karmavõlast keldri ees

Üks vabaks lastud riigikogulane ütles et nüüd saab ta oma karmavõla keldri ees ära tasuda. Kui tasumata jääb, siis taaskahestudki, oops taaskehastudki  ehk mingi keldrina. Mina eelistaksin olla pööning. Oli üks naine ta perenimi oli .. ei Böning oli, see ei ole päris seesama. Ja nüüd ei ole enam Böningki. Ühesõnaga mina sünnin taas ehk oma maal asuva küüni katusena või ütleme siis parem et katuse roovitusena, millele pannakse peale uut pilpakatust ja iga väike nael ja haamrilöök – neid tunnen ma sama valusalt nagu inimene. Inimroovitusena – vaat seda ideed võiks pakkuda Jackassidele. Alles siis vast saan ma karmavõla makstud.

Minul on keldrid ja pööningud mälupulgal ja nendeks on vanad failid. Mitte ainult, on ka kinnisvara ja üks lõppemata karmavõlg nondegi ees. Aga sellest me siis ja täna ei räägi. Karmavõlg küüni katuse ees tuleks esiti ära õiendada enne kui ta olemast lakkab. Ja siis on veel…. õu kui palju. Aga kevad on õues ja süda on puhas ja tuju on hea. Antiip on vana sõber Friscost, kes pole peale veeuputust Eestis käinud. Ühesõnaga läks siit üsna iseseisvusaja algul ja rohkem pole tulnud. Inimesel oli unistus – Ameerika unistus ja läks ja tegi ära. Asi ta teha. Nüüd ütleb et mu rituaalivaated on 50 a vanad. Ja see trump lööb alati et sa ei ole up to date. Aga see mõjub natuke teisiti sest sa ise pole ka enam up to date. Ka ütleja ei ole. Olgu tal siis õigus või ei olgu.

Mul ei olnud otseselt Ameerika unistust, mul oli unistus arengust ja iha õppida ja ka läksin ja tegin ära. Aga koju tahtsin tagasi. Ei tahtnud lahustuda USA inimmeres.

Aga oli meil kunagi keni pidusid küll, eriti siis kui Antiip kes töö juures elas oma pärandiks saadud raha seal lukuta sahtlis hoidis. Läksime õhtul välja pihutäis rublaseid sai tasku suratud, ilma lugemata. Viru teisele läksime ja jõime shampust ja tellisime bluuse. Ja poisid muudkui tõmbasid lugu loo järel.

Keldrid ja pööningud on sellised kohad kuhu ladestatakse vanu asju, neid mida hetkel vaja ei lähe. Mulle instinktiivselt tundub nagu pööningule manustataks tähtsamaid asju ja keldrisse pigem noid mis nii olulised enam ei ole. Keldris elab kakand ja seal võivad asjad rikneda. Pööning on aga kuivem koht. Puhtam ja kuivem. Keldris oli aga pesuköök. Pesti ära ja viidi pööningule kuivama. Nii ta käis. Vanades Nõmme majades on pööningutel palju liiva, tuletõkkeks ja kui kuskil auk on siis on ehk ka tuvi ja tuvisitt. Pööningule ühesõnaga paned noid asju mida varsti ehk veel lugema hakkad, raamatuid näiteks. Huvid muutuvad raamatute osas. Mõne raamatu otsid välja mis kummitab 20 a ja siis on ta väljas ka veel paar aastat, nagu mul maal – Glingsori viimane suvi. Vedeleb 2 a juba jalus juba mõni ime et varsti lugema ei hakka. Hea 50 aastane raamat. Ja siis ehk millaski hakkad ka lugema. Millaski.

Wilmores oli “Kingdom Creation” nimeline pood, allkorrusel olid nipsasjad ja üleval vanad raamatud. Otse loomulikult ei ole seal sellist poodi enam. Teagi mis nüüd on.

Üksainus antikvariaat oli linnakeses ja seal oli loendamatu hulk raamatuid. Sealt ma kõik nood ostsingi milledest ma nüüd osa jätsin EMK-le. Teoloogia. Huvid muutuvad. Maailma ristiusku pöördumisest ma enam ei unista. Milleks meile hierahilise ja vihkajaliku ilmavaatega inimeste valitsemine, hääd sest ei tuleks. Ikka nad mingit klikivalitsust taga nutavad, vaadake või seda katoliiklaste uut saiti. De Civi… Ja kohe kui sa teisiti arvata julged siis oled reetnud püha ürituse tükkis mürgi une pealt kõrva tilgutamisega.

Siis oli veel ka Lexingtonis üks mõnus antikvariaat kus olid virnad ja omanik oli suure punase habemega ja mängis midagi, no ütleme et mängis bandzot. Bandzo kõlab hästi ja punaparralise mehe käes kõlab ta veel paremini. Seal oli kõik õige, õige tunne nagu mõnes Dylani laulus. Õige antikvariaaditunne.

Ja nii sa ta leiadki, selle va vana faili mäluvõtmelt, leiad tolmust ja pühid puhtaks, loed läbi ja vaatad et pole väga vigagi. Tea mis tundega leiaks või Kaplinskis üles kusagilt tolmust või värvist üles vana käsikirja nimega “Tolmust ja värvidest”. Luuletajal on ju see viga et vananedes paremaks ei lähe, pigemini läheb mingi mängulisus ja kergus ja tundlikkus kaduma. Ja siis mine teagi kas on hea meel leida või mitte. Tundenõtke luule ikka nooremas eas tuleb. Seega ei ole nii et inimene muudkui progresseerub. Teatud aladel ehk progresserub ehk oskab paremini kokku võtta ja ratsionaliseerida aga samas ka puitub. Kaob keelenõtkus ja tundeerksus. Vaatad tubli 80-st teivashüppajat ja imestad et ta hüppel laiali ei lagune. Tolm koguneb ja värvid tuhmuvad. Mõlemaid tajusid noorena teisiti.

Et koristame siis pööninguid peale ehk lappame oma abimälu. Probleem on kuuluvusega ehk sellega et ei mäleta enam selgesti mis kelle oma oli. Tsitaadid jms. Aga mis tost, keskeneme pigem sisule. Kui seda on. Ammuks see intellektuaalomandi kaitse moodi tuli ja kus ja kas üldse. Aasia rahvastele on see tänini võõristav mõte.

“Murrang leidis Inglismaal aset 1770-ndatel aastatel. Autoriõigused kirjanduslikele töödele kehtestati esmakordselt aastal 1710 ning need kulmineerusid 1774 aastal vastu võetud Donaldson — Becketti seaduses. Autoriõiguste kontseptsioon rajanes omakorda Locke filosoofiale, misjärgi inimene on iseenda omand, kes segab oma tööd materjaliga ning valmistab seeläbi uut loomingut. Looming võrdub töö pluss materjal. (Tegelikult eeldab teadmise omandamine võimalikult suurt intellektuaalomandist osasaamist ning seega on harituse mõiste olemuslikus vastuolus autoriõiguste kontseptsiooniga. )

Autoriõigused on fikseeritud isegi USA konstitutsioonis, mis sätestab: “Selleks et edendada teaduse progressi ja kunstide kasulikkust, tuleb teatud ajaks neile kohaldada seadustatud õigused”.

Seega on autoriõigused tüüpiline modernsusaja leiutis, olles olemuslikus vastuolus nii pre- kui postmodernse arusaamaga. Loomulikult ka meie endi mineviku ja tulevikuga. Mõelgem kasvõi sellele, miks on keskaegsete kunstiteoste autoriks märgitud tundmatu kunstnik. Mitte sellepärast, et meil pole õnnestunud autorlust kindlaks teha, pigem seetõttu et toona ei väärtustatud individuaalautorlust. Samal põhjusel ei leia me ka keskaegsetelt haudadelt nimesid. Elu sai Jumalasse, töösse ja lastesse investeeritud ja sellest oli küll. Alles Sita-Koti Matz oli see edev mees kes tahtis et oleks nii nagu sakstel. Nimi ja puha risti peal.http://et.wikipedia.org/wiki/Sitakoti_Mats

Perekonnanime tal ei olnud ja hauakivil seisab Sitt A Kodt Mats, rahvakeeli Sitakoti Mats. Ilmselt oli ta märkimisväärne isik, sest tema haud asub baltisaksa ja rootsi aadlike haudade vahel. Vabaduse sai ta hoolsalt sigu kasvatades ja neid müües, viljale lisaks.

Hüüdnime sai ta koti järgi, mis mehel alati kaasas oli ja kuhu ta päeva jooksul mõisahärra heaks tööd tehes aina hobusepabulaid korjas. Pabulad viis ta koju ja väetas nendega oma põldu, et vili hästi kasvaks. Vilja müüs ta maha ja ostis end nii lõpuks pärisorjusest vabaks.

http://www.postimees.ee/?id=206264

Senini elatakse mitmetes kultuurides mehhanismidega, mis reguleerivad liigset individuaalomandit, seda teatud kogunemisastmel kõikide vahel ära jagades. Potlatchi ehk suure kinkimispeo kõrval on läänemaine filantroopia vaid heategevuse haledaks varjuks.

Ometi elab osa inimkonnast veel tänagi arusaamaga et asjad lihtsalt kuuluvad kõigile. Lausa imelik mõeldagi, et lauluke “Happy birthday to you“omab autoriõigusi aastast 1947. Kõverkõrvne Miki Hiir vabaneb sest koormast aastal 2024.

Kogu autoriõiguste kontseptsiooni on aga inimene kaaperdanud sellelt, kelle käes on meie kõikide copyright. Õnneks lagundab seda modernsusfenomeni internet ning teeb seda kiiremini ja paremini kui ükski vaenlane suudaks.  Kaalutakse juba Läänemaailmaski tõsiselt senise süsteemi asendamist autoripreemiate süsteemiga.

Kui juba Looja kiituseks lauldud lauluke autoriõiguste küsimuse kergitab siis hakkad tahes tahtmata mõtlema, miks Ta meilt päikesesooja ja kuuhõbeda eest autoritasu ei nõua. Linnulaulust ja armuheitmisest rääkimata.

Lähtudes eeldusest, et meiegi oleme kellegi looming, on kogu me autoriõiguste süsteem piraatsüsteem.” Seekord vähemalt sai autorluse ja tsitaatidega asja korda aga see on ka üks väheseid kordi. Loodame et autor ei hage ega kaeba.

http://www.delfi.ee/archive/andrus-norak-appi-piraadid-tulevad.d?id=1262745

Advertisements

0 Responses to “karmavõlast keldri ees”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: