Usust ja identiteedist

Vaatasin just filmi, Tagasi Bridesheadi. Uut versiooni ühes tükis, ilma Jeremy Ironsita. Kunagi sai pikalt mõnuletud seriaali kallal ja tõesti, milline hurmav peentundelisus. Uues ühetüki versioonis on mõned asjad ehk selgemad, nagu Sebastiani geilsus või pigem ehk see et ta inimesse, antud juhul siis Charlesi, ära armub. Ma ei ole kindel kas see geilisus on aga ma tean et osad inimesed vahel armuvad n.ö, sooneutraalselt.  Aga mis ma noist asjust tean.

Charles naudib muidu küll kogu stiilset paketti, siiski võimetu olles Sebastianile samaga vastama. Ei, teda huvitab enam Sebastiani õde. Praku on perekonnas hirmus saladus ja selleks on ema katoliiklus, millele teadlikul tasandil end igaüks küll vastandab aga millest keegi end siiski viimselt vabaks võidelda ei suuda. Kui siis ehk vaid seesama Sebastian, kelle kreedoks ema suhtes on et põgene nii kaugele kui suudad….. ja mine sa tea kuis temagi lõpetab. Kloostri sidemehena jääb ta viimselt silmi kõrvu. Ja sealjuures tuleb tunnistada sedagi et raamatut ei ole ma tänini lugenud ja tea kas tahangi. Palju sa ikka suudad üht ja sedasama plotti ehk stsenaariumit sisse ahmida ehkki teoloogiliselt on teema põnev. Algstseen on ka tabav, see kuidas Sebastiani nägu ilmub esimese korruse aknast sisse ja………oksendab. Ja kuis vend? Charlesile selgeks teeb et kogu see kamp seal on sodomiidid, neist hoia kõrvale.

Üks sodimiit kõnetab Charlesi tema näituse avamisel ja ütleb et mina arvasin et sina oled nende, Marchmainide ohvritall aga tuli hoopis välja et hoopis sinu kustumatu nälg muudab kõik teised sinu ohvriteks. Tai jotin tällaista.

Jah, usk ei ole mitte eetika ega veende küsimus vaid ikka identiteedi küsimus. Enamjaolt, vähemalt siis on usk sügavamal. Mis on identiteet? Ma ei tea aga  ma arvan et see mida inimene oma olemuseks ja olemiseks peab. Tavaliselt see, mis valitseb elu, surma ja siirderiirtusi. Kui sul nonde kohtade peal usku ei ole või kui sina nonde kohtade peal ise usklik ei ole, siis sa vast ei olegi. Kui on siis on. Need on need kohad vähemasti millest keegi kunagi mööda ei hiili.

Tagasi saada sinna kus sul on kunagi hea olnud? Kahtlane, vist enam teist korda ei ole. Ei saagi olla, ei saa tagasi kerida. Nii nagu ka Charles arvata et aastal 44. Ta jääbki küünlaleeki lossi kabelis ära kustutama aga film lõpeb ära enne kui ta märjad näpud kokku vajutab juhul kui ta seda üldse ja ülepea teeb. …hõõguvat tahti…… Tagasi Bridesheadi. Neid inimesi on me ümber küll koguaeg kuhugile tagasi kipuvad, ajas ja ruumis või kipuvad vähemasti nonde inimeste sekka kes nende meelest kunagi midagi on olnud või teinud. Ja välja tuleb sest vahest ehk enamjaolt vaid segadust ei muud. Ka eelmine kalasügis ei olnud võrreldav üleeelmisega. Nii et tagasi ei saa isegi ühteainsat aastat, mis seal siis muud rääkida.

Nagu Sebastian ütles, kaevaks ta varanduse maasse kõigis nenedes kohtdes kus ta õnnelik on olnud. Tal ei olnud elus eesmärki oli vaid soov vastanduna oma väga sügavalt katoliiklikule emale.  Ja tunda end õnnelikuna. Ja sellega sai ta hakkama. Pgaemisega vähemalt. Ema ütles Charleslile et sina jood nagu “norm” inimesed, selleks et purju jääda aga Sebastian joob halvast süümest ja sellest ta end viimaselt surnuks joobki. Ettekäänet ja põhjust on ju vaid alguses vaja, edasi läheb juba nagu lapse reega.  Üks puha kuis ema ka ei vihata, tema usust ei pääse neist seal ometi keegi. Ja ka Charlesi enda koha pealt jääb jutt pooleli, nagu öeldud. Ei pääse ka pereema endine abikaasa.Tema uus kaasa ütleb et meie siin Itaalias ei võta usku sedavõrd läbi süütunde nagu teie Inglased, vaid me teeme ja palume andeks jälle. Vaat see hirmus süü asi tulebki ehk just neilt protestantidelt, see kandub üle, või on ehk koguni enam seotud laiuskraadi ja põhjala üldise depressiivsusega kui millegi muuga.

 Just härra Marchmaini surm ongi tähelepanuväärne. Ta tuleb koju surema peale oma naise surma ja on täis ateismi. Nii palju kui katoliiklane üldse ateist olla saab. Ja siis tuleb see stseen kus surivoodil kõik paluvad et ta lööks omale risti ette ja ta lööbki. See on ilmne palvevastus ja ime. Ja selle ime peale ei tule ka Julia Charlesiga enam kaasa sest nagu ta ütleb ei saa saa ta armu diapasoonist välja minna. Ehkki ta oli mehest lahku läinud ja Charlesiga maganud ei saanud ta edasi minna st ei saanud ta püsivalt patus elada. Teha sai aga elada ei saanud. Teha ja andeks saada sai aga ei enam.

Mnjah, minu eetikavaade on olnud ikka pragmaatiline. St et eetika on hädavajalikkuse ja korra ja kombekuse vaheliste tasakaalude küsimus. Selles mõttes ma jah ei usu eriti mingeid igavesi raudreegleid. Ja üldse ei meeldi mulle religioonid mis tekialuse kuningriigiga liiast tegelevad ja lapsest saadik käed teki peal magada käsivad. Siinkohal olen ma alati eelistanud kanda Pontshot sest siis ei teki sellist probleemigi et kus käed on. Käed on lakkamatult teki peal. Ei ole teist võimalustki olemas. Kas siis lassoga või ilma.

Aga see usu ja identiteedi küsimus on minu jaoks põnev küll. Minu arust ei ole näiteks õigeusklikud reeglina usklikud, protestantlikus mõttes, vaid õigeusk on nonde identiteet. Protestandid on aga identiteediusklikud vaid vähesel määral, st et nende seas on küll selliseid aga mitte palju. Pigem on nad sageli püüdnud nagu baptistid endale just moraalist firmamärki teha. See aga ei tule ka hästi välja sest pole traditsiooni ja väärikust ja tehakse erandeid. Aga kuna rituaalne külg on juba iseenesest nõrk siis on see kindlasti ka üheks põhjuseks. Aga õigeusu papid on mimikrivärvides identiteedimeistrid, kes seovad inimesi oma eelkäijatega ja annavad neile mineviku tunde ja kuuluvuse. Ja katoolikud nõndasama. Identiteet ilma eetikata annab ka vahel väga veidraid tulemeid, mõelda või maffiameeste peale kes kõik ju väga (eba)usklikud on. See ei tundu kirikule probleemiks olevat, seni kuni kombetäitmiste tasandil kõik korras on. St kuni keegi identiteeti küsimärgi alla ei aseta. 

Identiteediusklikkus tähendab minu jaoks seda et see on juba lapseeast alates kootud nende elulõimesse läbi mitmesuguste riituste ja kommete.Vabakiriklikkuses on aga usk jah siuke eetika ja moraali küsimus vist enamjaolt, ma kardan. Nii et kuulus sentents – pravoslavnõje ne sidjat –  on osutunud valeks. Istuvad ja kuidas veel…Identiteediusklikkus on enam usklikkus kui moraaliusk. Ja viimaks tuleb sedagi tõdeda et mõni lurjus võib kõik usud läbi käia ja paremaks inimeseks ei saa ta ometi mitte. On igas usus n.ö. hoitavaks näiteks. Identiteedisuk aga varitseb meid siirderiituste koha peal ja nopib meid just seal ära. Neil eriti kel 7 sakramenti on. Kahest nagu natuke napiks, ma kardan.

Advertisements

0 Responses to “Usust ja identiteedist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: