valikukriteeriumitest

See vend on siis gibon.

Rikas päev oli eile. Olin kirikus ja üle tüki aja ärritas mind see jutt et Jumala juures on asjad ühesed ja selged jne jms ja et pole seal demokraatiat. Aga selles maailmas on otsad lahti ja kõik on suhteline. Ja valimised. Olen selle asemel kasutanud ise sõna – suhtestatud mitte suhteline. Suhteline ei ole paha sõna kui teame mille suhtes suhteline. Ja olgu peale et Jumala juures on kõik selge – see selgus ei ole meile selge vähemalt normaaloludes ning seda on võimatu mõista ja hoomata.

Ei talu inimene seda metsaköntigi ära mis meil siin parasvöötmes on, isegi seal on liiga palju osiseid et inimene end turvaliselt tunda võiks, mida me siis arvame et Jumala juures on vähem osiseid kui põlismetsas? Naeruväärne. Jumala ei ole suur redutseerija, kes mängib aint aatomitega,  ei seda on langenud inimene pigem. Ja see demokraatia jutt et Jumalariigis valitseb Jumal ja ongi selge selle asjaga, no kuulge kas Jumal on siis tõesti nagu mingi muistne monarh  kelle emotsioon kõigile seaduseks on? Et demokraatia on siiski mingi jama ja vaja oleks maa peal monarhiat või siis valgustatud eliiti vähemalt, nagu katolikumehed ja mõned teisedki kaasajooksjad arvavad. Endid mõistetavalt selle eliidi sekka lugedes.

Eks arm olnudki hea tahe ja selle metafoorne väljendus kui me valitsejast olgu või Jumalast räägime. Valitseja heldus, ja Jumalat just sellise valitsejana ette kujutatagi. Ja kirik on tema kui valitseja helduse asutis mis seda heldust siis väljendab ja vahendab. Või vähemasti võiks ja peaks seda tegema. Ja siis oli veel üks armu ehk heldusemees Jeesus, kes meie võlad kinni maksis ehk meid ära lunastas. Nii vist arvatakse. Tänases ilmas on aga helduseasutiseks pigemini sotsiaalministeerium ja see teeb kordades enam ära kui Kirik teeb.

Kirik on tühi kitiinkest sellest mis kunagi olnud on. Kirik on platonistlik idee mille funktsioonid maa peal on ammu üle võetud. Töö tehekse tänapäeval kusagil mujal ära. Aga kirikul on tühjusest hoolimata vana võimukeel alles ja ta räägib just nagu ta midagi oleks ilma suurt midagi olemata. Sest ta on ikkagi viimase suure narratiivi väljendaja mille põhjal rituaalkäituti ja käitutakse ja sellisena on ta vähemasti ajaloo ja identiteedi kandja.

Kas pole aga arm hoopis enese äratundmise võimalus kõiges meie kohutavuses. Kas lunastus polegi pelk see fakt et me tunneme endid ristilööjate hulgas ära. Mimeetilisest hullusest haaratud hulgas nägupidi. Jeesus pigemini just seda meile vahendab ja võimaldab. Ja kõik. Piisab.

Ja mõni ime et kirikus oli ka mustasajaline kellega ma jutu üles võtsin. Ja ei olnud mul südant teda kurvastada aga inimeses on kirge ja see on kena ikka. Oli ilmne et mustasajaline tundis end koduselt kirikus. Ja rääkis meeleldi igast asju kokku, seda kuis Inglise kirik valitsuse homosurve all on jms. Kuis uues parlamendis ei ole ütlegi jõudu mis samasooliste abielusid vastustaks. Üks teema oli südamel. Ühesõnaga oli vaatenurk mis on ehk omamoodi meeldivgi omas ehedas animaalsuses ja keeles mis keeldub igast poliitkorrektsusest. Ja on ilmselt enam agressiivne kui uudishimulik. Ma olen vist ikka selle 1/8 mees kel uudishimu kohati suurem on kui agressiivsus.

Jah,  aga mille alusel siin ilmas siiski inimesi valitakse ja neile armu administreeritakse. See on hea küsimus. Kuidas selle instinktipuudega olesega ikkagi siis on, selle va inimesega. Selge see et just tänu oma instinktipuudele, vähe sellest et puudele – õppimisvalmidus on kui programm mis käivitub ja lausa sunnib instinktilise tagaplaanile ja unustusse, näiteks või imikute ujumisoskusega on see nii. Õppiv inimene ei ole usaldusväärne, on selline ettearvamatu sest tema õpib inimkogukonnalt mitte dna-lt.

Mulle meeldivad sellised valikukriteeriumid mis jätaksid mulle ka võimaluse. Näiteks see et kes tunneb ära Vares-Barbaruse luuletuse, või kes julgeb eksami ajal linnu ruumist välja lasta, või kes….tunneb ära pühitsetud küünlad. Või siis need kriteeriumid millega Tiibeti usujuhti valitakse ehk tema reinkarnatsioon ära tuntakse. Mulle ikka meeldib mõelda et tuleb kokku mingi tõeliselt tarkade inimeste kogu mis seni pole koos käinud aga minu pärast tuleb ja et nemad mu viimaks ära tunnevad, need Nikodeemused ja tulevad kasvõi öösel mu juurde kui nad muidu ei julge ja räägivad minuga sest nemad teavad et mina olen see.

Arm peaks aga olema armust st täielikult tingimusteta. See mõte mulle meeldib et see nii ongi ainult et inimesed seda just sellepärast ei suuda vastu võtta ega ka ära tunda. Et see nii täiesti tingimusteta. Täiesti teine ja teispoolne. Või ehk pigem instinktilisel tasandil pakutav. Meil on aga teine programm juba peal, pälvimulik. Keegi valib meid muidugi ka kartsinoomide jaoks siin ära. Aga keegi annab ka armu või laseb nii vanaks elada et kartsinoom tulla saaks. Arm kannab meid nii kaugele ja siis…koju. 

Või et valib umbes samamoodi nagu Viking lotos võitjat valitakse näiteks. Ainult et neid on niipalju rohkem. Jackpoti võitjad on kõik kes pileti ostisid, näiteks. Kõik kes usuvad täiesti teispoolset armu mida inimesed ei suudagi ära tunda et need kõik saavad ka seda armu, olgu siis või seda armu et nad iseendid saavad ära tunda kui tahavad ja soovivad ja suudavad.

Aga see vend Cristopher, kes läks bussi Alaskal vähese varustusega, ma kardan et tal oli see tagurpidi ahnus ehk seesama mis oli ka tuntud skeptikul Diogenesel kes omas vaid kaussi aga siis kui ta nägi poissi pihkudest joomas siis kinkis ta ka kausi ära. Tema elas aga inimeste almustest mida ta selle eest sai et neid “läbi katsus”.  Arvan et Christopher lootis liiast oma teadmiste ja osavuse peale ja liiga vähe kaasavõetud tehnoloogia peale. See polnud see koht kus instinkti usaldada. Segi läks. Ja sellepärast ta hukkuski.

Lugesin suure naudinguga Lahkujaid Kaplinskise esituses. http://vaatanjaloen.blogspot.com/2010/04/jaan-kaplinski-lahkujad-2009.html

http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/jaan-kaplinski-lahkujad.d?id=27689659

Kusjuures tegemist oli teise katsega. Eks see  autor eelda vast sellist mingit meeleolu ka lugejalt. Aga ikka tunnen end kui Dostojevskise põrandaalune inimene, mees,  kes on müksanud tänaval ohvitseri.

Mul pole sest midagi et ta mind kunagi noomis ja ütles et ma sõnu niimoodi pruugin nagu vanu trammipileteid ehk ma küll hoobilt ei mäleta mis seoses. Targa inimese põlgus on mulle vaid ehteks. Aga ma ei saa enam kaua ka õpilase rollis olla sest iga enam ei luba. Tuleb kas ise meistriks saada või tunnistada et jäängi selliks elu lõpuni. Aarma ütleks et pole viga – küll sul järgmine kord ehk paremini läheb. 

Ei saanud sisuliselt päriselt loetud, peab veel lugema aga õudsalt meeldis. Nii ta on et ühe lugemisega ei saa pihta. Tabad vaid tunnet ehk. Hea meel et olen ise ka sarnaseid mõtteid mõelnud aga mina olen ju loll ja minu sõnad on vanad trammipiletid mida Justin üle triigib aga kontrolör Sirjet ei suuda me siiski alt tõmmata. Ja küllap ta meile trahvi teeks aga õnneks tuleb enna merejalavägi ja tuumasõda ilma diskota.

Aga ma siiski loodan et kord tuleb see komisjon veel kokku kes mind tõeliselt ära tunneb ja seni võin ma ju ka loll olla. Kaplinskis on loomadest teinud inimajulised, õigupoolest on seda teinud see teadlane, mees kes neid kloonis. Mina pole nii kaugele jõudnud. Mul on üks skets mida ma pole avaldanud sest see teema on tabu. Mees ja kala. Nagu Hemmingwayl. Ilmselt on see üsna võimatu et mehel kala suhtes sättumus tekib sest sättumused tekivad ju ikka sellest et on puudutused ja siis need asjad ja sümbolid mis puudutustega kokku käivad. Seega on sättumus kalade suunas üsna harv nähe kui mitte ilmvõimatu. Vähemalt mina ei ole seda kohanud. Esteetiline armastus, seda küll, seda on mus endaski. Aga Kaplinskisel on veel peenem skeem. Inimkoer, Inimronk ja Inimgibon ja siis nende looja ja siis veel nende kõikide looja vana Kaplinskis ise. Mõned tsitaadid. Proust: Kirjutame selleks et kaotatud aega tagasi saada. Kultuur algab metsa ja lõpeb kõrbega. See on sügav ei saa arugi kohe. Siia otsa veel Exupery – Koraan tegi kõrbest riigi.

Ilus lugu ja mul hea meel et on minugi mõte sarnaseid radu käinud. Aint selli esituses. Nagu ka Tagurpidi Antsla lugusid sai kirjutatud – aga jälle ramp, seekord jõudis vist Pullerits ette ja tagantjärgi loed et on tema parem küll kui mina olen. Ehk ma kunagi jõuan oma vanu faile koristades ka nendeni. Ja Kaplinskisel on hoopis parem jutt kui minu skets Pedrost. Aga väikese inimese õnn et on minugi mõte sarnaseid radu kõndinud. See lohutus jääb. Et suurvaim märkas ja sõnagi poetas, mis tost et hurjutas. Kirjutasin näed luuletused, ilusad ja tundehõrgud aga siis ennäe tuli jälle välja et Lermontov oli juba ammu täpselt samasugused kirjutanud.

Aga sättumused käivad koos puudutustega see on selge. Nii et pool kuningriiki puudutuse eest. Kaua sa ikka kõnnid kõrgeid radu. Aga täna läheme siis Justiniga kohtuma. Kaeme perra mis meha on. Ma kardan et ärritab jubedalt. Meie huumor on ju ikkagi selline perekonna oma, meie endi seas ja endi kohta aga tema…mine teda tea.

Advertisements

0 Responses to “valikukriteeriumitest”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: