projekt lõpetatud

Olen hingehoidja ja ma ei saaks oma tööd teha kui ma ei usuks inimeste muutumisse. Ei saa küll öelda et praktika seda usku väga kinnitaks aga jah mingi 3 %  või tükki, ikka ehk sajast. Eks olene see panustajast enim. Aga Jeesuse sõnad kinnitavad ka siis kui praktika ei kinnita. Ei lase käega lüüa.

Hingehoidjad ongi siis need inimesed kes peavad nonde 3% (või tükiga) tegelema kellega muidu mitte keegi kunagi ei tegeleks. Ja lähekski ära “rebastele”. Nõndasama ka vaenlased ega neidki rohkem ole, pigem vähem, needki võiks täiesti vabalt kanda lihtsalt  kahjumisse ja maha. Eelmise aasta kahjumisse. Kuna nemad on nii vähese info alusel sind sildistanud siis võiks nad sama vähese alusel kah maha kanda ja “rebastele” söödaks viia. Hõberebastele näiteks. Aga ma ei saa noid nii vähese info abil korralikult sildistatud ja kristlase ja hingehoidja sildidki on sellised lootuse lisaga kui nii võib öelda. St muutuvad ja teisenevad. Muutuva ekraaniga sildid. 

Ja poleks mitte midagi katki, vastupidi lihtsam oleks elada. Kui saaks noist lahti. Enamik tervemõistuslikke inimesi muuseas teebki niimoodi. Aga Kristus arvab et ei tohiks me neidki jätta kussedajateist. Vihkajaid oma viha sisse praadima. No hea küll, ohkab ta siinkohal raskelt. No hea küll ma ei jäta aga ainult tema sõnade pärast ja austusest tema vastu. Oops suure T oleks pidanud olema. Muidu mõni teeb kohe järelduse et ei tunnista mingi Kirikukogu otsust järsku ja kannab – rebastele.

Teatud tüüpi hingehoidjail on võimalus päris hästi teada nõustatava tausta. Osad pruugivad seda, osad mitte. Mina kuulun nende kilda kes tavaliselt mitte. Et võtad jälle “at the face value”, näoraamatu järgi. Muidu järsku ei jaksakski uskuda. Eks kevad ole lugemisaeg ja eks noorus ole külvikuu. Vanematel inimestel on aga külv rohkem talivilja tarbeks. Sügiskülv.

Eile sai pikalt loetud Rooma kirjanduse Antoloogiat. Eks taha inimene endast ka mingi valmistoote viimaks lihvida ja Rooma mul seni nõrk koht. Kreeka on, muud ajajärgud ka,  enam-vähem aga Rooma on seni nõrk aga tugevneb päev-päevalt. Just, Kartaago tuleb hävitada.

Endas tuleb Kartaago hävitada ja dzihaadi oma laiskuse vastu ei tohi jätta. Ma kardan et Kapo võibki reageerida otsingumootoritele ja märksõnadele. Kapo aastaraamat on nagu mingi suur fearmongering projekt. Veider. Hirmuõhutamine. Miks seda vaja on? Riik peaks suur ja tugev ja helde olema isegi siis kui ta väike on. Ja lastigi infokiri kalmistu väravast maha võtta. Esiti üles panna ja siis maha võtta.

No kes teevad selliseid silte Eesti riigis, kuskohas on kilplaste ministeerium? Ja aja möödudes hakkab vist muidu tubli ja ausa mehe AA selline eetiline residue (sade) ka välja paistma. Mis nelja aastaga välja ei tulnud. Nüüd aga hakkab. Miks peab igale venelasele koju järgi minema ja ütlema et “okupeeris”. Tema vastu – ei vabastas. No ei kõlba nii.

Las nad olla. Kui riik hakkab ranget lapsevanemat mängima siis läheb vähe imelikuks küll. Meie praeguses ajas on märke vaikivast ajastust, ma ei ütle et see on see, aga see on seda moodi, sellel spiraalikeerul. Ja siis pole ime kui mõnel inimesel sektantlikus riigis kitsaks läheb kätte. Läks sektantide juures ja läheb ka sellises riigis. See rakurss annab vähe teise vaate ka Aaviksoo Raua väitlusele. Ka avatud ühiskond vajab dissidente, nii nagu iga sektki vajab. Aint sektirahvas nad ära ajab ja ära hävitab. Ja eks püüa ka iga ühiskond seda teha. Sest ega ta ise aru saa et vajab. Sekt aga sageli ongi avatud ühiskonna avatuse proovikiviks.

Ega stiililiselt pole Rooma lugemised kerged lugemised. Aeg on teinud oma töö. Ei kirjutanud  nad toona niigi hästi kui Kaplinskis (trammipilet sic!) täna kui võrrelda võrreldamatut. Ja see lindudest ennete otsimine, no kuulge. Ära tüütab. Ma määraks pigem linde. Arvata võib et linnutundmine oli toona tasemel. Ja jälle üks valemüüt eestlaste kohta et olevat me linnurahvas. Roomaga võrreldes tuhkagi. Looritsa müüt siis seekord. Kord oleme me laulurahvas, siis suusarahvas, siis linnurahvas. Ja Eesti mees kui tantsulõvi – no kuulge.

Ja polegi midagi, on vaid eriline kokkupanu aga eraldi võttes pole midagi erilist. Nagu rituaali korral. Kõik osised on tuntud aint kokkupanu on eriline. Tavaline väikerahvas, kel seljasaunad veel kirvendavad, ehkki seda teadlikul tasandil enam ei teadvusta sest selle kirjutas Vilde juba kunagi ära. Nüüd kirvendavad need vermed selles “teenindava personali omavahelises õeluses” mis meid iseloomustab. Väga väikese tasandi rivaliteet. Igast Javertid ja Salanõunikud ja muud hullud kes käivad mööda ilma ringi ja koosolekute vaheaegadel ütlevad olulisele inimesele selle ära mida nad oluliseks peavad.   

Et saaks ennast siis enda silmis valmis. Kui vastuvõtt tuleb, selleks ajaks. Intellektuaalselt haritud  selle punktini kus ise enam-vähem rahule jääd. Progresseeruvasse pühitsusse ma sellisena ei usu. Nimetage see parem ümber näiteks või Emotsionaalseks Intelligentsuseks või millekski taoliseks. Nii nagu kõik fenomenid millega religioon on tegelenud on ümber nimetatud. S.t. sekulaarid on teie riided kaldalt senikaua ära varastanud kuni teie Jordanis kümblesite.  S.t. et olen endaga leppinud, vähe sellest olen isegi rõõmus et ma just selline olen nagu olen. Ilma suurema süü jms-ta. Üleandmisakti saab ehk ikka tehtud siis kui aeg on ja kui ei ole, siis seekord sedapidi, mis seal siis ikka. Ja eks see ole mingis mõttes tehtud ka. Et kristlus oleks mingi eluaegne morbiidsuse harjutus seda ma ei arva.  Mingit erilist süüd ega häbi enam ei aktsepti enda suhtes. Usk on. Usk jääb. On seesama kõige ehedam algne ürgusaldus mille ajel sai siia karedasse ilma kord tükitud. Olen usklik inimene. Väheke küsimusi on mul veel vaid ülekannete osas. Et kuidas need toimuvad, õiguse ülekanded ja süü ja muud säärased.

Kuidas suur metafüüsiline rehekendus töötab? Ma ei saa ju selles osas järsku mingiks naivistiks hakata või öelda ortodoksi kombel et nüüd tuleb suur – saladus. Ma olen Lääne inimene, ma tahan teada. Vaat seda ma ei tea. Mulle tundub et peetakse ülekandeks sageli isiklikke hingevärinaid.

Ja on kole tendents küll, et sa pead olema sõjakas, lausa militantne kui sa tahad et sind usklikuna tõsiselt võetaks. Mõni inimene muutubki selliseks, üha enam, ju ta siis otsib elust suuremat kindlust kui elul pakkuda. Mõni aga jääb tõetaotlusele truuks ja selle nimel kahtlema selleski hakkab milles enne ei kahelnud. Ja kannatused on vaid katalüstid, mis ei õilista ega hävita. Mõnest tuleb nende ajel Tillich ja mõnest fundamentalist. 

Ja tänulikkus, kõrvulukustav tänulikkus on. Mingis mõttes olen valmis ja sellega ise üsna rahul. Aga tööd tuleb veel palju teha. Tegelikult pidi mu romaan eilseks valmis olema aga ei jõudnud- nagu ikka. Ühe ukse peale peksab kirjastaja, teise peale võlanõudjad. Mina aga lahkun akna kaudu, nagu siis kui sõjakomissariaadi inimesed mulle kord järele tulid. 

Projekt lõpetatud. Ma tean et igast progressiusulised selle peale hambaid kiristavad. Mina aga ei taha jääda külmutatud lehttaignaks, mina kuulutan end valmis koogiks. Ei taha olla parim platonistlik külmunud lehttainas, ei ma püüdlen koogiks, parem olgu või ebaõnnestunud koogiks. Just.

Ja ega noodki nii vast mõtle kes Taevariiki alla kisuvad. Aga mina hakkan valmis saama. Olla normaalseisundis normaalseisundis olevas maailma. Nimetatagu seda normaalseisundit siis peale langenuks või milleks tahes. Mis Neitsirikkeks peale. Oli selline luulekogu pealkiri kunagi.

Advertisements

0 Responses to “projekt lõpetatud”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: