Tere kena kevadet

Jutt on mul kasin hetkel. Mul tuleb täna ära vaadata film mälupulgalt . Into The Wild. Natuke juba vaatasin. Nuh vara veel midagi öelda või väita. Eristatakse seal rubber trampe ja leather trampe kui ma ikka aru sain. Neid hulkureid kes ratastel ja neid kes nahk vastu maad kõnnivad. Natuke nagu liiast on sellist hulkuriromantikat sees. Ja noormees tuleb ise ka vist maha tuunida – rohepühast tavaliseks naivistlikuks ameeriklaseks kes on liiast lugenud Londonit ja Tolstoid ja neist inspireeritud saanud. Vene kirjanikud ikka ameeriklasi hulluks ajavad. Eriti see Tolstoi sööst 4 päeva enne surma kodunt minema. Natuke liiga vähe ja liiga hilja. Või teisisõnu liiga palju ja liiga hilja, siis kui ihu sul enam suurt vabadust ära ei kanna. Ja millsed sümboolsed aktid, nagu raha põletamine, need panevad muigama vaid. Põletad oma raha ära ja siis lähed farmi tööle selleks et raha teenida. Miks seda vaja on? Ja kõige taga luurab radikaalne moralist kes ei suuda ehk teistele andestada ja endalegi mitte. Ja kellel on kinnisidee end mõnd aega – loodusest ära toita. Filmis laseb ta põhjapõdra vasikaga minema sest ta arvab et tal on veel valikut aga tal saavad valikud varsti otsa. Ja see et põder, teine põder, tal neljandal päeval vaglad sisse võtab, no mis siis, ka vaglad on proteiin aga ilmselt on ka tema ajus mingid piirid, nagu näiteks see et põdra muskliliha on etem süüa kui vaklu.  Aga mis mina tean või arvan. Kevadega on tagasilööke ja tervisega on ka aga muidu pole viga. Ega ma suurt virise.

Algab ametlikult kevadepaanika. Kampaania ja paanika korraga algavad. Püüame siis see aasta et aprillist läheme üle kevaderezhiimile. Ametlikult. Otsid märke ja otsid ja tundub neid vähe siis aga korraga tuleb nii palju et ei jõua enam vaadatagi. Täna oli märk see et loomaaias oli ära murdunud vahtraoks. Ja purikas oli otsas, magus ja hea. Kui tagasi tulime oli juba uus purikas otsas. Magus ja hea. Nii temaga on. Kevadega.  Autoaknast olen näinud Tsikre ojal haigruid? Suuri halle linde kes on kohal ja külmetavad seal hommikuti. Ma loodan et nad on need aga peab kontrollima. Igast veidraid raamatuid on vahepeal loetud.Kevadepaanika on ka see et järsku läheb mööda ja sa ei saa pihta, et sa ei saagi õites aasal taevasse vaadata vaid sebid muudkui omas tehisilmas nagu ikka. Ja siis peab jälle ootama. Aeg on seemneid maha hakata panema, pottidesse, panin juba mõned seemned likku. Ja potte sain hulgi koos Rooma salatiga mille aga külm osalt auto pagasnikus ära võttis.

Mõtlen heldimusega ikka hääde inimeste peale. Ja tunnen ka kurbust et olen end raisanud nii pikalt ja palju nendega kellega poleks pidanud.Et siiralt ja tõemeeli arvasin et teatud inimkooslused on paremad kui teised. Seda ma enam ei arva. Pigemini toovad nende endakohased väited vaid teravamalt välja selle et nad ei ole. Aga Jumal nendega, sõna otseses mõttes. 

Aga jääme pigemini esimese lause juurde. Hääde inimeste juurde. Elukogemus on üldiselt see nagu laulikul oli et õelad õilmitsevad ja õigete põli ei tundu visuaalselt parem midagi. Ja nii ta on. Laulik olla tunginud aga sügavale ja mõistnud nende otsa. Vaat selle koha peal ma ei tule enam kaasa, mis ma otsast tean, enda või õelate omast. Elu on tervik ja ei ole hea teda niimoodi liigitada, eluks ja eluotsaks. Üks elu puha. Või üks ots puha. Nii ta on. Mina olen õppinud nagu vana Koguja et tuleb usaldada häid inimesi ja teiste osas ei anna palju ära teha, las rapsivad. Olen õppinud et usklikud inimesed ei ole reeglina paremad kui mitteusklikud. Kui siinkohal rääkida inimeste enesemääratlusest. On väga võimalik et on muid määratlusviise millest me hetkel suuremat ei tea. Minu kui hingehoidja ja nõustaja ülesanne on aga aidata inimesi nende usulisel enesemääratlusel. Ja just seda ma püüangi teha. Ka siin muuseas. Selle läbi et ma väidan ka muudest kriteeriumitest ja nende võimalikkusest. Ja siinkohal ei pruugi kattuda minu määrangud inimeste endakohaste määrangutega. Aga las ta olla, ega minagi hakka kedagi ümber veenma. Püüan lihtsalt väita lihtsat asja et kui sinna armust saab siis ma tulen ka. Kui muust millestki siis minge ise, ma seekord ei tule. Ja siis ma kardan…küll et muust ei saagi kui aint armust.

Olen õppinud et usaldada tasub loodust ja vähemaid vendi, taimi ja loomi. Ja ma ei suuda tõesti sellise lapsemeelse usalduvusega elada suhtes igast juriidilistesse isikutesse nagu ma tahaks ja sooviks ehk ise. Mõne suhtes oleks juba lausa piinlikki ennast sellises seltskonnas näidata või end sellega mingilgi viisil seostada. Ühispildi peale enam ei läheks. Ütleme et meil oleks keni fotosid Jeesuse ajast. Jeesus koos Annase ja Kaifasega kaelakuti koos, no oleks veider vaatepilt. Ja all oleks kiri et hetki oikumeenilisest ühistööst näiteks. Või Pedagoogilise seminari õppejõude. Tõesti oleks naljakas. Mis sest kui on sarnast asutist kunagi juhitud. Seda enam.

 Tuleks Riitust vaatama minna. Filmi The Rite mõtlen.  Üldiselt mulle ei meeldi selline fenomenide reaalsuse pähe müümine nagu ma kardan et seal on. Et kui on fenomen, ehk antud juhul siis seestumus ehk possessioon, siis eeldame et ongi nii nagu fenomen väidab olevat või nagu me arvame et on. Ei pruugi olla. Ja tõsi on seegi et fenomeni võib ja saab ja tohib ja tuleb kõnetada temale arusaadavas keeles ja võimalik seegi et ta allub autoriteedikeelele. Mis aga siiski ei tähenda et me peaks usaldama ja tõe pähe võtma fenomene. Minu arvates on inimeste usulise määrangu kriteeriumiks ennekõike rahukultuur, see et inimene on rahunõudja. Ja kui on siis on Mäejutu järgi asi selge – rahunõudjaid hüütakse Jumala lapsiks. Ei ole teistel õigust nii enda kohta öelda ja pole ehk neilgi õigust kes rahunõudjad on, aga neid hüütakse nii. Sellega ma olen päri. 

Ja ma olen endiselt vaimustuses Tagasi Birdesheadi suure seriaali dialoogidest. See on üks sügavamaid religioosseid filme minu arvates, mida ma näinud olen. Ja kõik on netis olemas. Esimesel korral vaatasin enam tegevust ja nüüd siis kuulan juttu. Ja sobib väga hästi illustreerima mitmeid olukordi inimestes ja inimeste vahel. Oskaks ma veel ise subtiitreid teha siis ehk prooviks, nagu selle Hitleri klipiga tehakse.

Need ajad, sellised nagu täna, ei meeldi mulle üldiselt. Jah, on meeldivaid üllatusi, eilegi oli aga siiski.   Ja üldse ei meeldi mulle elu ja inimeste ja probleemide spiritualiseerimine mis on demoniseerimise üks vorme. Et on seestunud ja edasi…..? Mis saab edasi? Kas vabastab see su vastutusest? Et diagnoosi julged panna aga ravi ei määra. Siis pole õigust ka diagnoosi panna. Jäta parem panemata tuleb omale veel tagasi.  Jah, on lihtsam palvetada maailmarahu eest kui aidata üht kodutut, su enda maja ees. Ja just nii tehaksegi.

Aga püüame siis peale maha hakata tuunima igast religioosset juttu ja asendama seda tasapisi looduse ja muu sellekohase jutuga. Minu trikikott ja heade initsiatiivide varamu usuliste koosluste suhtes on otsas. Lihtsalt tühi, täiesti kiretu tõdemus, muuseas on see. Otsas on ka nende võimalus positiivselt vastata, s.o. minu silmis on ka nende limiit otsas. Ja polegi muud. V.a. need vähesed kohad kus ma veel käin ja need inimesed keda ma veel usaldan ja kellest ma rõõmu tunnen.Ja riitused milles osalen. Ja see, enese piiride tundmine, on vabastav ja rõõmustav. Mis teeb tuju hääks. Ilust kevadet.

Advertisements

0 Responses to “Tere kena kevadet”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: