oma koht

Kas kasutada sõna keskkond või loodus? Kaplinski väidab et sõna keskkond viitab antropotsentrilisusele erinevalt sõnast loodus, mis justkui aseteks kõik olesed samale tasemele. Püüan ise vältida suhtumist mis põhineks looduse nostalgilisel ihalemisel,  kartlikul vihkamisel, või kuritarvitamisel. Minu jaoks on see vabadusetunne mida ma tunnen üksi looduses aga seda vabadust ei talu ma väga palju korraga ära. On mõned paigad mis on hääd ja armsad. Juba lapsena olid, tõsi küll teised ja erinevad paigad.  Mulle meeldib nagu koerale tutvuda selle maaga mis mu ümber on, seda tunda ja omada emotsionaalset sidet sellega. Kusagil seal on ka paigad kust süüa saab, kus kalad elavad. Oli väga pettunud kui peale neljandat klassi saime uue suvila kohta kus oli meri aga mitte jõge. Meri on liiast väikesele inimesele ja nõuab ja eeldab erivahendeid. Neid aga polnud. Siis sai must metsainimene, häda sunnil, sest jõge ei olnud. Minu juurde käib jõgi, positiivsed ioonid. Jõega suudan ma miskit peale hakata, meri jääb aga sageli tühjaks esteetikaks.

Oma territoorium aga annab tunde omast maailmast, omast kuningriigist ja omast valitsemisest, heast ja heaperemehelikust. Ehkki vahel lipsavad sealt minu maaltki läbi olesed kelle jõud must üle käib. Igasugune loodushoid põhineb ratsionaalsusele, eriti korilastel. Kestab kauem ja annab paremini välja lihtsalt.

Loodus on laiemas mõttes ökosfääri homoöstaas elik diapasooni (püsi)seisund mis elu võimaldab. Seesama, mis  inimsootsiumil võimaldab ellu jääda silmitsi muutuva keskkonnaga. Keskkond on minu jaoks laiem mõiste kui  loodus. Loodus assotsieeruks pelga klorofülli sisaldava ainesega. Seda enamjaolt. Keskkond ei pruugiks  viidata vaid inimkesksusele, st rõhk ei pruugiks olla mitte keskel olijal vaid sellel mille keskel ollakse.

Jumalameemist või nagu öeldakse Jumalaviirusest rääkides tuleb tõdeda et teatud oludes on see väga kasulik ja tagab kogukonna ellujäämise. Religioon tagab läbi tasu ja karistuse teatud käitumisviisid. Ja süütunde siis kui ei järgita ettekirjutusi. Praeguses lääneilmas pole ta ilmselt kasulik, on vaid anakronism st puhtpragmaatiliselt ei lähe seda enam vaja. Muuks kui inimese enda kuuluvuse- ja turvatundeks. Ja ma ei räägi siinkohal sellest mis ma ise arvan või kuidas “tegelikult on”. Elame sexist küllastunud asjas. Mõlemat pidi. Mulle meeldivad toidutabudega religioonid enam siiski. Loodus- ehk kohatabud oleksid vast veel paremad kui nood. Igal juhul on inimene keskkonnamuutuse üks keskseid agente.

Keemiliselt toimib inimkond reaktiivina, mis kiirendab jõudmist keemilisse tasakaalu. Keemiline tasakaal omakorda tähendab elu lakkamist maal. Kogu keskkonnateadlikkus ja eluviis jms. tähendaks parimal juhul inimkonna reaktiivirolli mõnetist aeglustumist, muud mitte.

Kirik on oma teoloogia keskendanud ajale, mitte ruumile. Ruumile vahest sedavõrd kuivõrd ruum on kristianiseeritud s.t. asustatud ja allutatud kristlike rahvaste poolt. Püha kosmoloogia mida ortodokslik liturgia esindab põhineb minu arvates arusaamal jäigast ja muutumatust universumist, milline ta aga ei ole.

Tegelikult on kirik täna marginaalne subkultuur millest enam suurt ei olene ja säärasena väljendavad säärased arutlused ka kiriku enese nostalgiat vanade heade aegade järele. Tänases maailmas saab pigem eneseteadlik loodussõbralik rituaalkäitumine midagi muuta kui kirik. Kampaaniad.

Lisaks tuleks öelda et kirik saavutas oma rolli maailmas tänu sellele et ta tõesti suutis olla märksa solidaarsem rivaliteediühik kui teised. Säärasena võitis ta teised ja jäi domineerima Lääne tsivilisatsiooni peamise määrava jõuna pikaks ajaks. Oma suhtes teistesse rivaliteediühikutesse ei olnud kirik aga ei kristlik ega halastav ega solidaarne.   Organisatsiooniliselt toimis kirik sarnaselt nagu teisedki organisatsioonid. Järelikult ei saa arutlusi pühast kosmoloogiast väga tõsiselt võtta. Arusaama et kiriku hierahia on mingis müstilises kooskõlas universumi üldise hierahiaga. Tänane demokraatia on väljakutseks igasugusele hierahilisele mõtlemisele.

Kui Püha Efraimi jaoks Süüriast oli Jumal sarnastatav veega siis minu jaoks oleks selleks pigem tuli. Just tuli on see mis ökosfääri keemilisse tasakaalu aitab, olles seega peamiseks noist neljast maa, vesi, õhk, mis ülejäänutes muutusi esile kutsub.

Loomislugu on suur lahutamise ja eristamise lugu. Vt Pauluse sõnu korintlastele (et nood ei tee vahet Issand laua juures). Mida aga inimene muuta suudab on omaette küsimus. Kui ta ei suuda ühe ainsa väikese sootsiumi sündimustki muuta, mida siis veel? Loodust? Ei saa loodust täiendada, tervendada ega lunastada. Teisisõnu, Pauluse Rooma kirja järgi teeb Jumala seda kunagi ise aga selle üle praegu nüüd inimestena arutleda on peaaegu et võimatu.

Inimesed on loodus, on looduses, neis on loodus ja samas on nad ka looduse kartsinoom. Inimene näitab seda mida toob kaasa ühe liigi ekspansiivne areng. Toob kaasa hävingu paljudele teistele liikidele. Väita tähendab vaesustada – Nietzsche. Jumala toimimine maailmas on mõistetatav Rooma kirja sõnadega mis ütleb, et seda nähakse tema tegudes maailma loomisest alates. Relgioon on inimsootsiumi homeostaas.

Rohelus on enesekaitse, st sa kaitsed ökosüsteemi iseenda kui tarbija eest. See ei tundu mulle millegipärast põnev. See skeem on ka üsna keeruline. Palju põnev oleks see et ei kaitse vaid vaatad kas sa saad oma reididega sealtsamast loodusest mis ennast niigi hästi kaitseb, endale niipalju toitu ära tuua et hing sees püsiks.

Vähe kitsam ja vahetum enesekaitse lihtsalt. Enesekaitse selleski mõttes et võimalus pageda inimeste eest kes ikka ajuti tüütuks muutuvad. Et asetad end sõltuvusse sellest mille valitsejaks sa end muidu asetad. Kasvõi periooditi. See tundub hetkel huvitava harjutusena.

Pühapäeva hommikul kugesin läbi Gunnar Aarma loo, oli tore lugu küll. Oli mitmeid toredaid tsitaate alates või sellest “tean et seekord (selles elus) suren vana ja tervena”. Suhtumine suitsiidi tuleb tal sellestsamast, “ei teinud eksamit seekord ära, ehk läheb järgmine kord paremini”. 

Sõber Antiip Friscost kirjutas, millest on ikka hää meel. Ja kevad tuleb uksest ja aknast mühinal sisse.

Ah soo, mingid valimised olid ka vahepeal. Nonde osas läks kõik ju laias laastus hästi. Rikkuseusk pole oma paleust kaotanud ja oraste peal on see vähene osa rahvast kes veel siia on jäänud ikka veel valmis edasi elama. Pelga lootuse peal. Ainsat tõelisemat alternatiivi pakkusid siiski vaid rohelised aga nendel oli suur segadus enne valmisi mis üritusele kasuks ei tulnud. Pealegi on nende alternatiivid sellised kallivõitu lihtsale inimesele. Kogu elu on säätud tuleviku arvelt elamisele ja nüüd siis tuleb üks jõud ja ütleb et tuleb hoopistükkis tuleviku võlgu kohe ette ära maksma hakata.

See on selline tagurpidi loogika ja tundub et mitte eriti populaarne hetkel. Mulle see va filosoofiline külg aga just huvitav tundubki. Isegi kui neil õigus on, siis ei ole see õigus hetkel populaarne. Ja keegi ei ütle seda kas neil on õigus või mitte. See on kokkuleppe küsimus n.ö. Et inimkond muutuse agendiks on, seda ei eita ju keegi ja et muutumise vastukaal on tasakaal – sedagi keegi ei eita.

…….

Advertisements

0 Responses to “oma koht”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: