Pikad asjad

Tundub et mulle meeldivad pikad asjad. Pikkus ei pidanud küll lugema aga eks vähe oleneb ka sellest mille pikkusest jutt käib. Leon Peltieri pikk päikesetants oli mul üks esimesemaid jutte. Ei leia seda ma enam netiavarustest üles. Ja nüüd siis Epu pikk rasedus. Ehk meeldib mulle vaid see et head asjad ei lõppeks vaid et protsessid jätkuks muudkui, sest protsessid tähendavad elu. Ja elu mulle meeldib.

Kultuuri ehk teiste muljete üle muljetamist on see nädalavahetus nii palju saanud et tuleb ninast välja, otsekogemusi aga napib. Sai vaadatud netist tõmmatud filmi mille pealkirjaks on: “Söö palveta armasta”. Mäletan lapsena seda ehedat pattumust kui käsisin Foorumi kinos kolme musketäri vaatamas. Eks film ole alati pettumus raamatuga võrreldes. Filmid on nagu illustratsioonid raamatu juurde ja selles mõttes ei üllata. Kui miski siis ikka raamat. Aga selle esimese osa raamatust lasin ma tuim eestlane nagu ma olen, mööda. Söögi osa. Filmis tuli see välja kui ilus toit on ja kuidas sul tekib Pavlovi refleks. Iga kord kui ma loen Söö Palveta Armasta hakkab mul ila jooksma. Ja Liz paneb selle peale tule põlema. Edasisest ma ei räägi aga küllap me hakkame siis üheskoos sööma. Kuni ninast välja tuleb. Ja siis me arutleme Liz’ga selle üle kas ta mind armastades leiaks või hoopis kaotaks oma sisemise tasakaalu. Et kas enam leiaks või enam kaotaks tasakaalu. Ja kui tasakaalu asi on korda timmitud siis arutleme selle üle kas ta selles protsessis leiaks või kaotaks iseennast. Et kumba enam? Puht hüpoteetiliselt sest see on põnev teema. Lihtsalt.

Ja me ei lase rahal ega lastel seda huvitavat projekti segada. Selles vast asi ongi et 35-l naisel pole lapsi ja sestap ka kõik nood tasakaalud ja asjad. Naine saab naiseks alles alates 3-ndast lapsest, julgen ma väita, nii et sellised omaenda bioloogilise kellaga võidujooksvad mutandid on tulvil küsimusi tasakaalu ja eneseleidmise kohta ja ma ei imesta et on. Ma ka oleks. Aga you can’t go wrong kui sa bioloogilise programmi järgi elad. Kolm last – miinimum. Üks läheb ameeriklasele mehele, teine läheb keskerakonda ja siis üks jääb, kelle üle uhke olla. Ja seal siis ongi kogu su eneseleidmine ja tasakaal.

Aga mis minu tasakaalust saab, see ei huvita mitte kedagi. Liz’i küll mitte. Ilmselt olen ma mõistetud igavesse tasakaalutusse ja seda ei paranda enam kunagi miski. Ei suuda näed lõpuni samastuda selle naiseliku eneseleidmise finessidega ja ei saagi aru saama et mis neil viga on. Raha on, kolistab mööda ilma ringi ja räägib et teistele huvitavam tunduda mingist eneseleidmisest. Dziisus terved kaotatud põlvkonnad olid peale I-st Ilmasõna – tõeline genotsiid ja keegi ei hädaldanud. Kõik jõid kuulekalt Pariisis absinthi kuni maks ära tsiroodeerus ja olid veel uhked peale. Aga nüüd mingid ühe naise tundevärinad ja hirmud endaandmise ees, sest mine sa tea ikkagi lõpuni mida sa täpselt vastu saad. 

Söögi osa on siiski mõistetavam. Ma söön ka ja see on mul samuti oluliseks osaks eneseleidmisest – ja tasakaalust. Palvetamisest ei tea ma suurt muud kui et individuaaltasandil on see mingi enesehäälestmine valdavalt. Aga kaua sa ikka end häälestad. Ei armasta pikki monolooge pimeduses. Mantraid hoopiski mitte. Ma olen looduses vahel tundnud just nagu ma palvetaks aga ma tean et see tunne käib linnainimesel ikka vahel peal. Ma eelistaks pigem ikka dialooge. Armastus on ehk mingi eetiliselt tühi tsekk ja mingi lunastav vägi on ses ehk vaid naistele. Mehele on see ikkagi suuremalt jaolt koorem, mitte lunastus. Ja nagu Kenderi raamatus nii ka selles apoteoosis, rahamuret ei ole. Kellelgi kunagi. Raha vaid segab kui jutt on ülevatest asjadest. Petronedel aga luurab rahamure ikka taustal.

Raamatus ei tulnud toit kuidagi esile ja tähelepanu ei pälvinud. Aga eks ma ole tuim tükk ka – pelmeeni ja hapukoore peal üles üles kasvanud. Ei oska toitu hinnata. Õpin alles. Muudkui keedan liha kuni see süldiks muutub. Jäängi keetma.  Filmis tuli välja see Itaalia toidu visuaalosa kaunidus ja meistriklass. Ilus toit kultuuriinimesele, toidukultuuri absoluutne tipp lääneilmas.

Mõelda kui hää ta veel maitsta võis. Mmm. Ja milline oluline samm eneseleidmise raskel teel. Mitte üksi kõht täis süüa vaid toitu naudelda. Võib arvata et nüüd miljonid naised end selle filmi peale täis õgivad ja paksuks lähevad. Eriti kui näitleja siuke luider on. Ja siis hakkavad Lizi hagema. Et tema filmi pärast sõin ma ennast paksuks. Hea siis tuleb vähemalt esimene osa kolmest välja.

See söök seal on ilus kultuuritoit. Ja et Indias putukaid palju on, seda ka raamatus silma ei hakanud. Ja see mees kellesse ta lõpuks armub. No kuulge, see on ju Javier Bardem, mees kelle sünniaasta on 1969. Raamatus oli ta 52 a vana. Sünniaasta oleks pidanud olema 1958. Milline petu värk. Kui naised Lizzi hageks ehk söömise pärast siis mina selle pettuse pärast. 52 aastase mehega ei ole mul raske end samastada aga mingi 10 a noorema poisikesega kes näeb välja nagu meduusiga ristatud Antohny Quinn, no kuulge. Egas midagi tuleb hageda.

Epp Petrone sünnitas siis lõpuks ära nagu oligi arvata ja sellega sai see Maajade kalender ka loetud. Ja nii nagu Kivirähk kirjutab Kukumägist et kui mängufilmi osa ei saa talle enam anda sest mine tea – keerab veel jooma siis dokfilmis on see tugevuseks. Keeraku aga. Nõnda ka Justin, keerab kah lõpus jooma. 

Aga see Petronede pere on selline multikultuurne tänapäevane pere kes elab kusiganes ja teeb mida iganes. Aja märk. Ja seda tegemist või elamist võib ju pärjata mistahes ülevate terminite ja sõnadega ja see võib tunduda küll kadestamisväärt elustiilina noile, kes on paikseks määratud aga tegelt pole see midagi muud kui tavaline elu. Võta pateetika ja nali ära või tuuni reaalseks tagasi ja pole ka midagi katki. Lihtsalt inimesed püüavad nii elada et endal ja teistel ka huvitav oleks. Ise nad arutlevad ka et kuhu edasi. First we take Manhattan and then we take Paris. Kas Santiago või New York. Nii et tüdrukud kui lähete ameeriklasele mehele siis võib teie elu ka sama huvitav tulla. Mõelge selle peale.

Ehkki tundub et veel pole nad seda teinud. Ära kolinud. 

Kahjuks jäi nädalavahetus liiga lühikeseks selleks et osa saada sellest Eesti filmide küllusest mis praegu kinodes võimutseb. Kalmistuvahi tütar, Kirjad Ingi-‘le ja Kuku- mina jään ellu. Palju filme, pikad filmid. Tore on. 

Et valimised tulevad, see ka veel. Aga mis tost ikka. Valimised on petuvärk kus me iseendid heal meelel ise ära petame. Ja usume, sest me tahame seda uskuda et osa meist, need kes oma aktiivset valimisõigust teostavad, on kuidagi erilisemad või paremad kui nood kes oma passiivset valimisõigust teostavad. No pole ju. Aga me tahaks ise ka usku et on.

Advertisements

0 Responses to “Pikad asjad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: