Uurimusi rituaalist

Kui vaadelda katoliku kirikut, siis näeme me et ime võimalus on alati  kohal. Selleks on enam potentsiaali teatud paikades ja kohtades. Iga ühiskond loodab rakendada inimese teenistusse osasid vaimseid jõude.

Tundub et vere vägi UT-s mõjutas suuresti algkoguduse elu. Seda mitte rituaalselt küll aga sümbolistlikul tasandil. Rituaalile vastanduti näiteks või vennastekoguduses aga seda enam oluline oli veresümboolika. Kristlikus praktikas on väga raske leida rituaalse ebapuhtuse mõistet. Vana Testamendi sellekohaseid seadusi käsiteldi vaid sümboolselt.

Oleme protestantismis üha pikeneva rituaalsuse vastase traditsiooni pärijad. Selle väite järgi teeb tühi ritualism tühjaks religiooni tegeliku sisu. Eristatakse kultilist religiooni ja uut uue käitumise religiooni.

Sotsiaalse olesena on inimene ka rituaalne oles. Kui rituaalsust ühes vormis alla surutakse siis kerkib ta kohe teises vormis üles. Sotsiaalsed rituaalid loovad omakorda reaalsust. See mis on, peab esiti olema ja alles seejärel leitakse selle tarbeks sõnad. On võimatu omada sotsiaalseid suhteid ilma sümboolsete tegudeta. Sümbolistlik käitumine saadab korda erinevaid asju.

Rituaal pakub fokusseerumismehhanismi ning meetodit mis aitab kogemusi meelde tuletada ning kontrollida. Fokusseerumise läbi pakub rituaal raamistikku toimumiseks markeeritud ajal ja kohas ning teatud ootuste tagajärjel. Näiteks nii nagu sõnad “ükskord, kaua kaua  aega tagasi”, loob lastel meeleolu ja ootuse muinasjutu kuulamiseks.

Raamistamine ja kastistamine limiteerivad kogemust – tegelevad teatud teemadega ning välistavad teatud teised teemad.  Rituaal ei aita meil üksnes selekteerida kogemusi kontsentreeritud tähelepanemise jaoks. Väline sümbol võib aidata koordineerida ka aju ja keha tegemisi. Siinkohal on kohane paralleel näitlejaga. Intellektuaalne  teadmine sellest mida tuleb teha ei ole küllaldane tegevuse produtseerimiseks. Ühel päeval tuleb see osa näitlejal viimaks välja. Rituaalid on mnemootilised. Kui me teeme sõlme taskurätti siis paneme me oma mälu sõltuvusse välisest märgist. Nõnda fokusserub rituaal vormimisele. Ta elavdab mälu ning seob seeläbi minevikku tulevikuga.

Rituaal muudab ja mõjustab taju läbi selektiivsete printsiipide. Ei ole küllalt sellest et öelda – rituaal aitab meil elavamalt kogemusi kogeda. See pole pelgalt visuaalne abivahend mis aitab verbaalseid instruktsioone. On asju mida me ei saagi ilma rituaalita kogeda. Rituaal loob ühiskonna. Rituaalid loovad ja kontrollivad kogemust. Rituaal on sümboolne tegevus “püha” suhtes.

Rituaal püüab mitte petta Jumalat vaid pigem mineviku kogemust ümber formuleerida. Rituaali kaudu väidetakse midagi uuesti ning formuleeritakse vana ümber. Kui näiteks intsest on sooritatud siis lõigatakse süüdlane pikipidi pooleks. See sümboliseerib ühest eellasest pärinevate kurjategijate lahutamist.

Rahu tseremooniates leiavad sarnaselt aset teod mis õnnistavad, puhastavad aga ka imiteerivad lahingut. Sümboolne tegu matkib kogu olukorda milles vaenupooled teavad endid olevat. Rituaal kontrollib olukorda ja modifitseerib kogemust. Meie maailm on erinevalt loodusrahvaist fragmenteeritud. Meie maailm loob palju väikesi allmaailmu. Nende rituaalid loovad ühte, tervikliku maailma, mis on sümbolistlikus mõttes tervik.

Näiteks raha kui rituaal on äärmuslik ja spetsialiseeritud rituaal. Maagiat on võrreldud valerahaga. Raha kui rituaal on täna asendamas suurt osa muid rituaale. Nüüd, mil oleme tuvastanud endi sarnasuse ahvidega ei ole sotsiaalses suhtluses loomariigiga enam midagi mis võiks meid roojastada. Seetõttu oleme enam mures kosmilise roojasuse pärast. Meie jaoks on pollutsioon esteetika küsimus, hügieeni ja etiketi küsimus. See muutub oluliseks vaid siis kui põhjustab sotsiaalseid piinlikushetki. On ühiskondi kus pollutsioonil on palju enam tagajärgi. Miks antakse paljudes kultuurides pollutsioonile  religioosne tähendus aga teistes ei anta?

Erinevuseks meie ja nende vahel on progress. Progress on eristamine. Nõnda tähendab meie vaatepunktist primitiivne eristamatut. Primitiivseis ühiskondades ei ole poliitilist diferentseerumist. Sarnane protsess on jälgitav ka intellektuaalsel alal.

Rituaal tunnustab alati korratuse potentsiaali. Rituaal mängib nii artikuleeritud kui artikuleerimata arusaamadega pollutsioonist. Näiteks sündimata laps. Sündimata last käsitletakse korraga kui haavatavat aga ka kui ohtlikku, nagu kõiki ambioosseid ja kategooriate vahepeal asuvaid oleseid. Loode võib olla ohtlik nii emale kui haigetele.

Samuti mensturaalveri.  Maooridel oli ohtlikuks lisaks veel nii sündimata lapse veri ja eriti surnu veri. Üleminekuseisundid on ikka kahtlased ja ohtlikud kuna on defineerimatud. Seda ohtu kontrollib rituaal, mis lahutab inimese selgesti tema endisest olust, segregeerib teda teatud ajaks ning kuulutab siis ta sisenemist uude olukorda. Seetõttu on ka lahutamise rituaalid kõige ohtlikumat liiki rituaalid. Me oleme lugenud poistest kes surevad initsiatsioonis. Rituaal võib inimese ümber teha. Näit. ristimine kristluses. Marginaalsel ajal, kui initsiaadid ei ole veel ei üht ega ka teist on nad sotsiaalses mõttes väljaheidetud. Neid süüdistatakse kuritegudes ehkki nad ei saa olla enam süüdi kui emaihus olev loode. Seesama kehtib meigi ühiskonnas juhul kui keegi on iial olnud seespool vanglat siis on ta  väljaspool ühiskonda. Ta jääbki ühiskonna äärealadele. Seesama pädeb ka mentaalsetes institutsioonides viibinute kohta. Tolerants lakkab niipea kui vastav institutsioon isiku endasse võtab.

Loomises tegi Jumal loodu baaskategooraid mida inimene ei tohi segi ajada vaid peab pigemini jõustama. Kõige põhilisemateks on lähisuguluskategooriad, mille rikkumine ehk verepilastus toob alati kaasa katastroofilisi tagajärgi kogu ühiskonnale. Vt. Näiteks Oidipuse pattu ja Teeba katku. Ometi ei ole see väline klassifikatsioon küllaldane vaid Pühakiri räägib veel ühest uuest ja suurest vahetegemisest. Selles Jeesuse sõnul eristatakse sikud lammastest ja nisu lustest. See uus vahetegemine ei leia aset mitte väliste tunnuste vaid mingi sisemise  kvaliteedi alusel. Vahe tegematus on laste tunnuseks Niinives kus räägitakse neist kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel. Vahetegemine on veelahkmeks ka Issand laua juures. Seal on need kes ei tee ilmselt vahet Issanda laual ja eelnenud üldisel söömaajal, agapel, kirjutab Paulus.

Mary Douglas vaatleb ritualismi oma võrksüsteemis. Tema jaoks on illumineeriv vaadelda rituaali kui keelavat koodi. Selle arusaama rakendamisel kerkib hulganisti küsimusi. Berstein väidab et keelaval koodil on mitmeid vorme. Kuidas kasutada rituaali kui keelavat koodi erinevate ritualiseerumisastmete selgitamisel? Seda keelavat koodi kasutatakse majanduslikult selleks et vahendada informatsiooni ning alal hoida üht kehtivat sotsiaalset vormi. See on ühtaegu nii kontrolli- kui ka kommunikatsiooni süsteem. Niisama loob rituaalgi solidaarsust ja ka religioossetel ideedel on oma karistavad implikatsioonid. Me vajame teatud väärtustesüsteemi organisatsiooni ja sotsiaalse kontrolli tarbeks. Kontrollisüsteem tuleb jagada kaheks iseseisvaks teguriks mis mõjustavad isiklike suhete struktuure. Ühte nimetan ma grupiks ja teist võrgustikuks (grid). Selle määrani kui perekond on seotud ühik, mis elab teatud ruumides ning mida teatakse ühise nime kaudu on see grupp. Selle määrani mida mängivad rollid perekonna sees mis tulenevad soost, ea grupist ja vanusest on seal võrgustik (grid) mis kontrollib selle liikmete käitumist. Grupil on ka ajaline dimensioon. See peab vastu pidama aja nõudeile jäädes äratuntavaks. Sel peavad olema teatud sisse- ja väljaarvamise reeglid. On olemas ka teisi sisemisi vorme mis sõltuvad grupi organisatsioonist nagu näiteks käsuliinide hierarhia ning vastutuse delegeerimine keskusest. 

Enamik keelde on seotud seksiga. Kõige olulisemad seksikategooriad on intsesti puudutavad kategooraid. Enamik ühiskonnagruppe ei ole määratud soo järgi. Mõnedes hõimudes on iga määravaimaks teguriks, ka meie koolisüsteemis on see nii. Vanadel anglosaxidel olid lisaks pulmadele peamisteks gruppi kooshoivateks jõududeks kohustus tasuda veritasu. 

Rituaalid on olemas sotsiaalse interaktsiooni tarbeks. Kui seda ei eksisteeri siis on kontemplatsioon ning sisemine evolutsioon tähtsamad. Antiritualismi ilmseks põhjustajaks on sotsiaalsed muutused. Igaüks kes elab uutes sotsiaalsetes oludes leiab et ta endine kosmoloogia enam ei tööta. Me peaks püüdma mõtelda kosmoloogiast kui kasutusel olevate kategooriate komplektist. Need on nagu läätsed mis toovad teatud asju meile lähemale. Enamjaolt tehakse kosmoloogilisi muutusi tasahilju. Iga järsem pöördumine põhjustab teatud antiritualismi. Nii kummaline kui see ka ei ole põhjustab seda isegi pöördumine ritualismi endasse. See on paradoks. Mida enam sotsiaalseid muutusi aset leiab seda enam esineb ka radikaalseid kosmoloogiate ülevaatamisi ja ümberhindamisi, mida enam pöördumisi, seda vähem ritualismi. Viimaseks tänaseks antiritualismi allikaks on see et entusiastlikud rituaalid on au sees.

Heidame pilku kristluse ajalukku. Kartaago Augustinus jutlustas aastal 418: “Ülistagem Issandat  oma elude, sõnade, südamete ja häältega, nii oma sõnade kui ka eluviisidega. Sest Issand soovib et me laulaks talle kiitust nii et meis ei oleks mingitki ebakõla. Seetõttu vastaku me kõne meie tegudele ning meie hääl meie süümele. Vastaku me sõnad me eluviisidele ning ausad sõnad tunnistagu veletagude vastu”. Kartaago Augustinus otsib selget ja ühest vastavust ehk korrespondentsi. See ongi see mida iga religioon teotleb. Ühesust ja vastavust. Augustinus püüab ses tsitaadis kombineerida cicero retoorikat robustse lihtsusega. Nimelt õpetas Cicero et on olemas kolm stiilitasandit, ülev, vahepealne ning madal. Iga neist kuulus tema arvates omasse klassi, milles on mõned asjad iseendast ülevad ning järelikult tuleb neist ka kõneleda kui ülevaist, teistest, madalaist asjust, tuleb aga rääkida ka alandlikul viisil. Augustinus väidab sisuliselt seda et Cicero poolt ära toodud asjade loomulik kord on kristluses ümber pööratud ning kõige madalamad asjad saanud ülevaiks. Ülev stiil tõstab tundeid, vahepealne stiil toob kaasa ülistust või süüd ning madal stiil on see mis kuulub õpetuse juurde. Antropoloogile kes püüab interpreteerida rituaali on kohane meenutada seda stiilisuhete uurimist. Madalstiili kutsusti lingua humilis, mis on seotud humuse ehk mullaga. Nii rändas kristlik  õpetus minema olemasolevast väärtusteskaalast ning segas endise üleva madalaga.

Nii võime me alati eeldada teatud vastavust sotsiaalsete ja ihulike kontrolliväljenduste vahel. Antiritualism fokusseerub informaalsusele. Formaalsus viitab sotsiaalsele distantsile, ning hästidefineeritud ning isoleeritud rollidele. Informaalsus omamorda viitab rollide segunemisele, familiaarsusele ning intiimsusele.

Äratusliikumised oma varastes faasides kehastavad seda mida Durkheim nimetas “collective effervesence”  ehk sotsiaalseks pulbitsuseks. Emotsioonid on sellises seisundis üles erutatud, formalismi eitatakse, religoosse teenimise eelistatuimateks vormideks on glossolaalia ning teised mittekoherentsuse väljendused. (NB. “ täielik vastasseisund relgiooni normaalsele funktsioonile).Alles hiljem püütakse seda ratsionaliseerida mis toimus. Üldiselt annab säärane pulbitsus ajet eri sektide ning hiljem denominatsioonide tekkele. Selles faasis on sotsiaalne organisatsioon suhteliselt nõrk. Transs on dissonants ning see on seda teretulnum mida nõrgem on ühiskonna struktuur. Raymond Firth on eristanud kolme liiki transsi. Ta eristab neid kontrolli astme järgi mida sotsiaalne grupp rakendab inimesse sisenenud vaimu üle. Esiteks on seal seestumus milles inimene on passiivne ning loovutab täielikult kontrolli vaimu üle. Seestunu sõbrad püüavad vaimu vaigistada ja ära saata. Seejärel on meediumi poolt vahendatud seestunud, milles vaim kõneleb läbi seestunu ning grupp püüab talt samal ajal saada okultset infot ja väge. Kolmas vorm on shamanism. Siin saab vaim suuresti kodustatud ning teeb inimvõõrustaja tahet.  Transs on täiesti kõrvale jäetud.Võib juhtuda et inimene kaotab teadvuse siiski ei peeta seda transsi soovimatuks ega ka ohtlikuks. Transsi määrajaks olekski see kas inimene säilitab kontrolli või mitte.

Sotsiaalne struktuur nõuab teadliku kontrolli taset ning leiab oma stiili ritualismis, vältides kogemusi milles kontroll kaotatakse. 

Kaubad annavad võimaluse läbi märgistamise teenuseks tarbimisrituaalides.  Tarbimine on vastastikuste rituaalide süsteem mis kätkeb endasse kulutusi mis on kohased just antud sündmuse markeerimiseks. Meie arust on tarbimisrituaalid sõpruse normaalseteks märkideks. Tarbimismustrid näitavad kaarti sotsiaalseks integreerumiseks

Advertisements

0 Responses to “Uurimusi rituaalist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: