Leppida oma vaenlasega

Kevad on takerdunud. Hiilib aga väga tasa. Kõrvitsataimed pottides nõuavad juba enamat eluruumi. Ei tea kuhu nad panna või mis teha. Elada on tore see kevad, kuidagi kahtlaselt tore, suuri probleeme hetkel nagu polegi. Vaid varamured. Vahel mõtled mõne vana vaenlase peale ja süda läheb soojaks. Ka elukoht on hää, parem elada odavamalt prestiizhemas rajoonis kui kallimalt kehvemas. Just, tundub et laste enesehinnangule on see eriti oluline. 

Täna kirjutame siis oma vaenlaste taksonoomiast. Vaenlastele on mul ette heita seda et nad on mu sildistanud ära mitteküllaldase informatsiooni alusel. Liiga kergesti.  Kui sa kellegiga nii teed siis teed ilmselt ka teistega. Aga ega saa ju ka keelata. Ei saa. Aga ma olen juba leppimas oma üksildase oluga nii et selles mõttes ma tänangi. Neid vaenlasi kes on ratsionaalsed, neid ma tänan nende siltide püsivuse eest. On lisaks veel ka lihtsalt emotsionaalseid märatsejaid, nendega ei oska ma midagi peale hakata. Mina neid eksortseerida ei suuda. Ja siis on veel need kes sind lihtsalt raskel hetkel ei ole toetanud vaid pigemini mõnitanud või tahtnud et sa ennast mingil moel muudaksid mis pole sulle omane olnud. Raskel hetkel vajab inimene soojust ja headust, ei muud. Üks hea sõna võõralt aitab enam kui Hiiobi sõprade pikk targutamine. 

Leppida saab selleski mõttes et sa lööd käega ja lepidki sellega et sul on vaenlased. Mina räägin ikka ära leppimisest. Vaenlasest võib saada ka vastane juhul kui sa saad teda ja ennast osalema mingisse ühistegevusse, näiteks duelli, umbes nii nagu D’Artagnan endale kiiresti kolm vastast leidis ja justnagu tellitult tulid siis Kardinali mehed ja 1+3 vastast leidsid endale kiiresti uued vastased kelle suhtes neist parimad sõbrad ja lausa verevennad said.

Nii et tuleks oma vaenlastele tänulik olla. Seni kui neid on. Eks ma tööta ka selle nimel et nende ridu harvendada. Nad on nagu mingid GPS positsioneerimispunktid nagu satelliidid kelle vihale ja negatiivsusele võid sa ikka kindel olla. Nad on püsivuse punktid ebakindlas maailmas. Imelik oleks kui ei võiks neilegi kindel olla. Nad on su ära sildistanud, nende jaoks sa oled selles mõttes paigas et neid sa vist enam üllatada ei suuda. Sinu progressi ja ümber kasvamisse nad ei usu.  Siis võidki nende küljes oma posti- süle- ja silditantsu teha. Las nad koguvad omi tikutopsietikette edasi.

Ka kõige soojem zhest leiaks neist tõlgendamist kui midagi halba või ebameeldivat. Kui mingi kristline halastuslaine üle käiks, tea mis siis saaks. Aga inimesed omades vihkamistes on sama püsivad kui Jumal omas armus. Ainult selle vahega et inimene sureb ära tükkis oma vihkamisega ära aga ta siiski ei muuda ennast. Reeglina ei muuda. Aga reeglina on nad su/mu ära sildistanud ja mina nemad ära sildistanud samuti kurjamiteks ja sildistajateks ja vaenlasteks.

Aga vahel ma teen mõne reidi, sest ma tahan saada sisemiselt vabaks, teen selleks et neid ja ennast vabastada.  Ja nendega seotud tundehõimlased võivad ju muidu kenad inimesed olla aga nad on siiski vandeseltslased. Neist tuleb seega kõrvale hoida. Ja ega ma neile kurjamitele andeks ei anna kui nad ei tule ja küsi. Nii tavaliselt mõeldakse. Siiski on võimalik teha headuse reide ehk rünnakuid. Võimalik aga et ma lähen siis ise kui end tugevamalt tunnen, lähen ja teengi reidi ära. Sõber on see minu jaoks kes aktsepteerib minu vabadust omal äranägemisel oma vabadusega ringi käia. Ja ikka toetab.

Viimane kogemus oli kena küll üheltpoolt aga teisalt nii jäigi. Siiski positiivne. Et mine too rahuga omi ohvreid ei ole minul midagi su vastu. Hea vastus selles mõttes et ohverdaja ohverdajaga ikka ühe keele leiab. “Sel päeval said Pilaatus ja Heroodes sõpradeks kuna enne nad olid olnud vaenlased”. Living Bible.

Kasutasin seda lähenemist et olla võimalikult kirjatruu ja kirjakohapärane et poleks kellelgi millestki kinni võtta, ega endalgi, vaid küsimus formuleeritud sai vaid otseselt kirjakohapäraselt. Kas sul on midagi minu vastu? Et tõin oma ohvert ja siis meenus .. ja ma küsingi et kas on siis või ei ole? Kirjakoht tuleb ise Mäejutust et kui sa tood oma ohvert ja sulle meenub et su vennal on midagi su vastu siis mine esiti ja lepi ära oma vennaga ja siis tule ja too oma ohver – Living Bible.

Ja ennäe imet – polnud. Kõigilt kolmelt küsisin ja sain ka vastuse. Nüüd oleks ehk aeg järgmisteks. Ohkida ja puhkida ja ära teha. Veelkord. Ega see kerge ole. Esimesena mineja end ikka haavatavaks muudab.

Ja nüüd toongi siis rahuga omi ohvreid s.t. osalen hoogsalt ohverdajate ohverdamises. See on varjatud taust sellel kirjakohal. Ega ma siis mingite tuvide või talledega tule, see oleks alandav isegi ebajumalale saati siis päris henoteistlikule eestseisjale.  Et sama lähenemist ma ka edaspidigi kasutan. See on sellepoolest ka hea et võimaldab teisel poolel asja kaelast ära saada lühivastusega, milledest lihtsaim on et “ei ole”. Kui ta vastab et see on pikem teema mida nii lihtsalt ei lahenda, siis vastus seegi. Või täpsustama hakkab, siis vastus seegi. Siis tähendab et on vastu aga ta ei taha/suuda/saa seda hetkel lahendada.

Eile oli siis ostuorgia, sai raamatupoes ära realiseeritud neli kinkekaarti mis sünnipäevaks saadud. Ja sai kohe üsna mitu raamatut. Mind hetkel Rooma poole kisub, teagi miks, aga kisub. Eks see ole see ratsionaalsuse allikate paleus. Siis kui ta oli veel väheke primitiivsemas vormis. Kunagi tuli telesari – Rooma. Mis jättis küll veidra mulje. Ma ei usu et toona see elu siiski nii primitiivne oli või kui oligi siis vähemasti teiste kohtade pealt.

Ja algmüüt kahest vennast meenutab nii väga Kaini ja Abelit. Ka Roomas tapab üks vend teise. Venes tapab üks paha vend kaks vaga venda. Vennad sobivad alati rivaliteedinäidisteks hästi. Just oma läheduse ja ühise päritolu poolest. Kasvõi Karl suure pojad.

Ja karuraamat sai ostetud ja jäljeraamat ja neli filosoofiaraamatut. Ühs neist roomaraamat. Teised Dawkins ja Kierkegaard (2). Moraalikirjad Luciliusele oli see vist Roomaraamat mille ostsin. Lugema hakkasin aga karuraamatut. Ja jäljeraamatut. Rooma kirjanduse antoloogia oleksin ka saanud aga see oli nii kallis et siis poleks midagi muud saanud. Otsus siis selline et ostame pigem rohkem seekord. Et hinge tuleb harida moraalikirjadega. Miks mind süsteemitut ja poeetilist ajab karge ratsionaalsuse poole sellest ma ise aru ei saa.

Ja formuleerus otsus eile et ei saa ma oodata siin pensionini midagi, tuleb kohe ära kirjutada oma 20 romaani. Poes oli Espenbergi uus raamat – Mees kes kartis. Oleksin taht lugeda sest mõnda oled lihtsalt algusest peale lugenud ja oled ka kõik läbi lugenud. Et lihtsalt evolutsiooni või selle puudumise tõdemise mõttes loed et vaadata kuhu ta jõudnud on omas mõtlemises. Erilist üllatust ei usu aga mine sa tea. Aga uued raamatud on kallid. Moraalikirjades meeldis mulle kohe alguses see targutus ajast ja aja üle. See on nii tänapäevane ja kristlik. Et see – aeg – on ainuke asi mis sul enda oma. Ja seegi et vaene pole mitte see kellel on vähe vaid see kes ihaldab enamat. Just. Vaesus sünnib võrdluses mimeetiliste eeskujudega keda sa ihaled ja vihkad korraga.

Advertisements

0 Responses to “Leppida oma vaenlasega”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: