Nutulaul jälgedest mida me jätame

http://forte.delfi.ee/news/digi/video-sundis-esimene-geminoid-mis-pole-jaapanlane-ja-mil-on-habe.d?id=41804045

Geminoid siis nüüd. Täitsa sümpaatne vend. Bukowski novellis on see mees kes armastas mannekeeni lausa metslane sellise pilgutava vennaga võrreldes. Kus on ilukirjanduslik armulugu geminoidi ja inimese vahel. Mannekeen ei pilgutanud ega midagi. Polnud tal ei organeid ega asju. Aga ikka armastas mees teda. Lihtsalt õhkas – et mulle lihtsalt mannekeenid meeldivad. Ehk oli tal aga muidu häid isikuomadusi millest me ei tea. Mannekeenil. Ehk see oligi meeldiv et üleliia ei pilgutanud. Seisis vaikselt. Inimeste üksindus on nii suur et nad elavad või mannekeeniga, saati siis siukse pilgutava vennaga. Tegelikult kui viimasele valimistuudiole mõelda, siis tuleks selliseid lihtsamate funktsioonidega tegelasi enam teha. Taustaraputajaid ja taustanoogutajaid.

Siinkohal meenub Peeter Ristsoo ütlus selle kohta et tema olnud noorena pornofilmides selline tausta…ja. Kah amet. Ja üldse, olla taustajõud ei ole paha.  Võtame või salanõuniku, selline varjatud võimuga vennike. Aga ega palju ole vaja meil inimestena siin elus, teatud märke, noogutamisi, pilgutamisi, raputamisi ja need vallandavad igast protsesse mis on suuremad. Aga seoses mannekeenidega lubage ma kordan – parim stseen oli “Six feet under”-i ühes algstseenis kus furgoonist pääsesid kogemata valla ühele peole tellitud heeliumiga täidetud sexnukud. Ja nägi seda siis üks vaga ja eskatoloogiline inimene ka pealt. Ise autoroolis. Tema mõtles et nüüd ongi rapture, pühade ülesvõtt, ja hakkas ise ka rapsima ja sõitis end surnuks. Ehk jõudis hüüda – “oo Jumal las mind olla nende hulgas! Kui pühad koos kõik marssivad”

Seep see on et kui sa täpselt ei näe siis tõlgendad märke valesti. Isegi siis kui näed, tõlgendad valesti. Ise kannatad, selline moraal siis. Ja ikka ise tuleb lugeda sellest hoolimata et vahel valesti ka läheb.

Ma mõtlen siis Meriliny peale. Kes ta on? Monroe oli ta tagumine nimi, sai ühte dokki vaadatud kus ta oli. Mõtlesin isegi välja sellise asja nagu MM sündroom. Kusjuures võin samuti eksida nagu see püha autojuht kes nägi lihtsalt et grupp inimesi paneb pilvede poole minema. Oleks ta näinud neil selliseid rõhutatud suurusega suguosi ja ümaraid suid poleks ta niimoodi ehk arvanud. Aga MM siis, et siuke sündroom et tahad suurtele poistele meeldida iga hinna eest. Et lapsena oled saanud kiita neilt ja nüüd ei saa osast välja lihtsalt. Avastad et on isast veel suuremaid poisse olemas. Ja siis kui ühele meeldid, tuleb järgmine ja siis sa pead ühe suure poisiga riidu minema ja neid üksteise vastu välja mängima. Ja siis tuleb järgmine ja veel järgmine ja nii võib jäädagi ehk. Nagu tal oli ehk JFK-ga?

Väikesed märgid. Pullil pidi ka üks pukk olema, nahaga üle löödud ja ega muud pole vajagi. Ajab asja ära. Aga vaatasin ma siin ükspäev inimeste jälgi, googeldasin teisi ja mõtlesin et kui vanasti jäid jäljed järgi niimoodi loomulikult lumme ja kuhu iganes, siis nüüd jäävad su sotsiaalsed jäljed netti ja neid ei peagi sa otseselt ise jätma. Keegi arvab sust midagi kirjalikult või sinu kohta ja kohe on jälg järgi. Ja siis tuleb kuri inspektor Javert noid jälgi mööda, see nurjatu kes ei usu kunagi et keegi võiks kunagi muutuda või paremaks saada. Sellepärast et ta seda ka iseendast ei suuda ära uskuda.Või usub ta siis lihtsalt igavesse ja vääramatusse moraalsesse raamatupidamisse ja mida seal viimselt vahet.

Ja oma sotsiaalseid jälgi ei saa ega suuda sa enam ka kõrvaldada, need jäävad. Ei saa enam nii nagu Christopher McCandless et põletad oma Social Security kaardi ära ja lased auto ära uhtuda ja siis lähed ja sured nälga. See oli 90-ndate algus, enam nii ei saa. Sillad ei põle enam, ei võta tuld. Pole sinu kontrollida. Sa saad neid vaid ignoorida. Su sotsiaalne pale noussfääris ei kao, meeldib see sulle siis või meeldi. Ja siis jääbki pigem ainsaks võimaluseks ise oma jälg jätta. Iga päev uus jälg jätta, nii nagu arm ja halastus on iga päev uued. Nõnda jätad sa ka uue jälje. Sest eks lähe igale kuigivõrd korda tema osa ja jälg siin elus, elus mis viimselt polegi ju muud kui suur mainekujunduskampaania. Budist sülitaks ehk ja ütleks – Maaja (näivus) ja süübiks “tüüne mere” seisundisse. Aga mine sedagi tea…

Ja see et sa sellist jälge jätta suudad ongi juba arm ja halastus. See on ainuke võimalus endakohaseid protsesse mõjutada. Aga viimaks jääb muidugi vaid suur ignoreerimine. Et lähed ja unustad ära, ei hooli enam lihtsalt sellest mis maha jääb. Las jääb. Sina aga lähed ja sööd koos Anatol Sügisega õunamahla tegemisest järelejäänud õunakooki ja tänad taevast et sust vähemalt prügi järele ei jäänud. Aint suuri jälgi, sotsiaalseid ja ökoloogilisi ja moraalseid ja eetilisi. Ja sa ei ole enam mureski selle pärast kuidas ja kas neid üldse loetakse. On olnud lähedasi, on olnud õpilasi, kes on tulnud ja keda sa oled lähedale lasknud ja siis on veel oma dna. Nemad teavad või saavad teada kui tahavad.

Ja viimaks pole seegi enam tähtis. Viimaks pole miski enam tähtis. Olgu vaid hää tunne, see tunne et sina oled ära teinud seda mis tahtsid ja pidid ja kui Jumal on armuline siis laseb ta sul selle tunde pealt surra. Kui ei ole, siis ei ole, siis saab ehk ka teisiti. Ja üldse ei peaks ega maksaks seda viimast tunnet ülearu tähtsustada. Ega sedagi saa viimselt ise valida. Mina usun seda tumma mõistmist mis on kalades ja mis on lindudes ja taimedes. Neid ma vähemalt usaldan ja neile ma usaldun. Inimesed aga kes veel vanuigi müttavad intriigides on tüütud. 

Ja tahan jätta oma 110 kg vähe suurematele loomadele süüa kui seda mingit bakterid on. Las tuleb reinuvader rebane ja sööb kõhu täis, pole vastu ega kade. Ei vaadanud mina ülearu keda ma sõin ärgu vaadaku ka nemad. Paater kinkis mulle kaks uut lanti esmaspäeval millest on tõsiselt hea meel.

Poliitvaatlus. Edgar kaupleb iseendaga, kaupleb oma isikliku ja vaieldamatu mõjuga. Tema positsioon oli Eesti kõigi aegade tugevaim, samas ta erakond kaotas. Ja nüüd oleks ta valmis tegema mistahes et Andrusele ära teha, on valmis või ise kulisside taha astuma selleks et sealt edasi juhtida. Aga ei anta talle sedagi võimalust. Tema võit inimesena aga on ja saab jätkuvalt varjutatud ta erakonna kaotusest. Seal on lihtsalt terve hulk mehi ja naisi kelle aeg suure ninasarviku varjus vaikselt maha tiksub. Poliitiliselt fertiilne aeg. Ja seda ei anta andeks. Tänu oma ülipopulaarsele juhile on terve erakond surutud paariaseisundisse. Ja millised on valikud. Ega olegi. Nurka aetud. Muude sõnum on lihtne, ilma Edgarita vaid hakkame me teiega rääkima ja mida kauem Edgar ikka edasi juhib seda enam väheneb Keski toetus eestlaste seas vähemalt. Reformile on see win-win olukord. Võit igal juhul. Neil valitsemisegagi tegemist. Aga Evelyn annab nüüd lõikavalt teravaid intervjuusid sest riigikokku ei saanud. Mõistetav. Võim on see suur sotsiaalne kark mis mehi elus hoiab. Vaata või Mukabet – 87 ja kõik tänu võimule.

Aga Eestis on kurjad inimesed ja hapuksläinud suhted nagu maastikuelemendid, mis ei kao mitte kuhugile. Nii maastikuelemendid kui ka sisedisain. Mitte mingit andestust, unustust, saati siis rehabilitatsiooni või restoratsiooni. Vaid ignoorida saab neid, samapalju kui sa saad ignoorida maastikuelemente. Keegi ei püüa, mitte keegi ei püüa elada Evangeeliumi järele. Sellist hullu mõtetki ei tule kellelegi pähe. Õpitakse mistahes keerulisi tehnikaid aint mitte andestust ja elementaarseid suhtluseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Palvetatakse tunde aga oma lähedasega elatakse ikka edasi nagu enne.

Advertisements

0 Responses to “Nutulaul jälgedest mida me jätame”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: