kevadet tabamas

Musumäel õitsevad krookused, muuseas.

http://kaart.otsing.delfi.ee/index.php?id=1&bbox=520564.84375,6539222.5,522668.359375,6540617.03125&satDate=2011.4.4

Kaart on eksitav kuna seda haru mida kaardil on Konnaveskiks nimetatud, nimetatakse muidu Lümandu ojaks ja alumist haru Konnaveskiks. Kusjuures ka suuruste vahe on eksitav. Lümandu oja on väike metsaoja pisikeste järvedega aga Konnaveski on praeguse veega suur jõgi. 

Alustatud sai siis ringi ülaosast, sillast paarsada meetrit paremale. Ja liigutud sai ka samas suunas,  paremale ehk sillast eemale. Sain siis eile sellise ringi tehtud. Vorm on halb aga ega ta kodus istudes paremaks lähe. Sain tehtud suurevee ringi. Teha saab seda vaid suure veega, nagu praegu on. Väga suure veega. Olen seda ringi vist paar korda ka enne tehtud saanud. Tänane aeg oli 2:30. Arvan et maad võib olla nii 10-13 km. Alustasin 11.30. Aga tegemist ei ole kaugeltki normaaoludega. Eile oli arvata ka üks esimesi päevi mil sellist ringi üldse ja ülepea teha saab. Lumi on maal veel tükati maas, mis teeb kanuu vedamise kergeks. Metsa vahel sõita oli mõnus ei erilist midagi takistamas. Kala nii meeletu suurveega ei võta. Metsaoja otsas tuli üha enam ja enam kobraste poolt vette lastud puid, suure veega saab neist aga mööda laveerida. Natuke jääd oli metsa vahel ka aga see ei olnud probleemiks. Metsaojast, ehk Lümandu ojast jõudsin Konnaveskisse, mis on nõukaajal süvendatud Kasari lisajõgi ja ulatub isegi Pärnu maanteele. Seal oli vool juba väga kiire. Konnaveski all otsas on maanteesild. Oli ilmne et sealt alt ma läbi ei mahu ja see oli ka ainuke koht kus väike hirm oli sest vool oli väga tugev ja kui sa sinna risti silla taha jääd siis lähed põhja. Sain siiski enne silda oja taskusse n.ö. ja vedasin kanuu üle tee ning lasin uuesti vette. Natuke veel ja juba tuli vana Kasari ise. Seal läks vast andmiseks sest voolukiirus võis suurveega olla vähemalt 10 km tunnis. Aeg-ajalt ujus jää pankasid mööda. Need paar kilomeetrit vastuvoolu ja vastutuult kurnasid üsna ära. Kuna istusin taga nagu ikka, võtab kanuu ülemine ots tuule kergesti alla ja viskab su järsku kuhugi nii et isegi sõudmine ei aita. Samas ei tahtnud mõeldagi tagurpidi tagasi minemisele. Vaikselt ja siksakiliselt ma siiski liikusin, arvata et tund läks mul selle jõelõigu peale. Voolu sees oli veel ka jääd nagu öeldud. Kallast praktiliselt ei ole. Seal kus kunagi oli kallas on nüüd – 2 m vett. Ja siis ühes jõekäärus – kaks musta pead. Kahekesi koprad. Üks kadus kuidagi vaikselt aga teine tegi laksu ka ära. Ja paarsada meetrit  ülesvoolu veel üks. Kolm kobrast. Mida ma veel nägin? Jäälindu nägin ka – lendavat kalliskivi. Pole ma teda niipalju ülesvoolu enne näinud. Sookurgi ja sootihaseid nägin ka. Luiged olid enne küla põllu peal. Kui jõudsin Lümandu oja suudmesse läks asi karmiks sest seal oli paarisaja meetri ulatuses veel sulamata jõejääd. Nii et kohati lükkasin end jää peal edasi. Peale astumist see jää enam ei oleks kannatanud. Paarisaja meetri pärast kadus aga jää ära. Siis tuli teine sild, minu kodu ligidane ja selle alt mahtusin hädavaevu läbi. Veel paarsada meetrit ja olingi samas kohas kust alustatud. Mõnus, tehtud. Sai end proovile pandud ja sain hakkama. Oli aga ekstreemim kui oleksin isegi osanud arvata. Minusugusele mehele kuluks selline ring ära iga päev teha. Saaks kõhu kuuspakki ja lihase toonsesse. Saaks hakata sulatatud juustu asemel jälle kõhu peal juustu riivima. Ja miks mitte – progandit näiteks.

Aga tehtav on ta veel ehk vaid 2-3 nädalat, olenevalt sellest kui kiiresti vesi alla läheb. Oleks tehtav ka kahekesi. Mõtlesingi eile et teenusena võtaks selle eest 30 euri, oleks paras. Naistelt võtaks enam, nii öelda võrdsuse tasu. Et kiljumise ja ärevuse eest võtaks lisatasu. Et on küll võrdsus ma möönan ka aga kui tuleb ikka kõigest jõust sõuda või järske liigutusi teha siis tuleb see “võrdsus” ka lisamaksu alla panna. Et ikka päriselt ka võrdne oleks. 

Aga väga häädele sõpradele saab ka muidu teha. Mis teeb reisi eriliseks? Eriti see Lümandu oja lõik. See on pristiinne, süütu loodus kus inimene ei ole viimased 30 a suurt midagi teinud. Kanuuga metsas sõita. Muidugi on puukönte seal tuhandeid. Kuna koprad on terveid metsakvartaleid ära uputanud ja tõelise genotsiidi kaskedele korraldanud. Kusjuures eelmine aasta Lümandu ojal tundub et kopraid ei olnud. Ilmselt võttis karm talv nad ära. Aga küll nad jõuavad taas. Jões nagu nähtud neist puudust ei ole. Ojatammid lagunesid igal juhul ära eelmine suvi. Nii et oja oli otstest lahti, mõlemast otsast mis tähendas et veetase oli madalam kui kobrastega. See on kummaline oja mis ühelt poolt voolab Kasari jõkke ja teisest otsast Konnaveskisse. Kus veelahe on, pole ma veel aru saanud. Seal on sellised väikesed metsajärved kus on allikad põhjas ja ühes neist ilmselt ongi veelahe. Et voolab mõlemale poole. Lihtsalt ilus on. Ühesõnaga kui ma seal elaks siis pakuksin seda matka. Eile oli netis üleval üleskutse  kena üleskutse – 

Päästeamet hoiatab – hoiduge ekstreemturismist üleujutatud aladel.

Yess, lugesin ja mõtlesin et vähe hiljaks jäi see minu puhul. Aga nüüd on kaua valge nii et jõuaks ära teha ka peale tööd. Nii et ……..

 Aga nagu sellest poleks veel küll olnud. Soe oli sees ja himu enamaks nii et panin sealt edasi veel Munalaskmele. Aga sealgi oli vesi väga kõrge ja uus kingiks saadud ritv on mul 2,40 mis tähendab et forellipüügiks liiga pikk. Vana ritv varastati aga sügisel ära. Miks pikk? Sellepärast et forellipüük toimub võsas ja võsas pole ruumi ridvaga vehkida. 1,80 on paras. Ja lund oli välja peal veel tublisti mis läks pidevalt kummikuotsast sisse. Kui jalgu enam ei tundnud siis võtsin kummiku ja raputasin lumest ja veest puhtaks ja panin jalga tagasi ja nii kokku umbes 10 korda. Sain jalad puhtaks vähemalt ja ilusaks roosaks. Kala ei saanud. 16.30 olin juba kodus tagasi. Enne Väänat on toonekured juba pesal. Ja enne Keilat on meri, mingid põllud ja karjamaad – kilomeetreid vaid üksnes vett.

Siuke kevadpäev oli. Nüüd on tunne et olen vähemalt kevadele pihta saanud. Mahlapudelid panin ka oksa aga erilist jooksmist ei olnud. Vana garaazhi katus oli sisse vajunud tänu lumele. Tänu lumele. Täna on siis piimhappe päev. Õhtul sai veel sauna ja oligi hää. Täis mäng nagu öeldakse.  Kindlasti kavatsen ma veel järgmine nädal sama marsruuti korrata. Ja mine tea, ehk mõni õhtugi. Või varem valgeks läheb ju juba kuuest. Sõidad kell 5 linnast välja 6-8ni oled veel ja üheksaks tööle. Muie.

Muuseas tänan väga südamest kommenteerijaid. Jahutajat ja Kerstit. Ikka hea meel kui keegi mulle siin selles mullis midagi kostab. Aga Veerpalu on muidugi rahvuslik tragöödia, seda küll. Meie väikene ja tubliolemisele tõmmati jälle vesi peale. Et oleme väikesed küll aga mitteniitublid ja kui võimalik siis ikka slikerdame ka. See on vast kuis meid tajutakse nüüd. Ja ehk ongi tajutud vaid me ise endid veel tõsimeeli väiketublideks mõtlesime. Ja see mida ma püüdsin eile välja tuua oli see kummaline fenomen. Et usume/ei usu. Ja mitte ainult Veerpalu puhul. Siin netis on teisigi. Uskuge enne palun aga kui on forensiline materjal mida see su usutunnistus siis ütleb – seda et sa ei usu kiretuid masinaid või mida. Ei usu luupi ja pintsette või mikroskoopi. Sead kahtluse alla? Inimest usud aga teadust ei usu. Kusjuures inimene võis seda ju tõesti täiesti teadmatult teha. Eks peatreener ütles et proovime – seal on mõningaid riske küll aga peaksime siiski puhtalt välja tulema. Aga ega temagi jumal ole ja ikka tahaks veel vanuigi nõelata ja rahvale rõõmu tuua. Nüüd on aga Andrus nagu mingi traagiline Kreeka heeros kellele Olümposlased on kurja vingerpussi valmistanud et näha kuis ta sellest välja tuleb. No küll ta edasi tiksub ja et immitsa ära rikkus selle all meie rahvuslik kehand küll kannatab aga küllap ta sellegi üle elab ja ausa väljasuremiseni ära tiksub.

Usuinimesed on aga harjunud selliste harjutustega et forensiline materjal versus usk. Peaksid olema harjunud kui nad just kerge- või ebausklikud pole. Aga mine sa tea, viimati on. Sekulaarid on aga kuidagi abitud sellel alal ja neid on kahju vaadatagi, neid nende usuga tükkis, mis on suunatud immitsale ja inimesele. Ja sedagi on kurb vaadata kuis nad oma usu kaotavad ja asuvad jälle sellele uut objekti otsima. Ikka rahvuskehandist. Ja eks nad midagi leia ka.

Advertisements

0 Responses to “kevadet tabamas”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: