisatsioonis, ka kirikus.

Kuidas näeme me endid kümne aasta pärast? Kuidas näeme me endid saja ja tuhande aasta pärast? Kas surnud hobusele on mõtet panustada? Aga surevale hobusele? Kui ta just võidu ei jookse siis vast küll. Sellist privileegi aga vähemasti võidusõiduhobustele ei kingita. Oleme me aga juba endi tahtest sõltumata haaratud rivaliteeti ja religioossesse vabaturgu, meeldib see meile või mitte.

Igal usuliikumisel on kunagi olnud oma aeg ja koht ning kui teises keeles väljendada siis oma turunish. See ei tähenda et tal see ka praegu olema peaks. Hetke suundumuseks tundub olevat pigem see et Valgustusaegsed kirikud vähenevad ja kasvavad pigemini vanemad ja selgete identiteedijoontega kirikud. Üheks erandiks ehk siinkohal kongregatsionalistliku struktuuriga baptistid. Eeltoodud väited on pigem emotsionaalsed kui teaduslikud ja loomulikult on maailma eri paigus kasvamas/kahanemas erinevad liikumised.

Väikestel on alati identiteediga kehvem lugu kui suurtel. Rõhuasetused mis kunagi ärkamise ajal olid olulised, ei ole seda enam. Kui väiksem liikumine rakendab sarnast moraalset ja hierarhilist rangust nagu näiteks või katoliku kirik, siis võimenduvad tema sees mingid sootuks ootamatud dünaamikad, ütleksin isegi et sektantlikud jooned. See tähendab et muutumise dünaamika ei olene vaid põhimõtetest või nn. identiteedipiire märgistavatest kupitsatest, vaid seda dünaamikat mõjustab lisaks ka liikumise suurus, traditsioon ja mitmed muud määrajad. Kui väikeses kirikus hakatakse mängima näiteks või katoliku kirikut siis on tagajärg reeglina erinev ja halvem võrreldes suurema kirikuga.

Väiksusest veelgi enam mõjustab identiteeti aeg ehk päritolu pikkus. Kui sa ei saa järgida oma päritolu enam kui paarsada aastat enne kui katked vahele tulevad siis pole kiita lugu. Mõelgem või meie väikese rahva identiteedile, ei saa me oma kirjutatud ajalugu palju enam kui Põhjasõjani järgitud. Siis tuleb katke ette. Ometi on dna ja keel end kõikidest katketest läbi murdnud. Organisatsioonil oma dna-d ei ole ja keelgi on tal selline kehvavõitu. Seda enam paneb nende peamiste identiteedimäärajate puudumine küsima selle järgi mis on ja kas on? Enamike protestantlike kirikute, saati siis kunagiste äratusliikumiste  puhul on tegemist tavalise korporatiivse kogukondliku identiteediga mis ühest küljest ammutab katoliku kirikust teisalt aga sellele vastandub.

Seega võime öelda et metodistlik identiteet on oma päritolu poolest projektipõhine (metoodiline) ehk asjade teatud viisil tegemise ajalugu. Tõeline identiteet järgib oma suktsessiooni ideaalis lõpuni (loe alguseni) välja. Olgu selleks siis Aadam või maailma loomine.  Parimaks lahenduseks olekski mitte taga nutta projekte ja metoodikaid vaid võtta uskkondi umbes sarnaselt nagu katoliku kirik ordusid. Kui aeg on otsas, siis pannakse ka ordu kinni.

Kui identiteet on kadumas, siis tuleb väikese kiriku elus millaski ette faas kui hakatakse endid välja pakkuma kui mingit oikumeenilist võimalust või kasvulava kõikidele teistele. Tuleb aeg, mil ei rõhutata enam endi ainulaadsust vaid pigem vastupidi. Just sellisest vaimust on kantud kunagine Hugo Oengo traktaat, “Miks ma olen metodist?”, mis on ilmselt üks kõigi aegade populaarseim sellekohane kirjatükk mis räägib metodismist kui oikumeenilisele ideaalile kõige lähemal olevast. Tavaliselt kaasneb sellise oikumeenilise apellatsiooniga viimastegi iseolemise tunnuste vabatahtlik käest andmine. Kui aga selgub et ei kõlba me isegi oikumeeniliseks projektiks, siis tuleb hambad ristis ometi edasi kesta ja püüda oma olemasolu ka teiste silmis õigustada. Kasvõi isenda jaoks. Paraku räägib ajalugu pigemini avatud ja oikumeeniliste kirikute sulandumisest ja väljasuremisest kui vastupidi.

Ka praegused metodistid möönavad sageli et polegi ühtegi head põhjust miks olla just metodist. Võimalik ka et kirik pakub end välja hoopis kui integratsioonimudel, umbes samas võtmes nagu Eesti jalgpallikoondis. On karta et jalgpalliga siiski võistelda ei suudeta. Oleme juba ära markeerinud mõned võimalikud hetkeseisud ja mudelid. Kõige taga hiilib aga ärkamise võimalus/võimatus. Midagi mis sõltub vaid Jumala suveräänsusest ja lahendab kord ja korraga kõik senised probleemid. Seda võib vast küll vagaks enesepettuseks nimetada, nii et siinkohal ei pruugi pikemalt peatuda.

Päästearmee ja nelipühilased, üks liikumine teise järgi on “röövinud” metodistide riided või teisisõnu teinud sedasama uuesti ja paremini mis metodistidele on omane olnud. Miks ma ise omal ajal selle kiriku liikmeks astusin oli see tuntavalt suurem inimlikkuse tolerants võrreldes näiteks või kohati üsnagi legalistlik/moralistlike baptistidega. Hiljem selgus et seegi mulje tulenes enamjaolt vaid ühest mehest, toonasest superintendendist ja ei olnud ei suurem ega väiksem kui sellesama ühe mehe hingesuurus või väiksus.

Rootsis on metodism lakkamas, vähemalt nimena ja ilmselt on see pika identiteedilakkamise protsessi viimaseks märgiks. Kanadas ja Austraalias on metodism juba ammu lakanud. Kas me arvame tõesti et meil on midagi enamat ja isikupärasemat hoida kui Rootsis või Kanadas?Arengumaades on metodism kasvamas, USA-s samuti vähenemas. Lisaks on USA kirik lootusetult lõhki kistud homoseksuaalsuse küsimuse poolt.

Mis saab Eesti metodismist?

Protestantlikud kirikud on alati püüdnud olla kaasaegsed ja oma ajaga kaasa minna. Sellekohane tõukejõud tuleneb juba kunagisest vastandusest kirikule mille rüpest on välja kasvatud ja mille seest ära tuldud.  Vähemasti olid metodistid liikumise algpäevil, näiteks või võideldes orjuse vastu vägagi edumeelsed. Kusagilt maalt hakkab aga kristluses kodanikuvabaduse mõiste käima vastu sellele mida konservatiivsemad kristlased nimetavad patuks, liberaalsemad aga identiteedi konstituteerivaks elemendiks. Näiteks või homoseksualismi alases debatis. Ei saa samaaegselt sõdida homoseksuaalsete inimeste inimväärikuse eest ja nende homoseksuaalsete praktikate vastu nagu ÜMK Book of Discipline seda teha proovib.

Paljude meelest tuleb aga kella veelgi enam tagasi keerata ja et langus algas tegelikult peale juba naiste ordineerimisega. Mitmedki vaimulikud näevad kiriku elususe tagajana võimalikult algkiriklikule sarnasusele püüdlemist, kasvõi selleks et kunagi oleks võimalikult lihtne taas ka organisatoorselt üheks saada. See tundub üleüldises lootusetuses vähemalt mingigi päästeteena. Siiski pean ma seda “ärkamisega” võrreldavaks vagaks soovmõtlemiseks.

Asja teeb paraku hullemaks juhtide endi peataolek. Mäletan praeguse Superintendendi ütlusi selle kohta et naisvaimulikule ordineerides käsi peale pannes jätab ta alati väikese vahemaa pea ja käte vahele. Mulle tundus see toona veiderdamisena ja tundub samamoodi ka praegu. Igal juhul iseloomustab see ütlus ja praktika hästi nimetatud peataolekut. Ei ole õnnestunud ka piiskopil oma valgustuslike reisidega “Balti erikorda” selles osas muuta.  

ÜMK väheneb ja üheks reaktsiooniks  sellele vähenemisele on püüd olla veelgi ajakohasem, veelgi tolerantsem. Paraku ei adu kirikult armastuse ja tolerantsi nõudjad seda veelahet ja murrukohta millest alates saab armastada ja tolereerida vaid kristlust konstitueerivate elementide arvelt. Teisisõnu saab ja tulebki armastada aga endi seas võrdsena võtta on siiski midagi sootuks muud.  Siinkohal arvan ma et kiriku tolerantsuse nivoo ei saa mitte kunagi muutuda sarnaseks sekulaarse ühiskonnaga. Samas arvan ma ka et homoseksualismi küsimus on kirikule peale surutud ja sellele pühendatakse ülemääraselt aega ja energiat ning seda otse loomulikult kiriku  põhitöö ja ülesande arvelt. 

Mida enam me kõigile kõigeks tahame saada seda vähem on meil mõtet, isikupära ja õigustust oma olemisele ning seda vähem paeluvad me oleme. Pöördumise kontsept eeldab juba iseenesest identiteedihüpet mitte aga oleva automaatset heakskiitu. Kui me teeme aga Jeesuse sõnul kellestki “samasuguse põrgulapse” siis pole seegi ettevõtmist väärt. Mõtlen siis seda et me õpetame neofüüdile ta uue identiteedi osistena kohe ära ka selle et jah “naisi küll ordineeritakse aga ega see õige ei ole”. Mõtlen seda et me armastamise ja kaastunde asemel õpetame “õige” asa nimel kuri olemise vajadust jms. Enne kui me tuleme tulevikuterenduste juurde,  teeme veel mõned ekskurssid minevikku.

Wesley’lt ei leia me seda millele täna omaenda tulevikku ehitada. Leiame temas pigemini parandamatu optimisti ja kui meil temalt midagi üldse õppida on, siis just seda. Siiski oli ta kuulutuse taustaks eskatoloogiline hirm ja hirmutamine. Ka selles osas ei saa me täna olla ta järgijad. 

Seda et ta enda tuleviku nägemine vilets oli, näitab või seegi et ta ei osanud kuidagimoodi  reageerida siis kui USA iseseisvus ja ka hiljem olid ta reaktsioonid kahetised ja liiga aeglased mis  tõi kaasa ka USA metodisti kiriku iseseisvumise 1784 a.

Wesley ajamõistmine tulenes kahtlemata sellest üldisest eskatoloogilisest skeemist mis ta mõtlemist struktureeris. Tal ei ole eskatoloogiat selle termini ranges mõttes, sest sõna ise tuleb meile terminina 19-st sajandist. Samuti ei olnud tal kronoloogiliselt järjestatud eskatoloogilist süsteemi.

Maailma lõpp ei olnud kindlasti oluliseks kontseptiks Wesley teoloogias. Selles osas võtab ta täiesti omaks Bengeli pietistikliku Ilmutuse raamatu seletuse. Ta vaade oli enamjaolt see mida nimetatakse realiseerunud eskatoloogiaks. Bengel 1684-1752 oli Tübinglane ning Campegius Vitringa, hollandi teoloogi õpilane. Eriti mõjustatud oli ta tema teosest Ordo temporum 1741.

Bengel on enam tuntud oma „Gnomoni“ poolest. Ta oli aga ka kindel et Kristuse (teine) milleennium algab peale 1836. Wesley ütles selle aasta kohta et “see on teisel pool tema mõistmist ja et tema töö on hingi päästa. Siiski tänab ta Bengelit et see avas ta silmad ilmutuse raamatu keskmiste peatükkide suhtes.

Pagemine tulevase viha eest oli üks Wesley lemmiküleskutseid mis tulenes väga otseselt just nendest Ilmutuse raamatu peatükkidest. Oma kommentaarides Ilmutuse 12:12 ütleb ta et me elame ajal kui kuradil on suur viha ja vähe aega. Wesley arvas et seitsmes pasun millest räägib Ilmutuse 10:6 viitab ajaperioodile aastast 800 kuni 1836.

Oma märkmetes Luuka 16 pt üle nimetab ta et paradiis ja põrgu on surnute eluasemeks ka juba enne suurt ülestõusmist. Armulauda tuli võtta kui vähegi võimalik iga päev sest see on “taeva rohi”.

Wesley eskatoloogia kohta võik kokkuvõtlikult öelda et see oli soterioloogiline.

Sellist vaadet on nimetatud ka bimilleenseks ehk ehk kahte milleeniumit rõhutavaks vastavalt Ilmutuse raamatu 20:4.  

Esimest neist milleniumitest iseloomustab evangeeliumi levik ja kiriku kasv. Saatan on sel ajal seotud ja Evangeelne edu on suur vastvalt Ilm. 20.3. Esimese perioodi lõpus lastakse saatan taas lahti, sellega vastavuses ja kaasnev on ka hilisem esimene ülestõusmine.  Teine milleenium näeb kristlasi ühes Kristusega valitsevat taevas, samal ajal kui maa peal elavad saatana poolt petetud hinged. Vaimne maailm lõppeb ära, Kristus naaseb taas ja Kristuses elavad tõusevad üles.

Peale teist perioodi naaseb Kristus tagasi  ja leiab aset üldine ja suur ülestõusmine. Wesley arusaam on vastuolus enamike kirikuisadega.

Suures Kohtus jagatakse inimesed kaheks. Isegi andeks antud patud paljastatakse viimases kohtus kuna Jumala au ja õiglus nõuavad seda. Suur kohus omab keskset kohta Wesley teoloogias.

Viimne kohus tähendab ka selle maa ära hävitamist tulega. Samas loob Jumal uue maa vastavalt Heebrea  12:26-29. Pühad jäävad Jumalaga siia maa peale aga pahad on põrgus koos kuradiga.

Maa peal on siis auriik ja võitnud kirik mis valitseb. See on õnneaeg igale usklikule, siis saab ka kogu loodu lunastatud kaduvuse orjusest.

Wesley meelest on põrgu täiesti reaalne, samuti ei usu ta et kõik saaks kunagi päästetud. Seega loobus ta erinevalt moraavlastest universalismist ehk usust et viimaks pääsevad kõik.  Wesley uskus  et põrgus on kõik patutõkked kõrvaldatud ja patt rohkeneb seal lõputult. See oli vastandiks ta taeva vaatele mille kohta ta uskus et pühade pühadus seal samuti lõputult kasvab ja areneb.

Tsitaat: “Ma ei karda et metodistideks nimetatud inimesed kaoksid, pigem seda et nad muutuvad surnud sektiks kel on usu vorm ilma väeta. Seepärast hoidkem kinni õpetusest, vaimust, ja distsipliinist mis meie ette on seatud.”

Seda tsitaati on jätkuvalt tsiteeritud kui ohtu aga mitte kui realiseerunud olukorda.

Üheks võimaluseks on püüda mööda hiilida traditsioonilisest liberaalne/konservatiivne eristusest. Dr. Eddie Fox on öelnud et ta ei ole ei fundamentalist, konservatiiv ega liberaal, vaid essentsialist.

Essentsiaalid on väljendatud järgmiselt:

Meid kujundatakse (luuakse)  Kristuse kuju järgi

Meid vabastatakse patust

Meid transformeeritakse (muudetakse) Kristuse vere läbi

Meid reformeeritakse (taastatakse) Jumala armu läbi

Meid muudetakse Kristuse kuju sarnaseks Püha Vaimu väe läbi.

Wesley võitles sotsiaalse õigluse eest. 19 sajandil oli wesliaanide loosungiks “paranda meelt usu ja saa karsklaseks”.

Aastast 1969 on metodismi ajalugu paljude metodistide endi sõnul olnud misjonikäsu ignoreerimine. Kui eespool oli juttu kahest vagast soovmõtlemisest siis tuleks  siis lisada ehk ka kolmas, see mida nimetatakse sionistlikuks kristluseks. Iisraeli riik tükkis kõigi oma tegemistega annab ühele väikesele usuliikumisele kindlasti tublisti kindlustunnet. Ehk isegi sama palju kui katoliiklus, tõsi küll selle vahega et Iisraeliga liitumist ei eelda ühelt kirikult keegi. Tavaliselt käib sionistlik kristlus ühte jalga innuka premillenianistliku lõpuaja ootusega ning teatud dispensatsionaalse arusaamaga sellest et Iisraeli jaoks on Jumalal oma päästeplaan ning seega ei ole vajalik neid (juute) evangeliseerida.

Võimalikke positiivseid tulevikumarkeeringuid

Mina isiklikult ei usu et naiste takistamisega vaimulikuametis midagi positiivset annaks korda saata. Pigem muutub väike kirik naiste vaimulikuametis ahistamise tagajärjel oma üldtoonilt veelgi sallimatumaks. Usun et armastuse sõnumi ja tegude järgi oma maailmas täna vähemalt sama suur nõudlus kui John Wesley ajal. Iseasi kes see ka kristlasi endid motiveerib või eelistame me pigemini jätkuvat välistoetusest toestatud vaikelu.

Kirik on tõestanud end maailmas jätkuvalt kui rahukultuuri edendaja. Selle arusaama vahendaja ja populariseerija et vägivald tükkis selle vägavallatute (administratiivsete) vormidega ei austa ega ülenda tänapäevast inimest, saati siis kristlast. Kui me tahame oma sümboleid (risti tuleleegiga) ja nime alles hoida siis ei ole muud võimalust kui täita see uue sisuga.

Lääne ühiskondades eksisteerib vägagi levinud ja mõjukas rahukultuuri koolkond mis tuleneb nii katoliiklusest kui ka patsifistlikest sektidest ning viimaste kunagisest vägivallast keeldumisest on tuletatud tänane proaktiivne ja tegus Rahukultuur.  Näiteks või moodustatud “tõe ja lepituse komisjonid” mitmetes maailma kriisikolletes. Lõuna-Aafrika Vabariigis või Ruandas.

Kui jätta kõrvale akuutsed kriisid ja nende tulemid, siis ei tähenda see suhtelise rahu olukord kaugeltki võimaluste puudumist. Restoratiivõigus (tõlgitud ka kui “taastav õigus”) on minu jaoks rahukultuuriks isiklikul tasandil. Näiteks Kanadas said tänased restoratiivsed praktikad alguse sellest et Mennoniidi koguduste vaimulikest ja ilmikutest moodustatud ja end vastavalt ette valmistanud initsiatiivgrupp nõutas kohtunikult “endale” ennetähtaegselt vanglast vabastatud pedofiili. Neil õnnestus saavutada häid tagajärgi. Uus-Meremaal algas restoratiivõiguslik praktika peale sarnasest noorsoo kuritegevust puudutavast lepituslikust initsiatiivist.      

Rahukultuuri Pühakirjalised alused Jeesuse mäejutluses on selged ja ühesed. Võin küll vist isikliku kogemuse toel väita et kiriku üldised konfliktide lahendmise metoodikad ja praktikad ei erine suurt millegi poolest sekulaarsetest analoogidest.  Kui me rahukultuuri kõigepealt kiriku sees praktiseerida ei oska, siis vaevalt et oskame ka väljaspool olevaid inimesi ses osas aidata. Küllap on see aga kohaks kust hea tahtmise korral alustada.

Advertisements

5 Responses to “Eskatoloogia kui identiteedimääraja metodismi näitel”


  1. 1 Margus 20.04.2011, 14:04

    Väga huvitav ja tänuväärt lugu.

    “moralistlikud babtistid” võtab.. ;)))

    Muidugi mulle isiklikult on jäänud mulje, et metodism on hea kasvulava, ütleks nii, et hüppelaud, sest kuidas muidu seda nähtust selgitada, et paljud head ja andekad inimesed on tulnud metodismi läbi, aga läinud edasi ning leidnud uue tee. Ju siis tõesti on nad midagi enamat soovinud. Eks iga üks ise teab, mis sotid tal selle asjaga on ja miks ta nii on valinud.

  2. 2 andrus 20.04.2011, 14:10

    Ei no tänud reageerimast. Ega ma salgagi kõike head mis seal on ja millest osa saanud.

  3. 3 Margus 20.04.2011, 14:57

    Nojah, kõigil ju oma lugu, aga see mis sa välja tood, on väga hea teada. Ma arvan küll, et identiteet võiks selgemalt välja joonistuda, küllap just seetõttu on näiteks kasvõi baptistid oluliselt jõulisema näo ja identiteediga kui medokad.

  4. 4 andrus 20.04.2011, 15:12

    Mida kindlamad ja ühesemad seisukohad, seda selgem identiteet.

    Zoosemiootikaski on nii et mida selgemad signaalid, seda selgem vastus, näiteks või paarituskäitumise vallas.

    Mis ei tähenda samas et see peaks ainult “hää” olema. Või et ma ise tingimata nii arvaks.

    Mida selgem identiteet seda kergemini tuleb sageli ka teiste hukkamõistmine. R.G ütleb et ohverdamisele/viktimiseerimisele kalduvad kõik suletud identiteediga inimkooslused.

    Kristlise identiteediga on natuke samamoodi nagu rahvuslisega. Et milliseid elemente hoida ja millised minna/muutuda lasta. Sellega tegeleb näiteks etnofuturism.

    Aga et lahend oleks fundamentalismis nagu üks tugev trend tundub praegu EMK-s olevat seda ma küll ei arva. Pigem ikka inimeste teenimises ja inimeste eest seismises ehk….rahukultuuris ja selle derivaatides.

  5. 5 andrus 23.04.2011, 10:48

    Aga et kasvulava seda küll. Ütleks isegi et triiphoone. Hüppelaud pole ka paha. Trampliin – veelgi parem. Siiski on nood minead ehk ausamad kui nood kes hakkavad ühe kiriku sees teist kirikut aretama.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: