Brideshead rerevisited

Brideshead revisted or rerevisited? Ei saa hästi tagasi sa elus enam kuhugile. Aga eks seegi olene paradigmast ja neist vormidest mis me peas on. Paunveresse sai küll tagasi nii et lugejal läks juba läilaks kätte ja  Suved ja Sügised pole muud kui üksainus Kevade nostalgia. Ja seal nad siis muudkui käsisid. Aga seda võib vabandada vast lugupeetud kirjanikuhärra teatud puudustega. Puuetega. Kui meil on aga pääs igavese naasmise müüt nagu vanal Nitz-l  siis näeme me kogu oma elu kui mingit naasmist ehk. Ehk kellegi taaskehastumisena?

You look like shit, what’s your secret? 

Bridesheadis oli see Charlesi vastandtüüp,  see kellega Julia abiellus, kes oli hakkaja ärimees ja hakkas kohemaid katoliiklaseks kui tarvis oli. Pragmaatik noh. Hakkas sest nii oli kasulik. Juba esmakohtumisel ütleb ta et läheb jahile kuna on vaja blend in ehk sulanduda kõrgklassi ja kui tarvis siis ka rebaseid püüda.  Charles aga jääb oma ateismile truuks. Julia mees ütleb katoliku usu kohta et see on hea mugav usk, teed ja saad andeks. Jah aga siirderiitused pead ära andma. Ja saladused pead ka. Ega välja ei anta aga kirik vastutab ja peab teadma. S.t. et pead identiteedi enda peale võtma ja seda kandma ja siis kirik sulle eetilist katust pakub ja teab ja andestab ja lubab taeva. Andestamata ei jäta aga selle hinnaks on teadmine, see et kirik teab mida sa teed ja kes sa selline oled. Et pattu võib ehk teha aga patus elamisega ei saa enam katoliiklanegi hakkama kui ta just mafioosnik ei ole.

Ega olegi viga sel vaatel arvan ma. Aga et ta armastust keelab, sellega ma protestant ei lepi. Et selles vallas mis abielu puudutab ei anta teist võimalust. Et pattu saab iga aasta andeks aga abielulahutus on vaat et surmapatt. Et institutsiooniriket ei andestata. On naisi surnukski pekstud selle vaate pärast. Et andesta ja ei tohi ära minna jms. Nii naistele öeldakse.  Ehkki kirik ei ole otseselt naiste vastu on ta seda kaude siiski. Keegi, Are Luup tõi Tauno kommina välja selle ilmse paradoksi et mida enam mees sageli Maariat kummardab seda misogüünsem ta on. Mingi seos seal tundub olevat küll. 

Tagasi tahaks, Bridesheadi, nendesse kohtadesse kus on varandused maa sisse kaevatud, sinna kus sa oled õnnelik olnud. Varandused on aga mitte naiste ehted vaid lihtsalt need juured ja mutukad kes nende kohtade huumuses elavad kui sa suudad seda vaid nii võtta.

Väga labane oleks seda filmi võtta kohaldades tänast geiterminoloogiat. Pigem sooneutraalse läheduse otsimise võtmes ehk.  Iga inimene otsib lähedust aga mitte iga inimene ei leia lähedust. Ja kahtlemata on meessolidaarsusel lähedusdimensioone millest naised ei tea. Eriti meeste rivaliteedikooslustes ehk võitlusüksustes. Enam kui meeste lõbutsemisüksustes. Sellist lähedust nagu verevendadel ei kohta mujal kusagil. Mida maskuliinsem ühiskond seda suurem oht “liiga” maskuliinseks muutuda. Nagu Spartas näiteks. See film on pigem mingi lapsepõlve õnnemaa taasotsing Charlesi jaoks. Koos eheda ja animaalse ning katoolikust perele vastanduva tüübi Sebastianiga kes ilmselt Charlesisse ära armub. Ja kõrgklassi glamuuriga mida ta ehk ikka igatsenud on.

Ega siin ugris olegi suurt vahet kas religioon või ei, siin oled sa süüdi ikka, oled sa ikka pälvimatu, ikka oled sa kannatav ikka ja mõni veelgi enam on seda kõike lausa ateistina. Ateist ütleb et sa ei ela edasi kuidagi eneseteadlikult või tuntavana ja see mis  siia maa peale jääb ongi see mis jääb. Come on ei jää ju midagi järgi siia maa peale. DNA jääb ehk tiksuma. Kas sinnapoole  jääb miski ma ei tea aga mulle meeldib see mõte et võiks ju jääda. Ja tõotus on ka. See Aarma vaade et pole hullu küll tal järgmisel astmel ja võimalusel läheb paremini. Jah “juhus elada ei ole kuigi sage”. Kas nüüd just igavene taaskehastumine aga kolm katset nagu kõrgushüppes võiks ju ikka olla.

Ei ole meil siin seda kergust iseendasse suhtumises mis ehk on kusagil lõuna pool. Meil võetakse endid traagiliselt. Mida elevandid arvavad meist on meie eestlaste küsimus elevante vaadates. Et reflekteerub lakkamatult. Ega see traagika enam taeva vii kui tegemine ja andekssaam. Ega vist, seda enam et esineb ta nii usulises kui usuta versioonis. Oma suhteid vanematega mängime me läbi oma elukaaslastega ja see ongi see Paunvere ja Brideshead revisited. Terve elu. Tallume samadel rehadel. Ämbrist ämbrisse. Lunastus, vähemalt selle tunne et kõik muu on jama, unustus vähemalt,  on tundetasandil ja ehk selles ajes mis ajab lugema ja midagi otsima ja teada saama.

 Teistega võrdleme küll, sest muidu ei oleks meid ju sotsiaalselt olemaski aga midagi siiski ei õpi. Võtame vaid teadmiseks et me diapasoonis püsime sotsiaalses homeostaasis.

Mehed teevad intellektuaalseid kaarte elu kohta ja geograafilisi, naised teevad suhtekaarte, kaardistavad seda sootsiumi mis selle geograafia peal elab. Geograafia ei ole neile sedavõrd oluline.  Jah ja kes nägu lakub on koera – ja hundikarjas alam sellest kelle nägu lakutakse. Teatud tundevõõrus ja macholus on sinu hierarhilise positsiooni hinnaks. See et sa ise enam teiste nägu ei saa lakkuda.

Ja muuseas tähelepanuväärne on see et igal uuel kohtumisel vaadatatakse loomamaailmas ka hierarhia uuesti üle. Üks päevakorrapunkt on alati kirjas. See oligi tähelepanuväärne selle huntmehe kohta kes nendega koos elas. Et ta läks komandeeringusse Poola et õpetada seal hunte tõrjuma. Kui ta tagasi tuli oli ta oma positsiooni hundikarjas kaotanud ja loomulikult ei olnud tast enam ka selle tagasivõtjat. Sest kui algusest peale saab urisemisega hakkama ja muude kaudsemate vägivallamärkidega, siis ilma purelemiseta täiskasvanud huntide puhul enam ei saa. Sa käisid ära ok, tõesta end siis uuesti ja arvesta et midagi ei ole enam sama. See on ärakäimise hind. Meid ei lase keegi Poola, kostaks hundid siinkohal. Sina käisid, ja maksad oma kohaga hierahias. Ja pulmakava on ka paigas ja selleks on hierarhia selitamine.

Nagu Alejo Carpentieri Kaotatud Radades. Ei saa nii et käid veel korra ära ja dikteerid pikalt oma lahkumise tingimusi. Ei, sul on aken ja kui sa ei hüppa 10 sek jooksul, siis on kõik. 

Tulevad koerad kokku ja päevakorda selle punkti osas kinnitama ei pea. Kes on ülem ja kes on alam, see küsimus on ikka seal. Ja kui oled kord ülem siis oled ühekorraga ka targem ilusam ja tugevam sest need asjad käivad lihtsalt komplektis ja sinna ei ole mitte midagi parata. Inimesed teevad oma elu keeruliseks selle läbi et nad muudkui lahutavad ja kui sa ei lahuta ega eritle siis oled sa lihtsalt jäme, tahumatu mats. Siis eritletakse sind.

Vaatan mina sünniaastaid ja märkan et enamikul praegustest inimestest on sünniaastad minuga samas diapasoonis. Kunagi lapsena otsisin sünniaastaid ajalehest mis oleks 1800-ga. Enam neid ei ole. Ühtegi. Winner takes it all. 

Mulle öeldi et ma peaks juba tuntud olema. Aga ei ole ja hakkagi olema. Sest sellist asja nagu tuntus ei ole olemas. On maaja ehk näivus. Ja mina suundun pigem minuskulite maailma. Seda varandust kaevama mis ei ole mitte naiste vanad ehted vaid juured ja tõugud. Heal reportaazhil minuskulite juurest on ikka vähemasti kirjanduslikku väärtust kui ei muud. Seda ikka.

http://www.youtube.com/watch?v=0_6Ufb3DH0M&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=2bbwTPq630s&feature=related

Advertisements

0 Responses to “Brideshead rerevisited”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: