uuringuid rituaali alal

Victor Turner oma raamatus: The Ritual Studies kontsentreerub rituaali esitustele, püüdes kavandada kontseptuaalset skeemi mis vahendaks seda, mida kogevad rituaalis osalejad ning millel oleks ühtlasi laiem seletuslik väärtus religioossete rituaalide jaoks üldiselt.

Turneri tööd tegelevad nelja alaga: 1) protsessuaalse analüüsiga; 2) sümbolteooriaga; 3) kaheste kontseptsioonidega mis puudutavad ühiskondade struktuuri ja antistruktuuri ja 4) liminaalse ning liminoidse fenomeni analüüsi.

Esiti fokusseerub ta oma töö algsemate ühiskondade ümber, kus rituaal funktsioneerib ühiskondliku korra ja väärtuste hoidjana. Ta käsitleb rituaali kui “sotsiaalset draamat” ning kasutab kontseptsiooni “rituaalsest sümbolist”. Hilisemates töödes kontsentreerub ta enam rituaali protsessuaalsetele külgedele.

 Rituaali sotsiaalsed funktsioonid:

Ndebude seas funktsioneerib rituaal kui keskne mehhanism konfliktide lahendamiseks ja sotsiaalse tasakaalu taastamiseks ning grupisolidaarsuse tugevdamiseks. Rituaalsed esitused on Turneri sõnul “sotsiaalsete protsesside eri faasid, misläbi grupp end kohandab sisemiste muutustega ning adapteerub välise keskkonnaga” (1967:20).

Turneri järgi on  konflikt vahel lausa ette nähtud, või sisse kodeeritud, selleks et vabastada energjaid, et sotsiaalne kohesioon (sidusus) saaks uuendatud. See uus sotsiaalne kohesioon on eelnenud võitluse tagajärjeks, mille põhjustasid vastuolud strukturaalsete printsiipide vahel ühiskonnas endas. Võitlus võib tõusta ka inimloomuse protestist sotsiaalse määratuse vastu. (lk 4)

Kas iga erijuht jõuab indiviidide konfliktini või mitte on rituaali olukorras tähtsusetu. Konfliktid ühiskonnas on needsamad, mida dramatiseeritakse ja sümboliseeritakse rituaalis. Kuna inimesed on emotsionaalselt mures selliste konfliktide pärast siis saavad nad liigutatud kui näevad endi konflikte rituaalselt esitatuina. Kui neid rituaalselt lahendatakse saavad nad emotsionaalse katarsise (lk 5).

Seega näeb Victor Turner rituaali kui teatud tüüpsituatsioonide läbimängimist ning lahenduseni viimist, mis võimaldab inimestel kui konfliktiosalistel endid ja neid situatsioone kõrvalt vaadata milledesse nad on kaasatud.

Rituualsümbolite analüüs

V.T. defineerib rituaali kui ettekirjutatud formaalkäitumist juhtumisteks mida ei ole üle antud tehnoloogilisele rutiinile, kui käitumist mis viitab uskumustele müstilistesse olenditesse või vägedesse (lk.5).

Sümbol on faktoriks sotsiaalses teotsemises, selle struktuur ja omadused on dünaamiline tervik. Sümbol on iseseisev jõud mis on mitmete vastuoluliste jõudude tulemiks.

Victor Turner tajub sotsiaalset elu kui protsessi, kui sotsiaalsete sündmuste ajalisi järgnevusi. Sotsiaalne elu tiirleb ümber ajajärgnevuste ning selles võib eristada protsessuaalseid ühikuid, milledest sotsiaalne draama koosneb. Sotsiaalne protsess mis koosneb sotsiaalsetest draamadest on jagatud nelja faasi. Esimene on breach  – katkestamine, mille ajal leiavad aset normidest juhitud sotsiaalsed suhted. Sellele järgneb kriisi esilekerkimine. Et lõhe suurenemist vältida leiab aset redressiivne tegutsemine ning see toob esile viimase faasi, milleks on kas häiritud grupi reintegratsioon, ehk siis sotsiaalne aktsepteering skisma suhtes. Mehhanismid kolmandas faasis võivad olla mitmesugused, nendeks võivad näiteks olla isiklikud nõuanded.

Victor Turner’i säärane arusaam sotsiaalsest protsessist on üllatavalt sarnane. Rene Girard’i mimeetilise nakkuse kontseptsiooniga.

Turner defineerib rituaali kui “ettekirjutatud formaalkäitumist juhtudeks mis ületavad tehnoloogilise rutiini, viidates müstilistele olenditele ja vaimudele.

 Van Gennep, sellessamas raamatus defineerib rituaali peamiselt kui siirderiitust, riitust mis leiab aset igal üleminekul kohast teise, ühest olukorrast teise, sotsiaalsest positsioonist teise, ühest eagrupist teise. Neil üleminekutel on kindel ajaline struktuur.

Neid üleminekuid iseloomustavad kolm faasi: preliminaalne faas (millega käivad kaasas lahknevusriitused); teiseks liminaalne faas, mida iseloomustab üleminekuriitus ja kolmandaks postliminaalne faas, millega käivad kaasas inkorporeerivad riitused. (lk.9) Turneri järgi toimib siirderiitus kahe küllaltki selge ja fikseeritud seisundi vahendajana.

Limen tähendab ladina keeles läve(pakku). Liminaalsus tähendab inimese eraldamist. Liminaalsed seisundid on vaheseisundid. Liminaalsust on sageli sarnastatud surmaga, emaihus oleva lootega, nähtamatuse, pimeduse, biseksuaalsuse, kõrbe, ning päikese- ja kuuvarjutusega. Liminaalsed isikud, nagu neofüüdid, initsieeritakse oma puberteedis ja neid esitakse selles vahefaasis kui mitte midagi omavaid. Neid võidakse esitada kui monstrumeid, alasti olevaid, demonstreerimaks et liminaalses seisundis ei ole neil staatust, omandit, riietust ega midagi, mis osutaks nende seisundile või rollile, positsioonile suguharus, midagi, mis võiks neid eristada teistest neofüütidest või initsieeritavaist. Nende käitumine on tavaliselt alandlik ja passiivne ning nad peavad täielikult alluma oma juhatajaile ning aksepteerima nende meelevaldseid karistusi ilma kaeblemata. Samal ajal omandavad neofüüdid endi seas väga tugeva kuuluvustunde ja egalitaaruse. Kõik sekulaarsed eristused lakkavad olemast.

Liminaalsuses on veel see huvitav külg et see segab ühte alandlikkuse ja püha, homogeenuse ja seltsimehelikkuse. Liminaalsuse juures kohtame me momenti mis on ajas ja ajast väljas, ühtlasi nii sees kui väljas sekulaarsest ühiskonnast.

 Ühiskonnad omavad struktuuri ning seetõttu ei saa nende juures kasutada vaid tuttavat püha ja sekulaarse eristust (Durkheim) või siis poliitika ja religiooni eristust. Igal sotsiaalsel ametil on teatud pühi omadusi. Liminaalsus eeldab seda et kõrget ei ole ilma madalata olemas. Üleminek madalamast staatusest kõrgemasse toimub läbi vahepeale staatusetuse.

Sealjuures on vastandid olemuslikult üksteisele vajalikud. Kristlane on teeline, seega on ta liminaalsus muutunud alaliseks seisundiks. Kõige tugevamalt vahendab seda kristlase kui palveränduri metafoor nii nagu John Bunyan selle oma vagajutus “Ristiinimese teekond taevalinna” ära toob. Liminaalsuse institutsialisatsioon ei ole kusagil selgemini ära märgitud kui kristlikes ordudes.

Frantsiskusele on alastus kui Jumalale andumise märk äärmiselt oluline. Ta võttis end alasti siis kui isa ta piiskop Guido juurde taris.

Liminaalsuse mõiste tundub tänases Lääne maailmas, kus räägitakse veel vaid progressiivsest kasvust, võõristav. Liminaalsuse mõiste eeldab vaheastet, kus tihti isegi tavaarusaamad moraalist ei kehti. Tänapäeva ühiskonnas võib liminaalsust täheldada vahest kõige enam uude tööpaika asumisel, pulmadele eelneval “poissmeeste õhtul” (stag party) ning samuti mitmetes religioossetes riitustes.

Vanades kirikutes on liminaalsusel siiani olulisem koht kui uusprotestantismis. Viimases kaldutakse üha enam ja enam progressiliste ja trepiliste arengustsenaariumite poole, kus iga järgmine aste rajaneb otseselt eelmisele, ilma mingite tagasilangemisteta astmetusse. Liminaalseid näiteid võib leida kirikutes ja eriti ordudes ning katoliiklikus hagiograafias. Mõelgem või nn. “hinge pimedale ööle”, seisundile mis tavapäraselt eelnes uutele valgustumistele pühakute eludes.

 Victor Turneri liminaalsuskontseptsioon on väga potentsiaalirikkaks religiooni ja selle aktiivala, rituaali uurimisel.

Rituaal ja transformatsioon

Ka Piaget arutles rituaali üle, eriti maagiliste rituaalide kui ratsionaalsuse varaste vormide üle. Ta nägi neid kui kognitiivse kapatsiteedi alaarenenenud vorme. Durkheimi järgi on kultuse funktsiooniks äratada teenijates teatud hingeseisundit (collective effervesence – elik ühiskondlik pulbitsus), mis koosneb moraalsest jõust ja kindlusest ning muudest erinevatest mõjudest mida rituaal vahendab. Transitoorne ehk üleminekuline faas, mängib äärmiselt olulist kohta.

Ogden eristab nelja peamist võimalust elik vahekorda fantastilise ja realistliku vahel –

a) reaalsus allub fantaasiale (illusioone võetakse ilma reaalsustestita, subjektiivsed tunded tunduvad olevat objektiivsed olmad, mäng muutub kompulsiivseks.

b) reaalsust võetakse kui kaitset fantaasiate eest (individuaalne ei ole võimeline nägema muud kui vaid fakte.) Reaalsuse testimine on üle arenenud kui tagajärg kaitsmaks end olukorra tähenduste eest

c) reaalsuse ja fantaasia  dissotsatsioon dialektilises protsessis.

d) reaalsuse ja fantaasia foreclosure (väljasulgemine), ehk kogemine ilma tähendusi omistama mille tagajärjeks on täielik kaitsemehhanismide kokkuvarisemine (lk.41).

 Victor Turner püüab vabastada antropolooge rituaaliportsessi uurimisel struktuurikontseptsiooni kui ainsa analüüsidimensiooni sõltuvusest. Esimene  raamatu osa tegeleb Ndembu –de rituaaliga ning selle struktuuri semantikaga. Teine raamatu osa uurib pigem sotsiaalsuhteid kui rituaali. Eriti rituaali liminaalseid aspekte. Ta pöörab ka erilist tähelepanu “communitastele” elik. inimeste omavahelistele suhetele liminaalsuses. Üldisemalt kirjeldavad nii liminaalsus kui ka communitas intervalle ühiskonnas prevaleerivate sotsiaalsete seisundite vahel. Ta arendab neist kontseptsioonidest järelmeid antropoloogiliste uuringute tarbeks aga ka usundilooks, poliitikaks, filosoofiaks jne.

 Religioosse Rituaali kogemuse psühholoogilised funktsioonid ja tagajärjed. Valerie De Marinis

 Autor toob ära järgmised dimensioonid.

 1. Religioosne rituaal on psühholoogiliselt eluline osa inimkommunikatsioonist ja interaktsioonist.

2. Religioosne  rituaal on osa inimese elutsükli kogemustest.

Sümbolid ja rituaalid kerkivad üles kultuurikontekstist ning annavad indiviidile ühiskonnas identiteedi. Siinkohal on Erik Eriksoni arenguteeoria siiani üks tuntumaid. Autor fokusseerub rituaali adaptiivsele funktsioonile ning rituaali protsessile inimese arengus läbi elufaaside. Ta teooria on kaheksa astmeline. Eriksoni teoorias kaasneb iga astmega arengukriis (liminaalsus). Rituaali kogemus aitab inimest nendest kriisidest läbi. Rituaalne kogemus on seega oluline psühholoogiline konteiner (varamu) elukriiside ja kaose tarbeks mis paratamatult kasvuga kaasneb. Minu arvates fokusseerub Erik Erikson arengu sisulisele küljele, samal ajal kui arengut võib käsitleda ka siirderiituste ja nendvaheliste liminaalseisundite kontekstis.

3. Religioosne rituaal omab rolli arengupsühholoogilises ja psühhosotsiaalses arenguprotsessis.

Rene Girard’i rituaalikäsitlus rajaneb arusaamale et inimesi iseloomustab iha rivaliteet. Samas ütleb ta et iha pole instinkt (I See Satan Fall like Lightning; lk.X). Iha imitatsioon läbib kogu ühiskonda. Sarnane on ka ta arusaam päruspatust. Näiteid tsiteerib ta ohtralt läbi kogu Pühakirja, alates Eedeni langusloost ja Kainist ning Abelist. Kaini märk on Girard’i järgi tsivilisatsiooni märk, algmõrva märk, mis inimkonda iseloomustab ja vastandub päästemärk – ristile. Rituaali keskmeks on tapmine. Girard’i arvates asendasid loomohvrid inimohvreid. Vahel asendasid tapmist ka pagendamised. Dekaloogi käsitleb ta kui mimeetilise iha rivaliteedi eri astmete kohta (vastu) suunatut.

Girard annab ülevaate Vana-Kreeka dionüüslikest rituaalidest, pharmakostest, mis puhastasid poliseid haigustest. Teater on välja kasvanud Dionüsose pidustustest, riitustest ehk vormist, mis vägivallast tänaseks on puhastatud, võrreldes loomohvritega (religioossed) riitustega. Tragöödia eesmärk on siiski sama mis riitusel, selleks on luua ühiskondlikku kuuluvustunnet ja rituaalset puhastumist, ehk aristootelliku katharsist mis on intellektualiseeritud vormiks algsest ohvrimõjust.

Ohvrid olid määratud: 1)jumalate meeleheaks, kes olid need ühiskonnale ette määranud ja 2) konsolideerimaks või taastamaks korda ja rahu ühiskonnas.

Vereohvrid on katseteks alla suruda ja modereerida sisemisi konflikte arhailistes ühiskondades. Seda tuleb teha ülima täpsusega sest algne vägivald oli ühiskonda lepitanud just tänu üksmeelele. Nimelt seetõttu saab rahu taastatud ning osalejad on siiralt veendunud ka selles et nende ohvrid on jumalikud.

Et rituaali sündi ette kujutada, kujutlegem ette ühiskonda mis saab vabastatud oma ebakindlusest läbi massivägivalla. Esimestele nädalatel ja kuudel võib arvata et valitses eufooria. See aga ei kestnud kaua. Inimesed on nii tehtud et nad langevad alati tagasi mimeetilistesse rivaliteetidesse. Pahandusi tuleb ette, need levivad ja varsti küsib ühiskond endalt, kuidas seda häda küll peatada? Nad ei ole  unustanud seda kummalist efekti mis mõnd aega tagasi tõmbas neid tagasi kuristiku veerelt kuhu nüüd taas kardetakse langeda. Nüüd ollakse täis tänu selle ohvri vastu tänu kellele õnnestus rahu taastada. Leiab aset nn. (foto)negatiivi efekt.

Kerkib iseeneslikult küsimus kas ei olnud jumal(ad) kogu selle stsenaariumi nii organiseerinud just nimelt selle eesmärgiga et seda taas korrataks et ühiskond ei langeks tagasi mimeetilisse korratusse. Idee, et jumalad on andnud korralduse inimestele ohvreid tuua on universaalne ning on lihtne näha mis seda õigustab. Arusaam, et jumalad soovivad pidevat ohvriteenistust ustavate heaks ja jumalate endi heaks, sest rituaalid austavad neid ning ohvrid toidavad neid.

Igal juhul täidetakse algset stsenaariumit nii täpselt kui vähegi võimalik on.

Paljudes ohvrirituaalides leiab alguses aset mimeetilise rivaliteedi matkimine mis kordab algsündmust. Allgrupid konfronteeruvad üksteisega, imiteerides mimeetilist rivaliteeti, mis kunagi on reaalse sündmuse näol aset leidnud. Paljud rituaalid ei korda seda rivaliteedi osa. Miks? Kui seda korrataks liiga realistlikult on kontrolli kaotuse oht liiga reaalne. Seega on arusaadav, miks rituaale on käsiteldud kui kohutavaid tegusid. Neid on mõistetud kui väikest ja head vägivalda, mis lõpetab tegeliku vägivalla. Rivaliteet kasvab ja kohub senikaua kuni ühiskond ei leia üksmeeelt. Seega on rituaal tõeliselt kohutav. Selleks, et vältida ohte püütakse vormi ja korda järgida nii piinliku täpsusega kui vähegi võimalik.

Psühholoogid on seda täpsust seletanud pigem foobiate ja komplekside kui muuga. Nõnda on rituaal reaalsuse kordus mis on lepitav kuna ta on spontaanselt (teadvustamata) üksmeelne.

Rituaali kordustes saabub millaski hetk kui rituaal väsib. Ohver säilib, nagu Vana -Kreeka kurbmängudes aga needki muutusid lõpuks komöödiateks, seda siis kui ohvrikordajad enam ohvrit ei kartnud. Komöödiad hirmutavad veel vaid initsieerimatuid – naisi ja lapsi.

Inimohvreid asendavad loomad aga ometi nähakse neid alaväärseina ja äärmise ohu olemasolul pöördutakse tagasi inimohvrite juurde. Näiteks detsimatsioon ehk iga kümnenda tapmine sõjaolukordades.

 Algmõrv.

Ohvri ihu võrreldakse tihti seemnega, mis peab kaduma selleks et uus elu esile tuleks (Joh. 12:24). Teatud ohvridimensioonid on andnud ajet erinevatele institutsioonidele, olgu nendeks siis totemistlik klann, territoriaalne kuuluvus, taim või loom, mis on hõimu peatoiduseks. Seemne analoog räägib meile sestsamast ühiskondliku korra taastamisest, mis oli lagunemas, uuena. Ka Mirca Eliade kasutab oma töödes väljendit creative murder (loov mõrv). See on transmütoloogiline teema.

Kaini lugu. Kain näeb oma mõrva tagajärgi ja sõnab “mida ma küll olen teinud, nüüd tapab mu igaüks kes mind leiab”. Kain tähistab esimest ühiskonda, mis koondus ümber algmõrva. Jumal peatab selle vägivalla eskalatsiooni ning ei luba Kainile kätte maksta. William James ütles juba et kaini märk on tsivilisatsiooni märk, see on mõrvari märk, keda Jumal kaitseb.

Pojatapjad ja Prohvetitapjad.

Rituaali järgi võime me laias laastus eristada kolme tüüpi ühiskondi. Esiteks, on  ühiskond, milles rituaal praegu mängib vähest rolli, see on tänane ühiskond, meie ühiskond.

Järgmiseks, on või olid ühiskonnad, kus rituaalid käisid kaasas institutsioonidega ning tugevdasid neid. Sel juhul tundub rituaal asendavat institutsiooni, mis õigupoolest seda (enam) ei vaja. Iidsed ühiskonnad ja ka meie keskaegne ühiskond on seda tüüpi. Seda tüüpi ühiskonda pidasid varased ratsionalistid ebaõigelt universaalseks ning pakkusid selle alusel välja teesi et religioon on parasiteeriv.

Kolmandaks ja viimaseks on ühiskonnad mis on primitiivsed ja arhailised, millel puuduvad institutsioonid meie mõttes, küll aga on neil rituaalid. Neil puuduvad sekulaarsed institutsioonid – on vaid rituaalid. Nad (varased ratsionalistid) mõtlesid õiges suunas. Ohver on kõige taga mis eristab inimesi loomadest, kõige taga, mis võimaldab meil asendada inimihaga loomalikku instinkti ja selleks inimihaks on mimeetiline iha. Kui inimeseks saamine sisaldab lisaks muule omandavat mimeetilist iha, on ilmne et inimesed ei saa eksisteerida alguses ilma ohverduslike institsioonideta mis surusid maha ja modereeriseid konflikti mis on möödapääsmatu mimeetilise iha toimimisel.

Paljud vaatlejad on märganud et rituaalsetes ühiskondades mängivad rituaalide järgnevused olulist rolli, mis aja möödudes muutub järjepidevate institutsioonide vastutuseks, mida me ratsionalistlikus mõttes defineerime kui funktsiooni. Ühe näitena, haridus ei eksisteerinud arhailises ühiskonnas, küll aga olid seal siirderiitused või initsiatsiooniriitused. Noored inimesed ei sisenenud salaja oma kultuuri, vaid initsieeriti läbi pühalike protseduuride milledes osales kogu ühiskond. Need rituaalid sisaldasid raskeid katsumusi mis oleks võrreldavad eksamitega millest meie noorukid läbi lähevad.

Siirderiitused või initsiatsioonid, nagu kõik rituaalid, rajanevad ohvrile. Iga radikaalne muutus on teatud mõttes ülestõsumine, mis rajaneb surmale mis sellele eelneb, see on ainsaks protsessiks mis suudab panna taas tööle vitaalsed väed. Esimeses faasis ehk “kriisis” initsieeritu suri (sic! Liminaalsus – Victor Turner).  Teises faasis tõusid nad taas üles, võimelistena omandama oma seaduslikku kohta täiskasvanute maailmas. Mõnedes ühiskondades keegi ka aeg-ajalt ei tõusnud ülesse, ei tulnud rituaalikatsumusest tagasi elavana ning seda peeti soodsaks märgiks kõigi teiste initsieeritavate jaoks. Igaüks nägi ühe surmas jumalikku ohvridimensiooni jõustamist initsieerimisprotsessis.

Väita, et need rituaalid asendasid meie haridussüsteeme ning teisi institutsioone tähendab asetada kaarik hobuse ette. Modernsed institutsioonid selgesti asendasid rituaale peale mõneaegset kooseksisteerimist. Kõik näited kinnitavad seda et ohvrirituaalid tekkisid esimestena kõikidel elualadel inimajaloos.  

Rituaal on Rene Girard’i järgi on seotud ohvri ehk patuoinaga. Patuoinas tähendab:

1) Ohvrit rituaalis, mida kirjeldab teine Moosese raamat.

2) Kõiki ohvreid sarnastes rituaalides mis leiavad aset arhailistes ühiskondades, mida nimetakse pagendamise rituaalideks.

3) Kõiki fenomene mitteritualiseeritud kollektiivses ülekandes, mida me näeme endi ümber.

Viimane tähendus hüppab üle barjääri, mida antropoloogid on püüdnud alal hoida arhailiste rituaalide ja nende tänaste paralleelide vahel, mille esinemine näitab et jah, me oleme küll pisut muutunud arhailiste rituaalide aegadest, aga siiski mitte niipalju kui tahaksime uskuda

Modernsed arusaamad rituaalist toovad esile rituaali fenomeni psühhosotsiaalsed alakihid. Me hüüame “patuoinas” siis kui stigmatiseeritakse, kõikidel juhtudel kui leiab aset diskrimineerimine, olgu siis poliitilisel, etnilisel, religioossel, sotsiaalsel, rassilisel või muul alusel ja meil on õigus. Me näeme kergesti et patuoinad rohkenevad alati kui inimgrupid püüavad lukustada endid teatud identiteeti, olgu siis kommunaalsesse, kohalikku, rahvuslikku, ideoloogilisse, rassilisse, religioossesse ja nii edasi…

R.G-i esitab oma teesi vägivalla ja religiooni seostest. Girardi peamine tees käib mimeetilise iha kui konfliktini juhtiva spiraali ning sellele järgneva sotsiaalse korra taastamise kohta.  

Raamat Job, The Victim of His People esitab väljakutse konventsionaalsetele vaadetele kirjanduse, antropoloogia ja religiooni kohta. See raamat on parim kokkuvõte Girardi ideedest. Ta lähtepunktiks on see mida me nimetame mimesiseks, konflikt mis leiab aset siis inimesed võitlevad üksteisega selleks et eralduda ja eristuda, muutudes siiski üha sarnastemaks. Teatud punktis ühiskonna elus vallandub mimeetiline konflikt kriisiks mis lahustab valimatus vägivallas kõik senikehtinud erisused. Primitiivsetes ühiskondades lahendatakse sääraseid kriise läbi “patuoina mehhanismi”, milles ühiskond üksmeelselt pöördub ohvri poole. See kollektiivne mõrv ja selle kordus rituaaliohvris loob aluse nii religioonile kui ka taastatud sotsiaalsele korrale. Kuidas on kristlus, mis kord oli kõige “ohverduslikum” religioon, sobitumas selle skeemiga? Girard tegeleb Freudi väitega, mille viimane toob ära oma raamatus “Tootem ja Taboo” et kristlus on sarnane primitiivreligioonidele. Girard vaidleb aga vastu Freudi väitele et kui Kristus on ohverdatud, siis mitte Jumala tahtel vaid seetõttu et seda tahtsid inimesed.

Advertisements

2 Responses to “uuringuid rituaali alal”


  1. 1 antiip 8.03.2011, 20:39

    uh! raske mulle.mu eesti keel on niruks saanud.niipalju kui masuutsin aru saada tegemist on 50 aastat vanade arusaamadega.nyyd on natuke teistsuguseid arusaamu.aga eks ajalugu on kah oluline.antiip.

  2. 2 andrus 8.03.2011, 21:23

    Nunu, Antiip aga ole hää ja kirjuta siis palun vähe neist teistest kui viitsid. Aga tore et läbi astusid. Vanu sõpru ikka tore näha olgu nad nõus või mitte.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: