Tõsisemal lainel III

Looduse ja kultuuri piirist

Tuleks öelda koos Toomas Pauliga et merikarbid ja inimesed on erinevad interpreteeringud geeni teemal. Interpreteeringud vastavalt adaptsioonile eri keskkonnas. Loodus on seotud ka pärispatu mõistega. Mida tugevam on arusaam päruspatust seda tugevam vastandumine ka looduse ja kultuuri vahel. Lapseritimine vabastab kristliku dogmaatika järgi inimese tema rikutusest. Samuti astume me ristimises lepingusuhtesse jumalaga, meie suhtes rakendub kristuse lunastustöö ja seeläbi võetakse meid vastu kirikussse. See on John Wesley sõnul südame ümberlõikamine, mis toob inimese ellu Püha Vaimu mõju mis ei lahku muidu kui siis kui inimene Püha Vaimu vastu pattu teeb. Wesley sõnul ei ole ristimine uuestisünd ja uuestisünd ei kaasne alati mitte ristimisega (Rob. L. Staples Outward Sign and Inward Grace lk 168.)

Päruspatt on Adama rikutus mis kõikidesse inimestesse on edasi kandunud. Päruspatt tuleks küll ühes Tertulliaanusega kultuuri mitte loodupärasusse kanda. Kui me eeldame et loomupärane on rikutud, siis mõjustab see paratamatult kogu meie loodusekontseptsiooni.

Kui me mööname et rikutus on ürgsüü ja mitte häbi siis teeme me rikutuse sootsiumiväliseks kategooriaks. Inimene on aga sotsiaalne olend, järelikult ei saa ürgsüü olla inimloomuses. Sellele võib esitada järgnevaid vastuväiteid:

1)See ei ole loogiline. Vastutada saab iga vaid selle eest mis ta teinud on. Patt saab olla vaid tahteline tegemine või tegematajätmine.

 2)Päruspatu õpetus lahustab mitte ei rõhuta patu mõistet.

 3)Päruspatu õpetus lahustab eristuse patuse ja tema ohvri vahel, kuna nad mõlemad on patused. Selle asemele võiks pakkuda või korea mõistet  han – mis oleks ehk sarnasem häbi mõistele meie kultuuris. (Andrew Sung Park “The Wounded Heart of God“ lk.79)

 Inimene on kutsutud loodust trantsendeerima (Christianity and Civilization Emil Brunner lk.5)

Naturaalne kurjus võimaldab inimesel mõista seda kuidas loodus funktsioneerib. Elame ajal mil teoloogia kui teaduste kuninganna on üha enam taas muutumas emake looduseks ja teadus ja religioon on saamas ühe tõeotsingu kaheks küljeks.

 Loodus Roy Rappapordi’l

Sõnal on eriline roll kosmogoonilistes müütides. Tavaliselt on sõna läbi loodud loodu(s). Esiaegses vormi ja substantsi ühtsuses mida müüdid väljendavad saavad naturaalsed jõud vormitud ja allutatud vägedele mille üle eelajaloolised sõnad omavad väge. Keel ja selle koostisosad on nende konventsioonide olemuseks ja tundub et säärastesse konventsioonidesse saabki loodus absorbeeritud, teisisõnu saab loodus allutatud kultuurile. Genesises ei tehta vahet konventsioonide ja looduse vahel. Kui nii looduslike kui ka konventsioonide algupära tuleneb samast allikast siis jäävad nad lahutamatuks. Konventsionaalne jääb sama ilmselt naturaalseks nagu maa või puud.

Assimileerinud naturaalseid kordi endisse, leiab tegelikult aset vastupidine, kultuurilised korrad assimileerivad endid loodusesse. Kultuurilised konventsioonid on iseendist arbitraarsed ja õrnad ning saavad sel viisil osalisteks vajalikkusest ja kestvusest mis on naturaalsetel seadustel ja brutaalsetel faktidel. Nii liturgia kui ka müüt transformeerivad konventsionaalse naturaalseks. Mõned viisid kuidas nad saab saavutavad:

1)Konventsionaalsed arusaamad mida esindavad liturgilised korrad lepivad kokku et mõned loovad väed on vastutavad nii faktide kui ka konventsioonide eest.

2)Substantside, samuti objektide, pooside ning zhestide kasutamine mis on olemuslikult performatiivsed või meta-performatiivsed aktid, tunduvad toovat esile mitte vaid institutsionaalseid fakte, vaid on vastavuses ka füüsiliste faktidega.

3)Aeg-ajalt muudavad olud faktuaalse kirjeldavaks, maskeerides seega konventsionaalse looduse mõjuga. Teisisõnu, teod või väljendused mida esiti tajuti faktuaalsetena, muutuvad deskriptiivseteks. Võime siinkohal eeldada et faktuaalsuse muutmine deskriptiivseks võib olla teiseks aluseks millele rajatakse arusaamad okultsuse mõjususest, eriti aga maagilistest ja loovatest jõududest.

4)Liturgilised korrad on määrani, kuhumaani nad muutumatud konventsioone esindavad, ilma alternatiivideta. See, millel pole alternatiivi on suure tõenäosusega ka vältimatu ja seega naturaalne.

Abstraktne arusaam korrast on omane nii konteptsioonide kui ka loodud looduse kohta. Kultuuri naturaliseerimine müüdis ja rituaalis tundub seisvat vastuolus müüdi kontseptsiooniga, nii nagu see on antropoloogias laialt aksepteeritud, nimelt sellega, et müüdis inimkond saab loodusest eristatud. Inimene saab kindlasti loodusest distantseeritud aga vaid peale seda kui nad mõlemad on loodud, sellesama Looja poolt.

Allikas: Roy A. Rappaport Ritual and Religion in the Making of Humanity

Kokkuvõte

Loodus ja kultuur, vaim ja inimkond, loomariik, reaal- ja humanitaarteadused – need on piirid ja vastandused meie mõttemaailmas. Need pärinevad koolitarkusest või perekonnast. Tihti jagatakse maailma täie enesestmõistetavusega, unustades sääraste vastanduste kunstlikkuse. Eristused, mis peaksid võimaldama süüvimist maailma mitmekesisusse ja edendama selle mõistmist muutuvad siis iseendi vastandeiks – kivistunud mõttebarjäärideks, mille ületamine on traditsioonilise teadmise jaoks raskendatud ja ebaharilik

Tihti kasutatakse sääraste vastanduste kokku traageldamiseks paradigmasid. Näiteks eesliite “öko-“ esinemine mitmete uute paradigmade nimedes seondub tõdemusega, et kujund ökosüsteemist kui vastasseostes olevast terviklikust eluvõrgustikust ulatub ja kehtib ka kaugel väljaspool loodusteadusi. Ökoloogia, mis on ikka püüdnud oma küsimustele vastuseid leida arvude ja mõõtmiste abil, on otsimas uusi teid. Lahendused keskkonnaprobleemidele peituvad pigem inimmeeles, selle arusaamistes ja kujutluses.

Üks võtmeküsimusi inimese ja looduse suhete mõistmisel näib olevat piiride probleem. Kus on inimese piir, kus lõpeb tema mina ning algab keskkond? Tavaarusaamas määratletakse selle piirina inimese kehapinda. Ent kas inimese lähiümbrust, näiteks riietust või prille, mis on temast peaaegu lahutamatud, võib samuti vaadelda osana inimesest? Ehk määrab inimese piiri ümbritsevaga ta subjektiivne taju – kõik, mida inimene oluliseks peab on, teadlikult mööndusega, osa temast. Lähtudes sellest  keskkonnapsühholoogias levinud vaatenurgast pole piirid inimese ja keskkonna vahel enam staatilised, vaid oludes muutuvad. Neid võib samuti vaadelda osana inimesest? Ehk määrab inimese piiri ümbritsevaga ta subjektiivne taju – kõik, mida inimene oluliseks peab on. Piirid võivad kitseneda ja avarduda, olla indiviididel ja rahvastel erineva ulatusega. Piire võib ka teadlikult muuta, nende asend määrab oluliselt inimese suhtumise ümbrusesse, sealhulgas ka looduskeskkonda. Samas võib inimene ka iseennast tajuda keskkonnana, kuulates näiteks oma südamelööke või tunnetades sõrmeotstega nahapinda. Ka loodus kui ümbritsev ei näi inimeste silmis kuigi konstantne olevat. Indiviiditi ja kultuuriti nähakse ning mõistetakse loodust erinevalt. Seenelise, loodusuurija, eksinu, raietöölise ja puhkaja jaoks pole metsamaastik üks ja seesama. Niisamuti on Ameerikas, Suure Järvistu lähedal kasvav metsamassiiv erinev indiaanlasele ja valgele mehele. Mõistes põhimõttelist erinevust looduse kui omaette oleva ning looduse kui meie poolt tajutu ja kirjeldatu vahel, kõneldakse esmasest ja teisesest loodusest. Samuti pole ka näiteks mets kirjanduses või mütoloogias seesama, mis on mets teaduses. “Liiga sageli unustame, et teaduslik loodusmõistmine on vaid kirjeldus, pealisehitus, üks tegeliku looduse võimalikest visanditest”.Kasutades sellist kirjeldust näiteks keskkonnaprobleemidele vastuste otsimiseks, pole lahendused toimivad, kuivõrd need ei ühti inimliku loodusmõistmisega. On olukordi, kus vana põlislaant puudutav pärimus määrab tema tuleviku, kuigi ökoloogilised mudelid tavaliselt selliseid tegureid arvestada ei oska. Lähtuda võib ka kirjandusökoloogiast ehk ökokriitika paradigmast. Kirjandusökoloogia on kirjanduskriitika haru, mis vaatleb teoste ja tekstide ning keskkonna seoseid ja vastasmõju. Igas tekstis kangastub kirjutaja loodusmõistmine ning suhtumine ümbritsevasse. Keskkonna peegeldus saab kirjaniku elukogemuse ja taotluse kaudu kirjaridadeks, mis hiljem omakorda mõjutavad lugejate loodustunnetust. Ent veelgi vahetumalt kui kirjandus ja loodus on omavahel seotud loodus ja kultuur laiemalt.

Kui kirjandusteos on siiski individuaalne looming, tekkides ühe inimese eneseteostuse tulemusena, siis kultuur kui kogukonna ühisosa on kumulatiivsem. Pika ja stabiilse ajalooga rahvaid vaadeldes, näib, et kultuur ja loodus ei eristugi rangelt. Pigem võib nimetustega “loodus” ja “kultuur” märkida ühe kontiinuumi otsapunkte. Nii esineb nähtus, milles suurem osatähtsus on loodustingimustel, kui ka neid, mis on enam inimtekkelised.  Illustreerimaks seda väidet mõelgem näiteks laevaehituskunstile. Kasutatava puidu omadused, veepõhja reljeef, soolasus, voolu ja tuule kiirus ühest küljest ning inimese esteetiline taju, mütoloogilised uskumused, vajadused ning ka kehamõõtmed teisalt määravad lõpptulemuse. Laeva väärtus kogukonna jaoks aga sõltub sellest, kuivõrd oskuslikult on need erinevad tegurid ühte sulatatud. Loomingu ja loodustingimuste ühtepõimumist kohtab pea kõikjal inimkultuuris.
Ka looduse mõistmisel on kultuuril oluline rolli. Looduse mõistmisviis on suures osas kultuuriliselt määratletud ja konstrueeritud. Me paneme metsas ja niidul tähele peamiselt seda, mida me juba eelnevalt teame või otsida oskame. Seega on looduse mõistmine oluliselt seotud ajalooga – looduse tajumiseks on vaja kogemusi, minevikku, mälu. Maastiku mõistmine pole kohe võimalik. Näiteks on sisserännanule on maastik alguses võõras, ta peab alles õppima seda nägema. Paikkonna algne mittemõistmine ja järkjärguline tundmaõppimine kajastub ka võõrsile sattunud kirjanike teostes.

Kaasaegne, eriti ameerikalik looduskaitse püüab kaitsta loodust kui puutumatut keskkonda, kaitsta loodust inimese eest. Selline puutumatu loodus on kui muuseum, mida külastatakse, ent millega lähem ja intiimsem suhe pole mõeldav. Ameeriklased on siin teatavas eriolukorras, kuna sisserännanute kultuuri ja maa suhe on ebatavaliselt nõrk. Rahvad, kelle kogemus kooselus loodusega on pikaajalisem, ei peaks kaitsma mitte niivõrd põlisloodust, vaid inimese seoseid sellega. Hoides inimest vahetust kontaktist loodusega, ähmastub loodusetunnetus ja mõistmine ning seega kannatab ka kultuuritraditsioon. Selline keskkonnakaitse on kunstlik ning toimub ühiskonna teiste ressursside arvel. Seevastu looduse-kultuuri koosedendamine soodustab nende vastastikuseid sidemeid, olukorda, kus kultuur toetab looduse püsimist ning loodus komplekssena, seostades seda teiste sfääridega. Teaduslikes kirjeldustes ei kasutata vastandusi, loodust ei piiritleta ega eraldata rangelt. See seab kirjandusökoloogia ja teiste uute paradigmade ette mõningaid probleeme. Kirjandusökoloogia ohuks on enesessetakerdumine oht, mis tekib, kui analüüsitakse looduse seoseid kultuuri, inimtaju, psühholoogia jt. valdkondadega, mis samas on uurija enese kultuuritausta osad.

Üheks võimaluseks säilitada teaduslikku selgust on rahvaste kultuuri ja loodustunnetuse omavaheline võrdlemine. Kõrvutades eri rahvaste looduskogemust, selekteeruvad paikkondlikud erisused üldkehtivatest seaduspärasustest, kusjuures mõlemad võivad olla tänuväärne uurimisobjekt. Paikkondlike arusaamade ja kultuuri ehk nn. bioregionaalsete narratiivide vaatlemine näib üldiselt olevat postmodernistlikule teadusele omane.

Inimene mõtleb ja tegutseb, ent loodusele jääb siiski viimane sõna. Inimene ei saa olla lõputult salliv, leplik ning järeleandlik. Alati tulevad kuskil piirid ette. “Siiani, ja ei sammugi edasi.” Ent pole ka mõtet rääkida tolerantsusest iseeneses. Alati tuleb täpsustada, mille või kelle suhtes. Inimene lähtub mõistagi inimese positsioonidelt ja arvestab indiviidi tasandit. Ometi ei pruugi ühtemoodi suhtumine indiviidi ja sootsiumi iseloomustada. Sest sootsium koosneb paljudest indiviididest ja igaühel neist on “oma nägu”.

Mitmekesisus annab mis tahes süsteemile – olgu tegu bioloogilise või sotsiaalsega – vajaliku stabiilsuse. Muudab ta tugevaks. Põhjus on tegelikult lihtne – mitmekesisus võimaldab erinevate lähenemisviiside kooselu. Kuna kõik siin ilmas muutub, siis see, mis täna on hea, võib juba homme halvaks osutuda. Nii tõstetakse süsteemi kui terviku huvides kord kilbile üks, kord jälle teine lähenemine.

Ent samamoodi, nagu erinevad üksikud indiviidid, on erinevad ka eri paigus kodused sootsiumid. Siin ja seal on “normi” piirid erinevad. Inimene ei erine seski osas mis tahes muust taime-, seene- või loomaliigist. Temagi ei eksisteeri mingil üldisel, vaid päris konkreetsel kujul ja lokaalses piiratuses. Kuidas neid rühmitusi parajasti nimetatakse – hõimudeks, klannideks, etnosteks, rahvusteks – pole siinkohal oluline. Seesugune jaotus annab talle ühteviisi nii jõu kui ka silmaklapid.

Jõu ses mõttes, et iga rühmitus on ajapikku oma Loodusega ühte kasvanud. Samamoodi, nagu Loodus on vorminud teda, on tema vorminud ka Loodust. Ühed suudavad seetõttu püsivalt kõrbeleitsakus, teised polaarjää keskel, kolmandad kõrgmäestiku hõredavõitu õhus, neljandad vihmametsa liimendavas saunas elada. Ühtekokku on nad aga suutnud vallutada kogu planeedi.

Silmaklapid tulenevad sellest, et lokaalne inimene on uuemal ajal üha enam sunnitud toimima globaalses maailmas. Inimene pole allutatud mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka kultuuri arengu survele. Kultuuri erakordselt kiire evolutsioon on muutnud inimese võimsamaks kui mis tahes teise liigi sellel planeedil. Hiilgavatele edusammudele vaatamata peame mõnel nõrkushetkel endale ometi tunnistama, et oma bioloogilisest päritolust pole me kõigele vaatamata pääsenud. Õige tihti piilub muidu klanitud ja kultuurse portree varjust põlevate silmadega karvane lõust.

Sedasi, üks jalg loomalikus minevikus, teine kultuurses tänapäevas, luukab vaevatud inimene homsesse. Tema olukord on lausa skisofreeniline. Üks jalg nimelt venib üha pikemaks. Käärid bioloogilise ja kultuurse olemise vahel üha suurenevad. Kui Loodus on oma loomingus alati arvestanud vastaspoolega, siis kultuuri arengus pole suudetud sedasama tagada. Usaldades kellegi kätte relva – miks mitte kihvade või sarvede kujul –, on ta relvaomanikku ühtlasi ka pidurdusmehhanismi paigutanud.

Reviiripiiril võivad kaks isandat näiliselt elu ja surma peale tapelda, ometi piisab, kui üks ootamatult selili viskab ja oma kõige kaitsetumat kehapiirkonda – näiteks kõri – pakub. Kohemaid lülitab “kaitsekilp” korgid välja. Allajääja ootamatu leebumine, senise vastase suhtes tolerantseks muutumine päästab ta elu. Eemaldumine Loodusest, vahetu sideme nõrgenemine või kadumine partneritega vähendab aga võimalust mõista.

Vaatamata sellele, et inimeste seas leidub piisavalt nn loodusesõpru, on raske inimese kui liigi suhtumist oma maailma tolerantseks nimetada. Muuseas: peamine pole olnud kellegi sihipärane jälitamine, vaid infantiilselt enesekeskne käitumine suhetes Loodusega. Inimest kui liiki pole moodsas ajaloos kunagi huvitanud oma lugematute naabrite saatus.

Organismi ja miljöö vastastikuseid suhteid vaagiva teaduse nägemuse tolerantsist ja tolerantsusest sõnastas õpetlane Shelford juba 1913. aastal. Selle järgi mis tahes organismile soodne tegur võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, juhul kui tema mõju on kas liiga väike või liiga suur. Seega, ühteviisi halb on nii “liiga vähe” kui “liiga palju”. Olgu tegemist siis valguse, niiskuse, soojuse, toidu või millegi muuga…

Mis tahes bioloogiline liik või liikide kooslus suudab eksisteerida vaid teatud tingimustes. Kõrbesisalikule on varahommik liiga külm, seevastu keskpäev jälle liiga palav. Hommikuti peab ta mõnel päikesepoolsel nõlval end soojendama, keskpäeval jälle urujaheduses peitma. Kusagil seal vahel tunneb sisalik end kõige turvalisemalt. Seejuures erinevatel sisalikuliikidel ei lange turvapiirid kokku. “Liiga vähe” ja “liiga palju” moodustavadki tolerantsi piirid.

Liike, mis enamiku tegurite osas on maksimaalselt tolerantsed, on Loodus õnnistanud kõige laiema levikuga. Nemad sisuliselt valitsevad maailma. Ja vastupidi – nõudlikke, kes suudavad vaid teatud tingimustega leppida – neid kummitab kadumise oht. Kriitiliseks momendiks osutub sigimisaeg. Kui täiskasvanuna suudetakse veel kuidagigi hakkama saada, siis lapse- ja noorukipõlves tuleb sallimatutel sageli käed allaandmise märgiks üles tõsta.

Inimesed peavad tolerantsist rääkides silmas käitumist. Arutledes tolerantsuse üle, paigutub meid ümbritsev maailm teljele, mille ühes otsas asub “oma” ja teises “võõras”. Tolerantne/salliv ollakse reeglina oma tõu ja klanni, oma soo, oma nahavärvi, oma kommete ja keele, oma ajaloo ning usutunnistuse suhtes. Ja seda sageli lausa finessideni.

Iga rass ning rahvas on sügavalt veendunud, et just tema on messias. Et just temal on kõige suurem õigus hüvedest, mida maailm pakkuda suudab, osa saada. Ja muidugi – et just teda on läbi ajaloo naabrite poolt vääriti mõistetud ning nöögitud. Naabreid kas lihtsalt pole või on nad siis barbarid. Ideaalne, kui kõik kasutaksid mitte üksnes sama keelt, vaid isegi sama dialekti. Tunnistaksid mitte üksnes sama usku, vaid ka selle usu lahku.

Ja vastupidi – sallimatu ollakse kõige selle suhtes, mis eelnevale ei vasta. Kõik see, mis tundub võõrana, tekitab umbusku ja ebakindlust, varjatud või avalikku sallimatust.Kuidas sobitada seesugune taust hirmuäratava kiirusega avarduvasse maailma? Kas Loodusel on inimlapsele midagi lohutavat lausuda?

Mõistagi tähendab see pöörast segadust “oma-võõras” teljel. Senisest lokaalsest piiratusest lahtiütlemist. Ebakindlust ning hirme. Eksitusi. Mõistagi ei suuda kohalikud keeled, maatõud ja kultuurid suurtega pikalt rinda pista. Ja just siin astubki Sallimatus progressi kiirteele risti ette: “Pole vaja,” sisistab ta. “Jätke mind ükskord rahule.” Neegriga ei sobi abielluda. Koeraliha ja tõuke ei kõlba süüa. Jne, jne.

Ent elada tahavad kõik. Ning ainus võimalus selleks on kohaneda. Kogu evolutsioon, olgu tegemist siis bioloogilise või kultuurilisega, taandub lõppkokkuvõttes sellele, kuidas keegi suudab ennast olemasolevatesse raamidesse mahutada. Ent tahtmine on siiski taevariik. Enamik ei suuda kiirete muutustega sammu pidada. Ajalugu näitab – nemad põlevadki läbi. Soovivad nad siis seda või mitte. Ja asemele tuleb uus

Advertisements

1 Response to “Tõsisemal lainel III”


  1. 1 Meelis 25.10.2011, 14:19

    Kas mulle ainult tundub või on enamus tekstist teiste pealt maha kirjutatud?

    Siin on ju lõikude kaupa kattuvusi sellega:

    http://www.sirp.ee/archive/1999/17.09.99/Varia/varia1-3.html


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: