Ega saanudki, kõik läks samamoodi edasi. Jääteed olid lahti veel viimaseid päevi ja muidu kah polnud viga. Sai neid tükki kolm läbi sõidetud. Mingi väsimus oli näojoontes, mingi tüdimus. Sõbral keda sai kohatud. Kofikud olid kenad, kodused ja inimesed jutukad. Palgad olid nutused nagu ikka. Ja kuhu sa seal lähedki kõik on talvine ja kinni. Teatud võimalused rutiini praktiseerimiseks olid siiski olemas. Oli Rahva raamat ja olid raamatud. Olid Suetoniuse Rooma keisrite elulood. Oli selline mees, kollase ajakirjanduse ristiisa, nagu teda nimetatakse. Kenad lood, eriti meeldis mulle see kuis Caligula võttis mõne suvalise patriitsi ja andis talle pitseeritud kirja riigi teise otsa viimiseks. Kui kohalik asevalitseja kirja avas, oli sinna kirjutatud, “Selle kirja toojale ära tee midagi ei head ega kurja!”. Ja kõik, muud ei olnudki. Vaat need olid alles sotsiaalsed töökohad. Ilma neoonvestideta. Ja kirja viiad pidid ise maksma enda eest, selle eest et keisrihärra oli usaldust osutanud. Üks keiser kadestas eelnenu juures vaid seda et too oli suutnud 2,5 miljonit tsitertsi nii kiiresti ära kulutada ja riigi pankrotti ajada. Väljapääsuks pakuti võimalust et rikkad panevad Rooma riigi oma testamenti sisse. Järgmise sammuna soovitati neil peale testamendi tegemist riigi kasuks aga juba ka elust lahkuda, mida paljud ka tegid.  Et lõbus elu tundus neil seal olevat.  Et võim tundus sellise põneva trikina mille suuremad ja tugevamad poisid  vahel omale kahmasid seni kuni tuli esimene kes sõna otseses mõttes ostis keisritiitli omale. Ja seni kuni tuli Odoaker. Kahmasid võimu omale ja püüdsid lihtsalt eelkäijaid üle trumbata. Muud eesmärki nagu ei olnudki. Kui võimendada oma ihasid ja kapriise. Võim ilma vastutuseta on ikka väga jube asi küll. Augustus tundub selles osas väga erinev olevat. Tõmbus kõrvale ja elas saarel ja püsis elus. Keisri elus olemine oli juba iseenesest stabiliseeriv faktor. Selleks ajaks kui Odoaker möllas ei olnud Roomal enam niigi palju paleust järel et oleks oldud valmis sümboolikatki alles hoidma ja säilitama. Ja projekt lõpetati ära. Vaid kirik võttis veel Roomast selle üle mida tundus tasuvat võtta.

Jah tehnoloogia ei tähenda, arenenuma tehnoloogiaga kogukond võib saada vallutatud vähemarenenuma poolt ja akveduktid pannakse taas kinni ja seisma. Jah tehnoloogia tuleb ise ka kallale. Nagu Jaapanis. Kord olid 300 spartalast ja nüüd on 300 Jaapani inimest kes vabatahtlikult lähevad ja püüavad olukorda lahendada. Sõdivad ohjest pääsenud tehnoloogiaga mis on hullem kui pärslased.

Kõige rikkam on see, kelle lõbud on kõige odavamad – ütles Thoreau

Looduse Jumalanäolisusest

Kas loodus on Jumalanäoline? Miks ei võiks ta seda olla, mis eriline inimõigus peab olema jumalanäolisus? Hm, sa meenutad mulle kedagi, sa oled kellegi nägu. Miks ei või me Jumalanäolisust näha ülejäänud loodus, mis ju samuti Jumala tehtud? Imago Dei on traditsiooniliselt käsitlemist leidnud kui inimese eriõiguste legitimatsioon, mis läbi ajaloo on õigustanud kõiki inimese poolt tehtud sigadusi. Inimese Imago Dei tähendab inimese juures reeglina tema ratsionaalsete, tahteliste ja moraalsete omaduste ülistamist instinktiliste ja geneetiliste kapatsiteetide arvelt. Seega viitab see inimesele nii omase hermeneutika pealesurumisele mitte üksnes loodusele vaid ka sellele, mis inimese enda juures looduslikku (loomulikku) on. See on usaldamatuse aktiks kasvõi emotsioonide suhtes, mis pole muud kui inimesse kodeeritud veelgi ürgsemad ja algsemad reageerimisviisid. Inimene peaks neid vähemasti kontrollima ja teatud diapasoonis hoidma, selleks meid kohustatakse vähemalt. Kristlus tundub siinkohal väärtustavat teatud emotsionaalsete reageeringute komplekti erinevalt Vana-Kreeka arusaamast misjärgi aretes on vaheseisund emotsionaalse skaala äärmuste vahel. Kristlus väärtustab pigem üht emotsionaalse skaala äärmust, eelistades seda teisele.

Suhtumist mis peab õigeks oma hermeneutika pealesurumist loodule leiame piibli algusest peale. Eedenis võis inimene kõike süüa peale ühe vilja. Kui loomadele dikteerib ühine kogemus ja geneetika seda mida süüa, siis inimesele lisati sinna veel keeld juurde. See oli kui sümboliks kuulekusest ja allumisest. Inimene seda käsku ei pidanud.

Teiseks pildiks piibli algusest, inimesest kui mitte loojast aga siiski loodu organiseerijast ja valitsejast oleks inimese poolt loomadele nimede andmine, keda Jumal inimese juurde tõi. Siiski põrkume me küsimusega mida ei saa siin põhjalikult analüüsida aga mis kõlaks: ”kuidas lepitada loomislugu evolutsiooniga? “Jumal lõi elajad nende liikide järgi“. See lause tundub kui vihjavat Jumala oma tõustandardile.

 Inimmaailmas on tõustandard suunatud ristamiste teel koostatud deduktiivne kriteerium, millest seejärel kõvasti kinni hoitakse ja misjärgi loomi luuakse. Kas oli see “liik” mingisugune platonlik eidos või morphe, mida Jumal liha ja verega täitma asus? Seda loomist võib võtta ka kui bioloogilise ja kohastumusliku arengu käimalükkamist mille teatud arenguseisundeid me kokkuleppeselt liikideks nimetame. Siiski on taksonoomia enamjaolt kategoriseerimisõpetus ehk ühe hermeneutilise süsteemi inimese poolt reaalsusele pealesurumine. Või siis on takson deduktiivne üldistus milleni jõutakse läbi induktsiooni.

Hakata nägema looduse Jumalanäolisust oleks uus vaatepunkt. Loodus kui Jumala mask ja inimene kui Jumala kuju. Seega oleks ka muu loodu Imago Dei peegeldus ehkki teistsugune ja mõneti ehk vähemates astmetes. Siiski kõrvaldaks see vaatepunkt kvantitatiivse kuristiku mis traditsiooniliselt inimese ja looduse vahel on. Seda ka esteetiliselt. Inimene peab tavaliselt kauniks inimesest muudetud ja korrastatud maastike, nagu nood kus vili voogab ja metsatukad vahel on. Ilmselt on inimesest puutumatu vaba loodus liiga keeruline, ohtlik ja hoomamatu. Selline keskkond tuleb ära liigitada, ükspuha millisel alusel. Taksonoomiline liigitamine on sellise keskkonna alistamise ja hävitamise alguseks. Alguses jagatakse loodus kaheks ja neljaks (maa/tuli/vesi/õhk), siis liikideks mis säilitamise ja hoidmise nimel kirja pannakse ning mille kirjapanemine muutub äraspidiselt just selleks mis inimesi neid hindama, taga otsima ja hävitama suunab. Seeläbi muutub teatud liik inimmaailmas üht- või teistsugust väärtust omavaks. Inimklassifikatsioon loob suhte looduse ja inimese vahel olles samal ajal tihti liigi hävingu algatajaks.

Loodus on Langdon Gilkey sõnul tulvil erinevaid omadusi – nagu näiteks väge. Just väe ja väelisena tajume me loodust endi ümber ja endis. Loodusel on omad kummalised rütmid mis vallandumist nõuavad. Nood rütmid võib kas tahtele allutada, leida mingi kompromiss või allub inimene neile ise. Vastavalt sellele me neisse ka suhtume, kas rahuldame neid või siis ignoreerime ja allutame. See loob meie iseloomu. Teisalt on just meie mitteteadlikud, ehk ihuharjumused need mis enamjaolt me tahtega vastuoksa lähevad aga siiski meie elu määravad, eriti selle pikkuse. Loodusel on suur vägi, mis üle me jõu ja tahte käib. Loodu väe parimaks võrdpildiks on vast võilill mis end läbi asfaldi surub. Aga miks mitte ka kartsinoom, mis ihus pead tõstab, kohutav halvav vägi, mis ühtäkki inimeses vallandub. Miski me alateadlikus ihuharjumuses on selle koletise vabastanud ja kuna ihuharjumus aastaid on kestnud, siis järsu tahtesööstuga seda ei muuda.

Loodus on väeline ja hirmutav ka mürkmao, marutaudis rebase ja nakatunud puugi näol,  muudest väeavaldustest rääkimata. Loomulikud väeavaldused on loodusjõud. Rääkimata looduse harjumuspärastest käitumisviisidest mida me nende iseenesestmõistetavuse tõttu loodusjõuna, ilma teadlikku reflektsioonita ei taju.

Looduses on kord. Kui loodus on loodus s.o. loodukõiksus, siis ei saa ta kord inimesele tervikuna hoomatav olla. Sellest ka reduktsioon. Ilmselt ei  saa me sootsiumi ja loodu korra vahele suuri paralleele tõmmata. Heaks ja printsipiaalseks peetakse seda et inimene ratio läbi oma elu kontrollib, mitte seda et ta oma instinktide ja ajede järgi elab. Ometi on inimene sootsiumis suhteliselt korrastatud olend isegi siis kui ta igasuguse korra vastu mässab. Mässab ta teise ja parema korra nimel kui see mida olemasolev süsteem väljendab. Inimeselt eeldatakse printsipiaalsust. Ilmselt on inimsootsium varasematel aegadel ellujäämiseks vajanud märksa suuremat jäikuse (püsivuse) astet oma kohastumuslikes reaktsioonides keskkonnamuutustele kui tänases ilmas mida rahaline epistemoloogia valitseb ja kus tehnoloogia inimesele erakordset paindlikkust ja individualismi võimaldab. Siiski muutub retoorika aeglaselt, ehkki sõna (printsipiaalne) sisu on muutunud. Ei ole võimalik kasvatamatuna üles kasvada , samuti nagu pole ka võimalik anarhias elada. Millegipärast väärtustatakse nii korda kui pedagoogikat vaid ratsionaalse ja reflektiivse ettevõtmisena. Omamoodi paralleeliks siinkohal vabakirikute rõhuasetus usule oma uskumisse ja instinktiivse ning teadvustamata usu alaväärseks ning mitteküllaldaseks pidamisele.

Kui inimsootsium nagu tänane Eesti ei suuda isegi oma sündimust ratsionaalsete jõupingutuste tulemusel muuta, siis näitab see ilmekalt kuivõrd õhuke on kultuuriglasuur sootsiumi alateadlikel reaktsioonidel. Paralleeliks loodus, mida inimene ei oska ega suuda niigi palju muuta.

Kord peab olema, olgu või tolmukord. Tolm on Indias omakorda metafooriks näivusest ehk maajast, ehk kannatustest mis on maailmas kirgede tõttu. Ei suuda inimene korda loomata elada. Ikka nimetab ta, eristab ja liigitab, küsimuseks vaid  et millisel alusel ta seda teeb. Jumal on nii kosmose väe kui ka korra kehastus. Tema ongi korra printsiip mida eeldatakse ja ilma milleta loodut ette ei osata kujutada. Loomismüüdid ja muud suured narratiivid esitavad korra ideed, põhjusliku korra ideed. Samuti nagu sünnisõnad (birthspells) esitavad müütides asjade algust.

Loodusesse on kätketud nii surm kui ka eluuuendus. Gilkey tõstatab teodiike küsimuse millest ükski teoloogia päriselt üle ega ümber ei saa. Milline saab olla elu tähendus ja mõte küsib Gilkey? Ta ei vasta seda päriselt ära ja niipalju kui mina tast aru saan oleks temagi vastuseks teistliku eksitentsialismi vastus, inimene loob ise endale väärtuse(d) mille nimel elada. Vaid elu mis annab end teiste eest omab väärikust. See oleks vana solidaarsusprintsiibi taasrõhutamine selle lõputu individuaalse rivaliteedi asemel mille eest Nietzsche sõdis ja mida ta (kristlikule) solidaarsusele vastandas.

Bioloogiliselt on meile ainsaks preemiaks elu eest võimalus edasi mängida, st. edasi elada. Kõik muud eesmärgid on inimese enda loodud, selleks et oma eksistentsi õigustada. Loodus võib meile sõbraks olla küll. Inimesed polegi nii hullud, ainult et neid on väga palju ja kahjuks on neil tehnoloogia.

Hefner arutleb samades terminites küsides kas on võimalik tajuda armastust loodu peamise printsiibina? Arm hoiab loodust alal ütleb Hefner. Seega hoiab loodust alal ka käsk kuna klassikaline (Luther) arusaam mõistab armu üksnes käsu kontekstis.

Religiooni osa sootsiumis. Religioon on inimsootsiumi peamiseks loovaks ja kooshoidvaks jõuks. Seda kuhugimaani. Sarnaselt loodusele on ka sootsiumile omane end alal hoida ja jäädvustada silmitsi perturbatsioonidega. Looduses nimetatakse seda elu alalhoidu säilitavat diapasooni homoöstaasiks. Inimsootsiumis täidab sarnast eesmärki religioon ja selle aktiivala rituaal. Religioonist tuleneb enamik inimsootsiumi institutsioone. Näiteks haridus ei ole muud kui initsiatsiooniriituste laiend. Eriti selgesti on kultuuri tulenemine religioonist jälgitav Vanas Kreekas. Iga kodukolle oli seal Hestia (Vesta) altariks. Asklepiose templitest tekkisid aja jooksul haiglad ja Dionüüsose pidustustest, teater. Teatri teke peegeldab vast kõige ilmekamalt ühe riituse sekulariseerumist ning muutmist tragöödiast draamaks ja komöödiaks, millest ka initsieerimata naised, orjad ja lapsed osa said.

Religiooni arenemist polüteismist tsentraliseeritud monoteismiks võib jälgida ka Vanas Testamendi lehtedel. Religiooni kujunemine ülempreestrite poolt kontrollitavaks tsentraliseeritud süsteemiks oli omakorda eelmänguks tugeva keskvõimuga riigi tekkele.

Religioon on läbi ajaloo olnud võimu seadustajaks. Seda eriti tehnoloogiliselt vähemarenenud ühiskondes. Antropoloog  Roy Rappapordi väitel vabastab just tehnoloogia areng võimu vajadusest religiooni järgi ning toob kaasa religiooni getostumise. Mõnede meelest on müüdi kirjapanek ja Pühakirja teke iseenesest juba religiooni jäigastumise ja sekulariseerumise hakatuseks. 

Ühiskonna sekulariseerumist võiks võrrelda merest kerkiva vulkaaniga. Aja jooksul vulkaan vaikib ja tardunud laava muutub pimssmullaks millel saab viimaks põldu harida.

Sekularisserunud ühiskonnas elab traditsioonilstes kirkutes võimumälestus ja nostalgia endisest intiimsuhtest võimuga. Siiski eksisteerib ka ilmalikustunud ühiskonnas ühiskondlik tellimus religioonile. Selleks on üleskutse mida võib ka meil eestis sageli täheldada kirkuõpetajate (nende juures kes kirikut õpetavad nagu Lennart Meri ja Jaan Kaplinski). Selleks oleks korralike kodanlaste ja maksumaksjate tootmine ja rajalt eksinute aitamine. Samas ei telli ühiskond kirikult kunagi prohveteid või evangeliste. Seega on kirikul alati ohtlik muutuda ühiskonnas pelgalt sotsiaalse tellimuse täitjaks.

Ehkki religiooni suhe on muutunud nähekse relgiooni siiski kuigivõrd moraali seadustajana, kui mitte muidu siis individuaal- ja subkultuurlisel tasandil.

Ometi elab ka ilmalikustunud ja rahalise epistemoloogia järgi elavas ühiskonnas edasi võimalus religiooni uueks tõusuks. See paitub religiooni võimes jõustada inimesi konstruktiivselt vastu hakata. Seda inimväärikuse ja lepituse pinnal, näiteks või tõe- ja lepituse komisjonid LAV-s.

http://www.nytimes.com/2004/11/26/national/26gilkey.html

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: