kilde eluloost

Ameerikasse ja tagasi

Laia maailma tahtsin ma kohe kui saada sai. Kui täpsem olla, siis siiski „vabasse maailma“. Kohe kui saama sai hakata. Esimesele välisreisile Soome ja Rootsi sain 1989. Oled siin elanud ära üle kolmekümne aasta, ilma lootuseta aga siiski salamahti lootes ja igaks juhuks ka Inglise keelt õppides. Esialgu tundus et kui minema saab, siis vaid ühe korraga ja alatiseks. Olin sellekski valmis. Tegime avaldused Iisraeli viisaga ära minemiseks aga õnneks või õnnetuseks kadus see võimalus just siis ära. Igatsus sellesse isevärki lõhnavasse maailma lähemalt pilku heita ei kadunud. Hiljem õnnestus välja selgitada et lõhn tulenes peamiselt sigarettidest. Selle teise maailma prügigi oli ilus ja värviline. Nii ilus et kunagi lapsena isegi mererannalt tehtud prügist „mereandide“ näituse tegin.

Paraku patrullisid meie randu kaks korda päevas piirivalvepatrullid. Kui nad pimedas sind mererannast leidsid, siis olid sa kõnetamise hetkeks juba igaks juhuks kahe mehe poolt sihikule võetud. See uus lõhnav ja värviline maailm hakkas tasapisi avanema. Pigemini küll hakkas pragunema see maailm milles meie elasime. Iha õppima saada oli suur. Kiriku juhtkond oli toetav ja ehkki asjaajamine võttis silme eest kirjuks oli see siiski teostatav. Õnneks tuli hea sõber Leningradi konsulaati kaasa ja tänu temale ma ka üliõpilasviisa sain. Nimelt tuli konsulaadi ees looklevas järjekorras endale fikseeritud koht saada. Inimesi oli seal 200 tuuris. Oleksin ma kõik ausalt teinud, oleksin ehk 201-ks saanud ja pidanud mitu päeva Leningradis elama või siis sinna veel korra tagasi sõitma. Kuna sõber oli suitsumees õnnestus tal tuvastada 35-s kodanik järjekorras, kelleks oli kaasmaalasest teine suitsumees. Siinkohal sekkus asja jumalik providents või nimetage seda siis kuidas soovite. Suitsetajate solidaarsuseks näiteks. Suitsetamise käigus mainis no 35 et kodanik no 34, ka eestlane, ei olnud täna hommikul järjekorda ilmunud ja ehk oleks võimalik minul tema koht annekteerida. Mõeldud tehtud. Probleemiks oli kontrolliv kodanik, kes käis oma kaustikuga mööda järjekorda ja ütles numbreid. „Number“ pidi selle peale oma nime vastu ütlema. Kodanik kaustikuga kontrollis numbrite vastavust nimedele. Seisis ta parasjagu järjekorra tagumises otsas. Ei olnud raske ta selja taha seisma jääda ja ära fikseerida kodanik 34 nimi. Kui siis kontrollija 34 –ni jõudis,  hõikasin talle rõõmsalt oma vasttuvastatud nime. Nii läks et saingi samal päeval viisa kätte.

Lennuki piletite järjekord oli tavaliselt üle kahe kuu. Minul aga hakkas juba septembri alguses kool peale. Siis tühistas keegi oma sõidu ja ühtäkki oli kassas 5 piletit üle. Sõidukuupäevaks oli 14. september. Ruttu müüsime kõik maha mis võimalik ja ostsime piletid. Nagu oleks sellest veel vähe, enam-vähem samal ajal algas ka augustiputš. Pool elu olid nad omale saanud, nüüd tahtsid nad ülejäänu osas tekkinud lootuse ka ära võtta. Ei, sellega ei olnud ma enam valmis leppima. Esimene mõte oli hakata rannakülasid läbi sõitma et kelleltki Rootsi sõiduks paati üürida.

Õnneks said nood ärevad augustipäevad kiiresti mööda. Saime enam-vähem kõik müüdud ja leidsime ka korterile haldaja. Oli vaja veel vaid transporti Leningradi. Kirikujuht helistas ühele härrale, kel sinna kanti asja oli. Tal oli poeg kaasas, kellest sai aastaid hiljem mu tütre abikaasa. Mäletan Eesti piirivalvureid ja lennujaama hiiglaslikku ootesaali. Lennuk oli selline mis New Yorki jõudmiseks pidi kaks korda vahepeal tankima, nii Shanonis kui Newfoundlandil.

New Yorgis vahetasime lennujaama. Sealt lendasime edasi  Memphisesse kus meie väikene väsinud tütar korraldas tõelise kontserdi ja mina pidin bufetist  titesöögi jaoks keedetud vett saama. Uues kultuuris on sellised väikesed asjad sageli alguses kõige raskemad. Sealt lendasime edasi Tulsasse. Majutati meid kenasti ja juba järgmisel päeval pidin välja ütlema ka selle, mis juba eelmisel päeval kõigile selge oli. Et umbes pooleteise kuu pärast sünnib meil veel üks lapsuke. Teisisõnu, olime smugeldanud USA-sse inimesehakatise. Nii tore et ühes tükis ema üheks inimeseks loetakse. Aga eelarved ja plaanid olid tehtud ning nõnda pidime me kõik need, ligi kolm aastat, kuuekesi ära elama viiele inimesele mõeldud rahaga. USA inimvõõras bürokraatia suutis korduvalt üllatada, samuti see et keegi ei vaevunudki sulle midagi selgitada.

Kuna jõudsime USA-sse septembri keskel , otsustati et kooliga alustan ma alles jaanuaris. Seni sain programmiõpet ja aklimatiseerusin.   Tulsas saime elamisraha ligi poole rohkem kui hiljem õppides. Või õigupoolest hakati meile siis ilma selgituseta lihtsalt vähem maksma.

Kohalike iseärasustega kohtusime enamjaolt ootamatult. Abikaasa sünnitas Holloweenil. s.o. 30 okt. 1991 a. Enne seda oli mulle auto kasutada antud. Päev enne sünnitust õnnestus mul arsti juurest tulles põhjustada avarii. Ei maksa eeldada et seegi sind võõral maal ennast ülevalt tundma paneb. Järgmisel päeval tuli kõigepealt üks nunn abikaasaga palvetama. Seejärel lasti laps emaga koju. Mis oli ootamatu. Veelgi ootamatum oli see et enne haiglast lahkumist tuli lapsele nimi panna. Meil jäi selleks 2 tundi aega. Nimi sai pandud. Lisaks veel küsimus kas lapsuke ümber lõigata või mitte. Mõtlesime et  „when in Rome do as romans do“. Eestikeeli siis „ulu koos huntidega“. Nii et läksime täispaketile et kõik mida selle raha eest saab, olgu Hamburger või….  

Üsna pea  kutsuti meid abikaasaga külla. „Kes teil siis lapsukese juures on?“ küsiti esimese asjana?“ Mina vastasin selle peale süüdimatult, omast arust nalja tehes et maimukese manu on inglid. Oli ilmne et see ameeriklastele naljakas ei tundunud.  Seda et „how are you?“ midagi muud kui viisakusvestlust ei tähenda, ma juba teadsin. Seda et „I’ll talk to you later“, sedasama tähendab, ei teadnud ma mitte. Tegin mõned katsed pooleli jäänud vestlusi hiljem jätkata aga ilma suurema eduta. 

Meie probleemid olid alguses lihtsad ja igapäised. Näiteks, kuidas hotellis jäämasinast jääd kätte saada? Esimesed kolm kuud veetis me pere Tulsas. Kui Andrus perega USA-sse jõudis olid tunnid juba alanud ja 14 päeva kestnud.  Elu Tulsas oli ilus. Seal oli hulk Elu Sõna diaspoora rahvast, see osa mis Kenneth Hagini Rhema piiblikooli õppima oli tulnud.

Peale jõulu tuli ette võtta sõit Kentuckysse, kuhu ma ise oma hõbedase Buick La Sabrega (1982) sõitsin. Esimene kursus oli Bonhoefferi teoloogia. Esimeseks hindeks B.  Kultuurishokk esines mul väga raskel kujul, nimelt kõhuvaludena. Perel läks kohanemine kergemalt kui endal. Arvasin et sinna võõramaa mulda ma oma kondid jätan. Ka arst ei olnud esiti julgustav.  Abi tuli mitmest kohast, ennekõike teistelt välisüliõpilastelt.  Igaks juhuks sai kohalikus katoliku kirikus pihil ära käidud. Katoliku kirik oli elupaigale üks lähemaid, liiatigi oli seal kaks korda päevas missa. Sealne vana preester ütles ühes oma jutluses, “Do not fall in love with America, it’s a phantasy land!” See oli üllatav võrreldes protestantide sagedase sõjalik/natsionalisliku hüsteeriaga.

Suurim abi kultuurishoki osas tuli kultuuriantropoloogia kursuselt . See kursus aitas endaga sündivat teadvustada. Stressi – ja mida muud on kultuurishokk kui stress, mahavõtmiseks sageli enamat vaja ei olegi kui diagnoosi ehk teadvustamist. 

Püüdsin läbi käia kõik kohalikud kirikud. Viimaks tõdesin et hoolimata erinevatest uskkonna nimedest on inimesed neis uskkondades hämmastavalt sarnased. See valik oleks ehk võrreldav, „ rare, medium-rare, medium, well-done“; või millegi taolisega. Eurooplase jaoks mõttetuvõitu täpsus väikestes ja formaalsetes asjades mis peaks tagama ja väljendama su isiksuse erakordsust ja kordumatust.

Vahest ehk kõige markantsemaks kirikuks oli üks eduteoloogiline rühmitus mis pühapäevaste teenistuste tarbeks luksusautode poodi üüris. Pikemalt peatuma jäin kohalikku Family Worship Centerisse, mis oli uusäärelinna segarassiline karismaatiline kogudus. Seal ei hoolitud vähimatki inimeste nahavärvist ega ka kirikukalendrist vaid vääramatu rütm käis läbi kogu aasta. Igal kolmapäeval ja pühapäeval. Ehkki musti oli 1/3 tuuris olid nad emotsionaalselt ja teenimislaadilt domineerivad. Tõsi küll jõulude ajal sugenes kiriku seinale plastist roheline pärg. Aga teenistuste rütmi ei vääranud isegi jõulud. 

Õpingukaaslastest seltsisin hindu ja mehhiklasega. Mehhiklane Milton ütles et mis sul viga, sa näed välja nagu Ameeriklane. Ta ise nägi välja nagu chicano ehk mehhiklane muiste ja selles osas et Ameeriklased rassistlikud on, oli tal ilmselt õigus.

Ameerika Ameerikaks aga ka tagasi tuli tulla. Ja ausalt öeldes oli meil ka sellest suurest maast kõrini. Kui minnes veel selline mõte peast läbi käis et sinna jääda, siis see läks seal üsna kiiresti üle. Liiatigi olin ma vähemalt neli allkirja selle kohta andnud et ma naasen ja puhta süümega on alati ja iga pool parem elada. 1994-nda aasta juunis tulime Eestisse tagasi. Või misasi see Eesti ülepea on? Meie väike poeg nõudis veel Tallinna lennujaamas ja hiljemgi et lähme ikka Eestisse. Tema ei saanud end  Eestiski pidama, vaid tükkis muudkui Eestisse edasi. See lapsepõlve muinasjutumaa millest võõrsil räägitud ei passinud ta teadvuses kuidagi reaalsusega kokku. Tütar Rebeka rääkis USA-s et Eesti teevad eriliseks need lossid ja mäed mida Eestis nii palju on.

Tagasi tulles oli kapitalism juba alanud. Mitmed endised „tegijad“ kiratsesid. Muud defitsiidid olid asendunud üheainsa, raha defitsiidiga. Hiljem käis õppejõud Boyd mul Eestis külas. Viisin ta oma maja keldrisse sauna. Tal oli tublisti tegemist et pükse jalast ära saada ja arutlemist  jätkus sel teemal veel kauaks. Ka mu väike tütar oli koos meiega saunas, mis talle veelgi hullem ja võõristavam tundus. Hiljem läks ta aga pöördesse ja pidas maha pika tiraadi sellest kuidas „estonians do not mind nudity“. Võib vaid ette kujutada kuidas ta sellest tänini oma loengutes räägib. Saunakogemustest eredaim oli aga üks Inglane kes istus tükk aega laval ja küsis siis viimaks: “And what the purpose of this self-inflicted torture?”.

Enne seda, veel Ameerikas, tuli minu juurde ameeriklane Wes ja rääkis visioonist minna Eestisse kogudusi rajama. Hiljem teisenes see visioon hoopis teoloogilise seminari rajamise visiooniks. Mina  arvasin siis et ameeriklase (Wes) Eestisse tulemine tähendab midagi sarnast kui oli minu Ameerikasse minemine. Et see tähendab keele ära õppimist ja kohaliku konteksti mõistmist ning omandamist. Ameeriklased tulid aga Eestisse kontseptsioone tooma, mitte kontekstiga kohanema. Wes-ga oli mul mitmeid keni Eesti teemalisi kõnelusi. Kord püüdsin talt tõsimeeli välja pinnida seda mida ta õieti eestlastest arvab ja sain vastuseks et eestlased on küünilised. Loomulikult on nad seda kui nad esimese sõrmenipsu peale ummisjalu ameerika kontseptitoojaga kaasa ei torma. Aga kui maksta küll nad siis tormavad ka või teevad vähemalt sellise näo.

See on asja üks pool. Teine pool on see et asjade tehtud saamiseks on vahel just tarvis üht rumalat ja ignorantset ameeriklast kes lihtsalt ei tea veel et see mida tegema asub on ilmvõimatu. Ja ennäe hullu, teebki ära. Ja saigi tehtud, sain minagi koos temaga …….tehtud.

Advertisements

1 Response to “kilde eluloost”


  1. 1 jahutaja 8.04.2011, 21:50

    Umbes samasugust sõnastust esimese välismaa kogemuse (umbes samal ajal,arvan) kohta kasutas üks Tartu õppejõud, kes ütles et tookord Stockholmis oli nende kui nõukogude inimeste silmis isegi prügi maha visatud kuidagi elegantsemalt .-)


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: