ühe rohepüha mälestuseks

On iseloomulik et naised korraldavad kogukonna elu aga mehed pürgivad kas siis individuaalsaavutustele või väikese meestekogukonna saavutustele. Kirjanik Jon Krakauer on meieni toonud ühe kõige radikaalsema päevaraamatu ja eluotsa.

Jutt käib Cristopher McCandless-st. Sekulaarsel ajastul sarnaselt väikese Frantzuga pühakuks ei saa. Elanuks ta aga mingil muul ajal siis saanuks kindlasti. Paralleelid kahe vahel on silmatorkavad. 

http://www.youtube.com/watch?v=ZVSR4zEJvtg 

Chris sündis 12.02 1968 a Lõuna Californias. Esimesed kuus eluaastat veetis ta El Segundo nimelises väikelinnas. Siis kolisid ta vanemad Annandale-i Virginias.Isa töötas NASA-le ja ema oli sekretär. Hiljem töötas ema isa poolt asutatud konsultatsioone andvas väikefirmas. Hoolimata rahalisest edust esines peres palju emotsionaalset turbulentsi. Vanemate arveteklaarimised läksid sageli füüsiliseks ning juttu oli sageli ka lahutusest.

McCandless oli juba noorelt väga tugevatahteline, idealistlik ja füüsiliselt tugev. Ta oli oma kooli murdmaajooksu meeskonna juht ning inspireeris oma sportlike saavutustega ka teisi. Ta rääkis kestvusaladest nagu jooksmine kui vaimsest harjutusest.

McCandless lõpetas keskkooli 1986 ja seejärel Atlanta ülikooli 1990 – Antropoloogia ja ajaloo erialal. Hoolimata oma edukusest kasvas tas jätkuvalt põlgus materiaalse Ameerika vastu. Üha enam sai ta mõjustatud mõtlejatest nagu Lev Tolstoi ja Jack London. Ta mõtles üha enam ühiskonnast lahkumisele ning vaiksele kontemplatsioonile pühendumisele.

Peale ülikooli hakkas ta reisima ning andis enamuse rahast mida ta vanemad talle korrapäraselt saatsid teistele ära. Ta hulkurinimeks oli Alexander Supertramp (superhulkur). Ta rändas läbi Arizona, California ja Põhja-Dakota, tehes juhutöid, püüdes elada ära “maa viljadest” sageli üsna pikalt ilma mingisuguse kontaktita teiste inimestega. Tõusuveel lasi ta ära viia oma auto ning ta ise tundis suurt uhkust selle üle et ta suutis elada nii vähesega.

Kõik see kahvatas aga ta suure unistuse ees, milleks oli “Alaska Odüsseia”. Ta plaanis elada inimestest kaugel ning  sealjuures vaimselt ja füüsiliselt areneda. 1992 “hääletas” ta Fairbanks-i, Alaska-l. Teda nähti viimast korda elavana James Gallien-i poolt kes võttis ta auto peale “Stampede Trail-i” alguses ning püüdis veenda teda mitte alustama oma ettevõtmist sedavõrd väheste varudega.

Peale pikemat läbi lume matkamist avastas McCandless mahajäetud vana bussi, mida kasutati varjualusena jahimeeste poolt. Ta asus sinna elama ja alguses tabas ta mitmeid ulukeid ja tal läks võib öelda et päris hästi. Mõne aja möödudes ta aga jahisaaki enam ei tabanud ja toidust hakkas puudus kätte tulema. Viimaks leidis ta end bussi aheldatuna kuna veetõus ümbritsevates jõgedes ei võimaldanud tal sealt ka enam lahkuda. Tal ei olnud tagasiteed ega süüa.

Mõne aja pärast leiti McCandless surnult oma magamiskotist. Ta päevik mida ta pidas vähemalt 189 päeva annab tunnistust ta lõpust kui ta nälgis ja oli ära söönud ka mõned mürgised seened ja seemned. Need olid ta viimased toidud.  

 http://www.christophermccandless.net/videos.html

 

 

Tsitaadid •

Kaks aastat elas ta ilma telefonita, ujulata, lemmikloomade ja suitsudeta kui ekstremist kui esteetiline rändur kelle koduks on TEE . Äärmuslikult vabana. Vabanes Atlanta-st. Sa ei tohi sinna tagasi pöörduda sest  “the West is the best.” (lääs on parim). Nüüd peale kahte aastat tuleb mu suurim seiklus. Heitlus kliimaga selleks et tappa see valeolend mu sees ja lõpetada võidukalt oma vaimne rännak. Kümne päevaga sõitis ta kaubarongide ja juhuslikega Põhja selleks et mitte olla enam mürgitatud tsivilisatsioonist…

• Härra Franz, ma arvan et karjäärid on 20-nda sajandi leiutis, mina neid ei vaja.

• ..siitpeale õpin ma aktsepteerima oma vigasid ükspuha kui suured need ei oleks.

• Nii paljud inimesed elavad õnnelikes tingimustes ega võta ette mitte midagi enda olukorra muutmiseks sest nad justkui oleksidki määratud eluks turvalisuses, mugavuses ja konservatiivsuses. See kõik tundub andvat meelrahu aga tegelikkuses ei ole seikluslikule hingele miski ohtlikum kui turvaline tulevik. Inimeses elava hinge põhiolemuseks on kirg seikluse järele. Elurõõm tuleb meie kohtumistest ja ei ole ka suuremat rõõmu kui pidevalt muutuv horisont igal päeval su silme ees ja erinev päike sulle peale paistmas.

• Ma lugesin kusagilt kui oluline on mitte see et sa oleksid tugev vaid see et sa tunneksid end tugevana.

• Inimese hinge kese tekib uutest kogemustest.

• Enam kui armastust, raha, usku, kuulsust, ausust andke mulle tõde.

•Loomulikult on kõigil ameeriklastel õigus anda oma raha nende ettevõtmiste toetuseks mida nad toetavad. Aga millise ühiskonna on see loonud? Ühiskonna mida valitsevad ignorandid. Ühiskonna kus “valgustatud” peavad keele hammaste taga hoidma. Rahvuse, mille poliitikud peavad tunnistama poolesüdamelist pühendumust vanale legendile või kandma tõe rääkimise eest kohutavat karistust.

• Mõned inimesed tunnevad et nad ei vääri armastust. Nad lähevad eemale tühjadesse paikadesse püüdes sulgeda oma mineviku auke.

• Mul on olnud õnnelik elu ja ma olen Jumalale selle eest tänulik. Jumalaga ja õnnistagu Jumal teid kõiki!

Ta isal oli lapsed ka eelmisest abielust kes elasid Californias. Isa Walt oli veel ametlikult abielus oma esimese naisega kui Chris ja Carine sündisid. Chris sai sellest alles hiljem teada ja see ärritas teda äärmiselt ning pani teda arvama et koge ta senine elu on olnud üksainus vale.

Täpsemalt oli ta siis Emory Ülikooli lõpetanu 1990-l aastal. Hiljem ütles ta ise et ülikool on 20 sajandi mood ja mitte midagi millest vaimustuda.

Peale lõpetamist andis ta kogu ülejäänud raha Oxfam-i haridusfondi. Ta kirjutas välja tseki 15-l mail 1990, 24000-e dollarile. Seejärel põletas ta oma dokumendid ja lahkus vaikselt kodust uue nime all. Nime Alexander Supertramp sai ta raamatust “The Autobiography of a Super-Tramp by William H. Davies”, mis oli ilmunud 1908. http://en.wikipedia.org/wiki/The_Autobiography_of_a_Super-Tramp

Kui talt küsiti ta perekonna kohta vastas ta et tal ei ole enam peret.

Ta reisis esiti oma autoga, seejärel, rongiga, kanuuga …Ta võttis omale eesmärgiks reisida nii vähese varustusega kui vähegi võimalik. Tal ei olnud ka kaarti.

Ta jõudis 28 aprillil 1992 Fairbanksi Alaskal.

Viimane odüsseia kestis ühtekokku neli kuud ja oli kombinatsiooniks erinevatest eksimustest. Ta keha leiti maha jäetud Fairbanksi
liinibussist number 142.

Kogu selle aja pidas ta päevikut ja pildistas end aeg-ajalt. Oma viimasel pildil hoiab ta hüvastijätu silti ühes käes ja lehvitab teise käega. Ta kaalub sel ajal umbes 30 kg.



Ta keha leitakse 19 päeva peale surma jahimeeste poolt. Ta vanemad külastavad seda vana bussi ja peavad seal mälestusteenistuse.

Jon Krakauer kirjutas temast artikli Jaanuaris 1993 ja seejärel raamatu 2007 mille põhjal tehti ka Sean Penny poolt film “Into the Wild”.

Chris’i teod pühjustasid mitmeid turvalisuse alaseid arutelusid. Paljude meelest sooritas ta lihtsalt enesetapu. Aga teda kiidetakse ka tema vapruse ja seiklusliku vaimu pärast. Bussist number 142 on saanud turistiatraktsioon.

There is also a documentary on the Chris McCandless story. You can read more here.

Christopher McCandless päevikukirjeid –

2 päev : Kukkusin läbi jää. 4 päev: Maagiline bussipäev.9 päev: Nõrkus. 10 päev: Lummemattunud. 13 päev: Okassea päev…. 14 päev : Häda. 31 päev: Bussist välja, hall lind, tuhalind, orav, gurmeepart! 43 päev: Põder! 48 päev: Juba vaglad põdras. Suitsutamine ei tundu mõjuvat. Ei tea, tundub nagu suur häda. Kahetsen nüüd et põdra lasin. See on mu elu üks suurimaid tragöödjaid. 68 päev.Kopratammi õnnetus. 69 päev: Sajab terve päeva, jõgi tundub võimatuna ületada. Üksinda ja hirmunud. 78 päev: Lasin hundist mööda. Sõin kartuli seemneid ja valmivaid marju. 94 päev: Rähn, udu, äärmiselt nõrk. Viga kartuliseemnetega. Ei suuda hästi seista. Nälgin ja olen suures ohus.

Päev 100:Surm kui tõsine oht, olen liiga nõrk et välja minna, olen sõna otseses mõttes metsikus looduses lõksus  – ei näinud ühtegi looma. Päevad 101-103: [kanded puudu] Päev 104: Lasin karust mööda! Päev 105: 5 oravat, karibuu. Päev 107: kaunid marjad. Päevad 108-113: [kanded puudu]

Christopher McCandless noteChristopher McCandless bus 142

Christopher McCandless newspaper articleChristopher McCandless newspaper article

Advertisements

1 Response to “ühe rohepüha mälestuseks”


  1. 1 Eppppp 5.03.2011, 16:58

    Aina huvitavamaks läheb!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: