sita koti matz

Eile alustasin kirje lõpus poliitilist reflektsiooni aga enne seda sai natuke vallatletud rahvuslike streotüüpidega. Kena et ka meie esisegapaar reageeris. Kenasti kirjutavad. Eile hakkasin Epu “Minu Ameerikaga” peale aga aega oli vähe. Vaatame täna edasi. Kodus ma lugeda reeglina ei saa, nii et Rocca raamatupoe kofikus. See mulle meeldib. See on demokraatia ja vaba maailm et saab rahata raamatut lugeda. Võtad koffi, pruuni suhkru ja koorega ja loed. Esmamulje järgi meeldib mulle Justini selline….eee mida ma nimetaksin “eksistentsiaalne huumor”, kui seda võib nii nimetada, rohkem. Epp on tõsisevõitu, vähemalt esimeses raamatus ja siis veel need globaalsed maailmamured kah veel otsa. Sõjad ja roheliseks kasvamine. Ma tunneks ka vastutust hea meelega kui mu ratio suudaks mind ära veenda et sellest minu vastutustundest ka midagi päriselt ära ripub. Aga ei veena. Seega mu eetika väga palju rohelusse enam ei ulatu. Pigemini sinna küttimise ja koriluse valda kui üldse. Seal pead sa aga ise omale reeglid tegema ja teised sind suurt ei aita. Teiste reeglid võivad su ära tappa kui nendega liiale lähed või ülemäära seadusi järgid. Looduses.

Minu jaoks läheb see suur vastutusering liiga suureks. Ei jaksa enam. Ja vaatad neid tänaseidki rohelisi ikka enamjaolt kui noori idealiste kellel see küllap et üle läheb. Ideena ei pruugi minna ja suured paradigmad mulle ka meeldivad või nood Lovelocki omad. Ja väike plaan ka meeldib ehk ise kalal mütata. Aga see keskmine plaan jääb minu jaoks nõrgaks. Kui nad, va rohelised, aga reaalsele võimule ja ressurssidele liiga ligi peaksid saama või lausa “küüned taha” siis on mõistetav et nad poliitikast enam tulema ei saa. 

Minu põlv on üles kasvanud tuumaseene varjus. Ja tõsimeeli ootasid et ühel hetkel lööbki akna taga valgeks ja sa ei peagi oma kümne rublast võlga tagasi maksma. Et vähemalt võlausaldaja hukkub. Halvemal juhul ka võlgnik ise. See oli ikka väga reaalne ootus siis. Nüüd on mu põlve mehed võimul ja aint luuserid nagu mina naudivad vabakslaskmist vastutusest. Ja Vambola Põder, rääkis juba kuuekümnendatel oma kalgi häälega saates Rahvusvaheline Panoraam saastumisest ning põhjustas minus kui lapses täiesti terava apokalüptilise hirmusööstu. Paanikahoo. Sellest ma alles nüüd hakkan rahunema. Nüüd 40 a hiljem pole väga palju hullemaks läinud, vähemalt lokaalsel tasandil. Pigem paremaks. Küll on hea et olen siiski saanud ka selles “mustas” maailmas niigi kaua vastu pidada ja suure osa elust ära elada. Ja lokaalselt muuseas on palju puhtamaks läinud. Jõeforelli areaal muudkui laieneb Eestis. Aga need atmosfääri tuumakatsed ulatusid toona siia küll. Vesinikupommi katsed atmosfääris. Mu klassis oli üks ühe käega tüdruk kas see nüüd sellest oli või mitte ega ma seda ei tea. Aga tagantjärgi ma arvan et oli.

On hea mõelda et maailm on minu jaoks nii suur mitte selle pärast et ma selle eest vastutada jaksaks või mul seda teha tuleks, vaid pigem selleks et ma end vajadusel selle maailma eest selle maailma sisse ära saaksin peita. Kasvõi teise kultuuri. Siinsamas Tallinnas vene subkultuuri kus sind keegi vähemasti ei tea. Käia mõnes vene koffikus nagu näiteks või Mustikas vanalinnas, kus kunagi käidud sai. Ja siis veel sellekski on ta nii suur et nalja saaks. Mulle on lapsest peale meelde jäänud üks kujund, oli see Anotonioni mingist, ega ma täpselt enam mäleta mis  filmist, kus kloun ja naljamees kes oli juba sisuliselt maha löödud nurises valju häälega oma kella rikkumise pärast. Ja need olid ta viimased sõnad, et kella tegite katki. Et tundus nagu hea näide rollis püsimisest. Naljamehe rollis.

Epu jutud hakkavad kaugelt peale ja üha värskemateks lähevad. Väga tore oli see lapse Marta keele õppimise jutt. Ja üldse peaks Epu raamat olema kohustuslikuks manuaaliks teise kultuuri elama minejale. Oleks ehk meidki omal ajal aidanud 1991. Minul oli nii raske kultuurishokk et oleksin vaat et ära koolenud selle kätte. Ehk tänu naljale ma üldse pääsesin. Ja siis muidugi tänu oma kultuuriantropoloogia kursusele doktor Durrell Whitemaniga, mis aitas teadvustada mis seal minuga toimus. Ja mõni ime siis et seesama, pealegi veel vabatahtlik aine, mulle kõige olulisem toona tundus ja tänini tagasivaates kõige tähtsam oli ja on. Sai omale diagnoosi vähemalt ära panna ja ime küll, kohe hakkas ka kergemaks minema. Vahel polegi enamat vaja.

Minu enda ameerikal on “parem enne” juba ammu möödas. 91-94 olin seal ja peale seda episoodiliselt veel umbes 4 korda aga need olid lühikesed otsad. Rahakogumisotsad. Aga ega seal selles mõttes suurt vahet ole et minu puhul oli tegemist usuilmaga. Eks terve ameerika olegi ju üks lahja protestantlik leem. V.a. katoliiklik ameerika ehk. See on lahja katoliiklik leem. Aga olles kontekstuaalne inimene oli minu jaoks suurimaks üllatuseks see et nad,  siia tulevad ameeriklased, tulevad reeglina mingit suurt oma asja tegema, on n.ö. projektipõhised ja siis see va projekt varjutab kõik muu ja muude inimeste loomulikud kohanemisprotsessidki saavad varjutatud projektipõhisuse poolt. Et nad ei tule siia kohanema. Ei ole mitte kontekstuaalsed vaid on kontseptuaalsed. Ei, nende projektiga peavad teised kohanema isegi teises kultuuris. Sest neil on raha taga, see teeb suure vahe vahele. Selles mõttes on Justini talvine kohanemissaaga täiesti erinev ja eriline. Harv. Ja tundub et ka üsna terava kultuurishokiga. Aga aitavad alati kaasmaalased ja tuttav toit. Mind aitas toona isegi Lexingtonist leitud vene pood kus müüdi vatijopesid ja Priima suitsu. Ja see kui sai kasvõi vene keelt rääkida. Ja vend Heigo aitas muidugi ka. Koolivend.  

Peale hakkavad Epu jutud kusagil 2003 juures vist, selles mõttes vanad. Hakkasin hoopis tagantpoolt ettepoole lugema.

Aga esmamulje järgi jah, Justinil on see  – eksistentsiaalne huumor kultuuridevahelises kastmes, see mis mulle meeldib. Et teed nalja kõigi ja iseenda juures. Et ise sa oledki see naljakas asi seal võõras kultuuris. Nagu kultuuriline keedupulk, see kes põhjustab ise igast naljakaid asju. Aga eks jõuab edaspidi edasi lugeda Epu asju. Ma pole ka sellise tähelepanuga harjunud nagu eile nii et küllap ta nüüd rahuneb. Ehk kukub klikkimine tagasi 60-e peale. Siis on nagu enne. 

Meil on aga siin uus kultuurikatkestus see mis mind raevu ajab. Kui lapselaps kunagi küsib palju sa 2005 a. palka said, siis sa ei saa ega suudagi iial seda selgitada. Sest numbrid ja väärtused inimeste päädes on vaid ühes suhtes reeglina või siis paaris aga tagantjärgi ei ole sellest ka enam väga võimalik enam aru saada. Vaid täiskasvanu arvutab kainelt välja kui teda huvitab aga laps enam aru ei saa. Osad asjad lihtsalt käivad kokku ja osad ei käi. Numbrid ja väärtused nende taga. Või tähed ja spelling. Oska sa inglist nii hästi kui tahes, kiire spellimisega sa ikka hakkama ei saa nii nagu native speaker.

70-ndatel maksis pudel veini 1,20 ja pakk suitsu filtriga 30 kop. Ja miinimumpalk oli vist kusagil 60 rubla tuuris. Kui mina sain kahe koha pealt 280 rubla kuus, siis ei suutnud ma seda üksi äragi kulutada. Sest ega väga midagi müüa ka ei olnud. Nüüd on meile peale surutud uus kultuurikatkestus. Meil on neid aga niigi liiast. Neid kohti kust vaid keel on läbi pugenud ja ka mingi DNA järgnevus mille rahvust määrata ei ole viimselt võimalik, vaid millele annab rahvuse peamiselt just seesama keel. Genealoogiad lõppevad meil reeglina 1699. Sitakoti Mats Kullamaa kalmistul on üks esimesi epitaafiga eestlasi. Ajalugugi ei ulatu õieti kaugemale sest Põhjasõda oli laastav aga nüüd siis uuesti ja veel üks katkestus.

See on abort rahvusliku mälu kallal. Nõukaaegseid ajalehti meil inimesed raamatukogudes reeglina lugeda ei saa. Ühe põlvkonna jaoks on vähe liiast, neid katkestusi. Heitlen siin muudkui et kas minna valima või mitte. Et kas lasta end sisse rebida jälle või ei. Sisse vedada. Kaasata kuhugi vastutusringi. Aga eks vaimulik peagi vist olema mõneti naiivne ja see kes ikka kuulama jääb kui räägitakse. Kes n.ö. ära kuulab. Aga poliitika võtab süütuse su ihust ja näolt. Võtab rohelistelt ja võtab ka Siim Kallase tütrelt. Mõnest hakkab kahju kohe. Et kas nad ikka teavad mille sisse nad roninud on? Nii nad mulle siin veenvaid jutte räägivad, hakka või uskuma.

Advertisements

0 Responses to “sita koti matz”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: