Sihi pisut kõrgemale

Niimoodi me siin assassiinide kursustel ikka üksteist õpetame ja kinnitame. Peale einet. Eriti tublid on meie snaiperid valgetes sukkpükstes. Võtavadki vähe kõrgemale. Sihi vähe kõrgemale vend/õde. Või oleks ehk tulnud panna pealkiri – mina kui püha. Et patune on, miks ei võiks siis Püha olla? Ei saa aga panna sest mul on raskusi Püha ja Pühaku kontseptiga. Pühur kirjutas kunagi kuulus Võõbus, sürioloog Chicagos. Pühak on jälle katokiriku monopol. 

Ega palju olegi vaja. Lihtsalt mitte nii et kirp oleks ringi keskel või sälgus vaid nii et oleks pisut kõrgemal. Minu arust võtab Jumal meid ka niimoodi, väikese eeldusega et me oleme paremad kui me tegelikult oleme. Loodab pisut paremale, ikka iga inimese suhtes. Loodab et sa ohverdajate killast ära tuled. Loodab sellele et me näeme ja mõistame ja endid selles hulgas ära tunneme mis Jeesuse risti lõi ja igapäiselt ikka lööb ja ei page mitte selle äratundmise eest peegli sõimamisse või suurde metafüüsilisse rehekendusse.

Et asendad x -i iseendaga ja usu läbi hakkavad ülekanded kohe tööle. Nagu salasõna saad on ka konto aktiveeritud. No ma ei tea. Käte pealepanemise kaudu hakkab tööle vaid samastu(a)mine ehk see et teised end sinuga üheks loevad või et loevad sind kooslusse sisse. Vahendavad sulle midagi kas hääd või halba sest kasutatakse seda ju nii ohvri kui ordineerimise puhul. Ja ega vist tavaloogika järgi polegi ohvril ja ordineerimisel viimselt suurt vahet. Kas midagi üle tuleb ka või mitte, seda ma ei oska öelda. Aga sümboolne märk on küll. Mina küsikski et mis tuleb üle? Kas ohverdaja meelevald, vägivald mis on kogukonna poolt heaks pühitsetud, või meelevald olla ohver ja lasta end ohverdada käies Jeesuse kolmandat teed. Kindla vägivallatu meelevalla teed isegi siis kui see peaks ristile viima. Käsa peale panna saab ikka aga mis üle tuleb? Või on lihtsalt tühjad käed tühjadel päädel? 

Ehk ta kannab välja. Jäta ta veel aastaks. Ehk vastab ka ta vastutusvõime, sellele millele sa apelleerid. Ehk kannab ära. Ehk mõtleb järgi ja püüab. Kui ei siis ei. Kui kardab et sa teda vaid selleks usaldad et siis …..petta. Siis laseb ta jalga sest usalduse talumiseks on ka omal usaldust vaja ja kui seda ei ole siis ei tule midagi välja. Siis läheb ja otsib inimene endale teise kes oleks veelgi rabedam ja siis ehk sellega võrreldes tunneb ta end ehk pisut paremini. Ja siis nad seal kisuvad ja kisklevad ja lepivad ja reedavad vaheldumisi. 

Oh meid haavatud tervendajaid küll. Kui ta ise välja ei kanna, siis ta kibestub ja muutub rabedaks, mis pole hää. Aga sina looda ikka. Ei julgenud panna pealkirjaks – mina Püha. Aga vabalt võiks. Püha on see kes näeb tõtt. Kes käib oma rada ega osale viktimisatsioonides.

Tavaliselt on püha ehk pühak see kes kehastab antud kultuuriruumi väärtusi kõige karakteersemalt või paremini. Antud juhul siis kristlisi. Katoliku ruumis on see enam-vähem selge. Aga seal on lisaks muule, lisaks kogukonda kuuluva ligimese aitamisele ja evangeeliumi kehastamisele vaja ka paari imet jms. Ortodoksidel on pühak kõige karakteersemalt rahvuslane olgu või väejuht, pole probleemi kui on Püha Vanemaa nimel tapnud siis on ikka hääd teinud. Nevski näiteks. Protestantidel pühaku mimeetiline eeskuju puudub. No mõelge või isa Luteruse ja tema kontseptide pääle. Ei saagi olla, kuna ideaaliks oligi pühadus igapäevaelus. Oligi ideaaliks mitte eristamine vaid segamine. Püha trollijuhti on väga raske ära tunda. Väiksemates liikumistes teisenes aga see Luteri kontsept selliseks külmaks/soojaks moralismiks mis läkski käsumeelde tagasi. Ja pole vahe külm/või soe – ära ajada (ohverdada) annab selle alusel ikka.

Pühadusest ilma kogemusteta on raske rääkida. Samas ei pruugi olla inimesel mingeidki erilisi kogemusi. Mina jääksin siis Luteri juurde ja oleksin seal seni kuni Jumal mind ise ei hakka mingite kogemustega veenma, sest kogemusi taodelda ei ole korrekt. Kunagi käis siin mandril Hiiumaa vend ja ütles et see pole veel see mida teie kogenud olete. Hoidis latti hästi kõrgel. Käis ka teine Hiiumaa vend kes õpetas usku kui lihtsat ratsionaalset harjutust Watchman Nee Loomuliku Usuelu võtmes, näidetega et kui ma lehe Piibli vahele panen siis kus on leht? Ja et täpselt nõndasama oleme ka meie Kristuses.

Mina olen püha selles mõttes et olen Jumalaga leppinud ja iseendaga ja kui ma ka kellegiga kellegi meelest leppinud ei ole, siis eks ikka sellesama Jumala ja tema tõe nimel. Et mul on selline ilmutus nimelt. Mitte väga metafüüsiline vaid pigemini selline demütologiseeriv ilmutus või ehk isegi sekulariseeriv.  Aga ma ei arva et noodki terminid midagi tähendaks. Tõde on tähtsam ja tõetaotlus armastuses. 

Et Jumal pole kunagi ühtegi ohvrit tahtnud ega ka kunagi ühtegi ohvrit lasknud endale tuua. Et see on inimkogukonna instinkt mida nad jumala nimel on püüdnud teha et teda kõigest hingest asjasse segada ja sisse tõmmata. Ja kannäe ongi see neil suuresti õnnestunud. Nüüd vast keegi rõõmust hõiskab et näe kus mees ise rääkis ennast sisse ja asetab mu kohe teiselepoole suurt punast joont. Mnjah.

Ja kui saaks siis tapaks maha või saadaks kõrbe Asaseline – sest tõe ja õiguse nimel tohib ju alati ja ikka kurja teha. Vähe sellest – nonde piiblilugemise järgi tuleb tõe ja õiguse nimel kurja teha sest jumal ise seda nõuab. Mis ongi parimaks näiteks selle kohta kuivõrd on suutnud nad asjasse segada seda kes neid asjast välja tahab aidata. Kaasosaliseks jumala teinud. Hirmus. Aga kordame veekord üle põhitõed siinkohal.

Kaks liini on Piiblis, ohverdajate ja ohvrite oma. Ja neid ei õnnestu nüüd küll mitte kuidagi omavahel lepitada, öeldagu või arvatagu mida tahes. Vaid intellektuaalse ja eetilise mina tapmise hinnaga või sarnase loogika alusel nagu Caligula germaanlastest sõduritel, mis nende jaoks Caligula jumalikkust tõestas. Et mida segasem ja vastuolulisem seda kindlamalt jumalik. Et kuna jumalatel on oma kõrgem loogika ja oma (poeetiline) süsteem siis ei pruugi ega tohigi meie siin sellest aru saada.

No ma nii ei arva. Jeesus samastas end nii selgesti kui üldse on võimalik VT ohvritega, st et see on ainuke õige suktsessioon. Ja Pühakirja ohverduslik  lugemine mis on paraku valdav, see lugemine  loeb Jeesuse Jumala ohvriks. Teeb Jumala Tallest – Talle Jumalale. Teeb Jumala ohvrit vajavaks ehkki keegi ei suuda iialgi tõestada ühegi loogika alusel miks Jumala peaks olema vaja ohvrit.

Eile sain Helga Nõu loetud. Ja nüüd on kohe ka isu proovida uuesti lugeda mõnd ta teost. Nagu olen korduvalt öelnud pean ma tema “oodi lastud rebasele”, erakordseks raamatuks, üheks selliseks, kus autor endast ja oma võimetest tõesti suurema asja valmis kirjutab. Tore on et inimene on ka enamjaolt tagasi tulnud. Vaba Eesti kui taevane Jeruusalemm. Ja kui ta tuleb, siis käitud sa ehk nagu mõni vanem väliseestlane ja ütled et minu Eesti on surnd ja keeldud isegi vaatama minemast seda uut ja vaba. Kui usklik ka ütleks et kuulge, minu Jeruusalemm elab mu kujutlustes ja lapsepõlves, mina sinna Jeesuse omasse ei koli, mis siis. Siis reedaks ta oma usu eesmärgi ja see oleks pehmelt öeldes veider.

Advertisements

0 Responses to “Sihi pisut kõrgemale”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: