Kordan – Toompead rünnatakse

Kordan, Toompead rünnatakse. Rahvuslikku identiteeti rünnatakse ja mis eriti inetu – virtuaalselt, siselinna kalmistu infosilti rünnatakse ka. Eriti alatu on kui sind rünnatakse kurgust. Alatu. Just. Ja siis veel rahvuskangelasi rünnatakse ka, mingi avaliku huvi nimel. Et kirikut ja pappe rünnatakse see on juba tavaline. Kui Toompealased ise esindavad rahvast, siis ajakirjanikud esindavad avalikku huvi ehk kogukonna ja rahva huvi. Viimasteks avaldusteks jäävad sellised nagu – meie usume Veerpalusse. Kõik taandub usu tasandile. Me usume või ei usu sinusse. Ja ega see sõltugi väga sellest mida sa tegid või ei. Mõni teeb hirmsaid asju aga “seinal” on terve plejaad inimesi kes kinnitavad et me usume sinusse vend, pea vastu. Mina hingehoidjana pean ikka ära kuulama kõik kes minu poole pöörduvad ja kui ma inimesse ei usuks siis ei saaks ma sellist tööd teha. Aga kes usub hingehoidja pisaraid ja kes kuulab ta itku? Eks ole ta nagu pillimees külapeol või paljasjalgne kingsepp.

Inimkogukond on hämmastavalt püsiv omades lojaalsustes. Ei ole nagu hundikarjas et käid nädala ära ja juba pead end uuesti tõestama. Inimkogukonna võimurütmid on huvitavad, miks just nood vältused? Vast ongi selles meie suurim erinevus muu imetajate ilmaga. Oma immitsakujundusprojekt lastakse vähemalt lõpuni ära teha, ehkki sest enam suuremat välja ei tule. Veerpalul ma mõtlen. Kõiki rünnatakse see kevad.

Vähe sellest ka mind rünnatakse. Kavadväsimust nagu eriti ei olegi see kevad. Miks ja kas üldse on vaja mul sellist egotrippi ja juba nii kaua? Et tähemärke järjestada. Koopiat mul pole ja virtuaalreaalsus on habras. See on eneselehitsemine ja paastuõli laastutules. Tundub et juba ikka ja jätkuvalt on inimestel minu pärast piinlik. Positiivset tagasidet on tõsi küll enam olnud. Ja ega ma viimselt sellest ka ülearu pea mis öeldakse. Niipalju aga ikka et kui mu very excistence küsimärgi alla säätakse eks ma või siis ju ka minna ja träälina soosaarel elada.

Loen seda nii et väljaarvamise ja pagendamise protsess ei ole lõppenud. Mulle on see ka niimoodi tundunud. Et see ei lõppegi paljude jaoks enne kui sa oled päriselt lakatatud. Enne kui probleem on “fikseeritud”.  Ilma rahukultuurita pööravad (usklike) inimkooslused julmadeks ja kurjadeks. Tõe ja väe nimel. Ja sama lojaalsed kui nad oma autoriteetidele on, sama lojaalsed on nad ka oma juhtide viktimiseerimisskeemidele.

On võimalik et minu protuberantsid ehk offshoots on lihtsalt talumatud. Minu vesivõsud. On võimalik et inimene nagu mina peabki kapselduma omasse lubikotta ja süljega avause kinni müürima. Seestpoolt. Istuma tualetis ja ütlema “kinni”. No ma ei tea. Mis on lubatud ja jäetud eneseväljendusviisid? Ilmselt palvetamine ja töö tegemine aga tea kas rohkem ja enam neid ongi. Ora et labora ehk eesti keeles ora siis laborandile sinnasamusesse.

Terve oma elu pean mina võitlema oma õiguse eest kirjutada ja et on valesti läinud no mis ma nüüd siis sellega peale hakkan. Suitsiidi ei hakka kah ju enam tegema. Eks ma kirjuta edasi. Katan vana häbi uute häbilademetega. Ja eks ma pea selle üle elama ja ära kannatama. Ja sõdima jätkuvalt oma õiguse eest olla mina ise. Olla elus ja tiksuda oma aeg täis. Tubli vanur Silvio Berlusconi tuleks vist eeskujuks võtta vanurite eneseabi ühingust hõbelõng, selle Rooma osakonnast:  La argentino capestro tai jotain tällaista. Imetlusväärne vend, nagu Leedi Gaga.

Kas siis üleilmses rivaliteedis selle ego ruum ei või laulutuules taeva tõusta ja endale igavust otsida. Võib vaid siis kui sa 21 -lt ära sured? Nagu Kristjan-Jaak.  Nii või. Olen ma süüdi või pean ma end süüdi tundma selles et ma veel elus olen. Oh ma kavatasen veel 40 a tiksuda. Vähemalt, võimalik et 50.  Vaatame, ehk tuleb 60 ära. Muuseas. Ja mul on salarelvi. On üks vananev apteeker kes müüb mulle noorendavat eliksiiri. Ja on kaanid. Hierundoloogia, eto hitroe delo.  Kas poleks keskeakriisis mehel aeg siirduda kaaniravisse. See on teise ja kolmanda Eesti teises ja kolmandas keskeakriisis olevatele meestele. Seda nimetatakse ka sünonüümselt nooruseks seda kriisi.

Viimane aeg, seda minagi. Aga mu naljasoont te möönate, no palun, natukenegi olge head ometi. Et on küll paha ja patune aga vahel ajas naerma siiski. Niigi palju? No lubage ma proovin veelkord. Mida tähendavad tähed LV Läti autodel. L…gne Varvas õige. Ja oleks veel et ühele poole, ei kolm on ettepoole ja kolm tahapoole. No palun möönge natukenegi et mul on nalajasoont. Eriti teie, kelle meelest tulekski Kartaago ära hävitada. Tükkis Toompeaga. Et ei tulnud nali välja seekord, oh jah, hea küll proovime veel. Aga nali et tule meelde. Oot ma mõtlen. Nii ikka öeldakse vahel kui tahetakse oma järgnevale avaldusele autoriteeti anda.

Toompead rünnatakse, kordan Toompead rünnatakse. No ei suuda ma elu võtta kui lõputut mainekujundusprotsessi. Et igal väitel oleks nagu mingi iseeneslik moraalne väärtus. Ja ükspuha mida sa ei ütleks, kohe hakkab kõike mõjustama  see moraalne väärtus mis sel üttel on. Nagu Mendelejevi tabelis et kohe tuleb aatommass selga. Iga sõnaga kaasa. Et kas ta viib sind taevateel edasi või tagasi. Just nimelt moraalne eluhermeneutika. Mitte mingi muu. Mina olen homo ludens ja ütlen nagu Athony Soprano ütles on minugi naljasoon jäänud 8 aastase poisi tasandile ja mind ajab naerma küll kui keegi oma läikivate simmikingadega astub näiteks või hobusesita sisse. No shit. Ja ma ei kavatse selle üle ka mitte meelt parandada. Las ta olla. Inimtegevusel ei pea olema üksnes moraalne väärtus ja ta ei pea viima sind üksnes taevateel edasi või tagasi. Võib viia ka näiteks hobusesita sisse. Näide on võetud sestsamast seriaalist.

Vabalt. Võid astuda. Lehmaga ei ole see asi sama naljakas, ma möönan. Selline hermeneutiline elulugemine mis mängib igast eluväljenduste moraalse väärtusega on olemusvõõras.  Et kusagil on siis teise inimese silmas mingi väike osuti. See ongi vist see “pind” millest Jeesus rääkis. Ja selle pinnuga nad pinda käivad. Ja kui tema sind kuulab siis see väikene osuti võngub.

See osuti näitab siis su väidete moraaliastet. Mida tugevam kooslus seda tugevam identiteet. Mida tugevam identiteet seda tugevam kiivus. Selline lugemine iseloomustab terveid kogukondi. Moraaliaste oleneb aga samas ka autoriteediastmest, nad võimendavad üksteist muuseas. Ja kui on ikka väga autoriteetne härra, ornaatidega ja puha, siis ei suuda suurt miski ta autoriteeti kõigutada.

Ühelt poolt siis selline karge moraalikeel mis on väga räme ebamoraali suhtes. Ütleme et truu armastus üheltpoolt ja hoorus teisalt,  nende kahe vahel kõigub kiivusenäidik. See ongi piiblikeel Vana Testamendi keel muuseas. Truudust Jehoovale võrreldakse naise suhtega mehesse. Mitte vastupidi sest mehed vist ei sobinud näiteks hästi juba siis. Ja tavaline truudus siin ei aitagi muuseas sest lisaks sellele on olemas veel ka vaimne. See on ustavus usulisele autoriteedile või siis ehk reeglile.

Ja sa võid küll füüsiliselt ju truu olla aga kui sa vaimselt ei ole, siis pole kah suurem asi. Kui kõik on ideaalis, siis on truudus nii vaimne kui ka füüsiline ja armastus lõkendab mis kole. Seda seisundit üle kandes usukogukonnale võiks siis vast öelda et ongi – ärkamine. Kui ei ole seda seisundit, siis toimub süüdlaste väljaselgitamine. Probleemiks on siinkohal see et see süüdlaste väljaselgitamine ei aita.  

Tore hermeneutiline konflikt areneb siselinna kalmistu väravas oleva teadetetahvli ümber mis sedastab et …1944 okupeerisid Tallinna Nõukogude väed. Kuidas ja kas oleks üldse võimalik seda nii öelda et  see ei ärritaks mitte kedagi. Minu arvates ei ole. Sisenesid Tallinna. Saabusid, suubusid, tulid, sõitsid ja sammusid, eee. Nii et ajaloolugemise suured müüdid mõjustavad kogu meie elunägemist ja igasuguseid väiteid. Ütleme et see teadetetahvel on nüüd Aaviksoo võtmes. Et sõdur on püha ja püha on ka see jutt mis sõduri kohta käib ja ainsaks õigeks sõnaks selle sõduri loo kohta on et tema on vabastaja. Ja meie vene sõpradel käib usk ja rahvuslik müüt väga lähedaselt kokku ja on viimselt üks ja seesama. Nii et kui Aaviksood praktikas tahate näha siis vaadake seda silti. Selle vahega et kui üks arutleb siis teised usuvad omas esmases naiivsuses.

Mina küsiks siinkohal kuidas sedastaks Rein Raud sedasama teadatetahvlit lähtudes sekulaarsest valgustuslikust ajaloolugemisest nii et see ei ärritaks kohalikke vene inimesi kes tahaks nagu öeldud seal igatahes näha vaid ühte ja ainsat sõna – vabastasid.

Nagu silt osundab on tõde kogukondlik. Minu arust ei ütlegi ta, Aaviksoo, ju muud kui et on kogukondlikud müüdid, märgid ja riitused, mis kontrollivad tõeloomet. Ja Raua Rein püüaks nagu esmapilgul mingi suure ja igavese ja ajatu tõe eest väljas olla aga tegelikult on vaid Valgustuslike loosungitega vehkimas ja sõdimas Aaviksoo rahvuslik/religioossete loosungite ja pragmaatika vastu.

Kusjuures Valgustuslikud loosungid on märksa hägusamad ja neist meeldib mulle vaid see – Põhiseaduslik patriotism. Mina nendega luurele ei läheks, küll aga keelend meeldib, aga keelt võtma läheksin pigem Aaviksoolastega. Teisalt on õhus hirme ja pingeid, millele osundas ka Estam oma SL õhtulehe eilses kirjes. Et indiviidi kaitse sildi all hiilib keegi teine. Et müüdiloome jutt jutuks aga et käimas on miski mis on enamat kui jutt. Ja ma adun seda seljanärviga ka ja kui ma selle asja selgemaks saan siis võimalik et ma vahetan pooli ja lähen Raua poole üle.

Advertisements

2 Responses to “Kordan – Toompead rünnatakse”


  1. 1 jahutaja 8.04.2011, 21:36

    Mingi aastake tagasi sattusin ühe sõbraga vaidlema (loomulikult toniseerivate jookide mõjul) rahvusteemade üle, kusjuures esitas ta (no mitte nüüd puhtal kujul) rohkem Aaviksood meenutavaid seisukohti (ilma Fichte ja mitteminata küll) ja mina vastu kaldusin ehk rohkem Raua esitatu poole (loomulikult primitiivsemalt ning möönan, et niiviisi puhtteoreetilisel- idealistlikul kujul kõlbab väitlus tõesti ainult öise rummijoomise kõrvale); aga tegelikult taandub see ikka küsimusele, et kui suurt kooslust enda ümber ma ühise asja nimel ette kujutada suudan. Ja kui suur valulävi on, kui keegi sulle poriste saabastega külla tikub. Ja kuhugi tuleb ikka piir tõmmata ning teispoole oleme valmis tina andma. Seepärast ei saa ma Aaviksoo ründajatest absoluutselt aru; eriti veel neist, kes panevad pahaks filosofeerimist jms, justkui oleks see mingi raudlõugadest intellektuaalide ja Fichtet originaalis lugejate pärusmaa. Kusjuures kumbki pool pole ju oma väidetes järjekindel kui lähemalt lugeda.

    Tsunfti-, koguduse-, klubi-, partei-jm koosluse kultuur on ohtlik; baseerugu see siis tõel või valel (kuidasiganes seda ka mõista). Vähemalt on tal kõik eeldused selleks muutuda. Aga pühvlil aitaks lõvikutsikaid tagasi tõrjuda sellegipoolest.

    (Tõde pole ju kuulda kah, kui kutsikate klähvimisse ära kaob :-))

  2. 2 Kersti 9.04.2011, 7:55

    Tead, kus mina nägin eile immitsakujundusprotsessi, kogu oma hiilguses. Ja töötab. Juba 7 aastat ja hiilgavalt töötab. Ja kusjuures, eriti usurahvas on lõa otsas, sest neile pakutakse seda, mida nad vajavad ja igatsevad… et keegi neid moosib ja kummardab.

    Vana Pauluski on ju seda möönnud: 2Kr 11:20Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku. Ja nii täpselt ongi… kui seda kõike piisavalt ilusas kastmes teha, siis võib enamuse keerata ükskõik mille ümber ja röstida, röstida, röstida…

    Ja see, et mõned asjad on valesti, lausa kuritegelikult valesti ja orbude ning lesknaiste õigus ei lähe kellelegi korda, see pole kellegi asi. Peaasi, et show edasi kestaks…

    Aga õnneks on olemas Jeesus, kes OMA õigusega tuleb ja asjad korda sääb ja see on kõike muud kui omaõigus. Nii et õige pisut veel ootamist… seda soovin Sullegi! 😉 Et me mõlemad tema poolel osutuksime olema, kui Tema tuleb…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: