mõned sketšid

Päevakoera päevakord

Mures on üks päevakoer,
ta ei mängi ta ei loe.
Tema elu pole korras,
nagu elu on Andorras.

Korras on küll koera ööd,
kirjas viimseni öö tööd,
aga päevis korda pole,
segadus ja peataolek.

Päevakoer teeb päevakorra,
seni teeb kui kord on korras.
Paevakorra teeb ta korda,
mitu korda üle kordab.

Hommikul kui algab päev,
Ava oma silmad, näe!
Ava oma silmad, vaata,
päev sul tuleb mööda saata.

Ära päeva surnuks löö,
kõigepealt sa parem – söö.
Mine õue päevita,
senikaua kui veel saad.

Tuleb lõuna, jälle söö.
Sest sul ees on tähtis töö,
kuni hilja õhtuni,
päevitada kõhtu nii,

et see päev saaks õhtusse.
Homme päevitame veel.

Koi rohust ja pertussiinist

Külmetas Koi, tundis ohtu,
et jääb haigeks, soovis rohtu.
Rohtu proovind, oli tige,
sest see rohi oli kibe.

Koi sööb rohtu, ise ohib
väga kibe on koi rohi.
Kui tal pisut hakkab parem,
joob ta Pertussiini parem.

Pertussiin on hea ja magus,
võtab kohe oma jagu.
On sul köha või ei ole,
paremaks saab sinu olek.

Koi on helde, pole koi,
ei tee, “oi, oi, oi, oi, oi”.
Ostab ja ei vaata hinda,
sest ta Pertussiini hindab.

Siis kui sul on kurgus piin,

aidaku sind Pertussiin.

Sa ei võta seda rohtu,
siis sa aimata võid ohtu.

Et su ema kutsub koi,
siis on alles “oioioi”.

Koi toob rohtu kibedat,
et terveneks sa libedalt.

Eesmärk ja tagajärg

Eesmärk, see käib kõige ees,
kutsub kaasa, ütleb,”tulge!”
Vahepeal käin mina mees,
ehkki hästi ma ei julge.

Tagajärg käib kõige taga,
ega temagi ei maga.
Tema vantsib teiste järgi,
ta ei jäta iial järgi.

Ta on väga järjekindel,
ta on vahel lausa sinder,
ta toob meile kingituseks,
mis me ise teinud – eks?

Ma ei taha tagajärgi,
targutama takka järgi.
Parem pageks nende eest,
kui end leiaks häda seest.

Sestap ajan asju parem,
eesmärgiga – palju varem.
Abiks kutsun põhimõtted
neil on õiged eluvõtted.

Vahel tagajärg ei lepi
et peab käima järgi, slepis.
ja ta tormab kõigist ette
ega ei hoiatagi ette.

Siis vast tuleb alles jama,
millest sul ei ole kama.
Siis vast tekivad meil ohud,
tuleb tohuva ja bohu.

Tantsud tähdedega

Tähtedega ma ei tantsi,
Kui on pime õue vantsin
ja jään seisma taeva alla,
keeran silmaluugid valla,

puhtaks pesen oklulaarid,
vaatan kuidas tähepaarid,
tantsimas on taevalael.
Olen nendele Ants Tael!

Ei nad tantsi kiirelt, nad
tasakesi tiirlevad.
See ei ole Pasodoobel,
Jenka, Valss või mingi Chaiv.

Tants on aeglane ja noobel,
tähega täht tantsib vaid.
Vaikselt umber põhjanaela
keerutavad – end ei vaeva.

Ütlen, “Teil ei tule välja!
Arvan teid sest mängust välja!”
Ära täht vaid kuku kaela,
kui teen sinule Ants Taela.

Anne anne (pühendatud Annele)

Annet tean ja tema annet.
Tean et ta on andekas.
Küllap minuski on annet,
pole päris andeta.

Anne anne on nii suur.
Kui sa oled andetu,
tahad saada annet ka,
palu, ehk ta annetab.

Palu Annelt pisut annet,
Anne ande ülekannet.

Jah, kui annet sul ei ole,
siis sa oled andetu.
Siis on kurb ja nukker olek,
nutuvõrru kipub suu

Las siis Anne annab annet,

Annel andmiseks on annet.

Kui sa oled Anneta,

palu, ehk ta annetab.

Vedel ja tahke

On vedel mõni asi – tean,
ujuda  ta sees on hea.
Vedel – see on näiteks vesi,
millega just käsi pesin.

Vedelat käin joomas ma,
vedel kipub voolama.

Teine asi kuid on tahke,
tahke asi pole lahke.
Pimedas kui kõnnin, öös
ja ma varba ära löön,

siis ma tean, see oli tahke,
asi, mis ei ole lahke.

Vedel tean et märjaks teeb,
haiget teeb vaid siis kui keeb.

Hommikul kui märg on voodi,

kust see vesi siia toodi?

Imestan ja arvan, tahke,

oleks voodis siiski lahkem.

Mõni asi, näiteks mesi,
pole vedel ega tahke.

Siiski magus hea ja lahke.

Nurmenukud

Vaata, nurme peal on nukud,
mõni unine ja tukub,
kas ehk need on nurmetukud?

Ei need ole nurmetukud,
need on armsad nurmenukud.

Ära nurmenukke nopi,
ära murra ära topi,
oma kitsukesse vaasi,
pudelisse või siis klaasi.

Olgu peale nurmel nukud,
las nad elavad – ei huku.
Ära sinagi neid tapa,
ära noppimagi hakka.

Tahad – nukkudega mängi,
nurmel, ära võta sängi,
õhtul magama kui lähed,
ärgu jäägu neid sust vähem.

Need on lilled, mitte nukud
need ei ole sinu nukud,

need on nurme nurmenukud.

Varsakabjad

Varsad armsad väiksed vabad,
igal teist on jalgel kabjad.
Teil ei ole all veel raudu,
te ei liigu käsikaudu,
käite hoopis kabjakaudu.

Varsal peas on varsaaru,
varss ei saa veel hästi aru,
sellest kuhu minna tuleks,
niipea kui tal mõte tuleb,

jookseb nagu oleks vaba,
tuules taga lendleb saba.
Nii ta oma kabjal neljal,
jookseb lausa tuhatnelja.

Leidis varss end jõe äärest,
vesi oli pooles sääres.
Lilled küsisid – kas võisid,
tulla vaatama me õisi?

Varss see lilli pani imeks,
küsis mis teil pandud nimeks?
Lilled vastu – varsakabjad,
aga me ei ole vabad,

ei saa ringi joosta vabalt,
ei saa liigutada saba.
Ärge kadestage lilled,
et te olete nii tilled

kui ma õitseda vaid saaks
kabjad annaks, saba ka.

Advertisements

0 Responses to “mõned sketšid”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: