Epp Petrone pikk rasedus

Oli mingi nõukaaegne loodusesaade “Lugedes looduse raamatut”, praeguse Osooni eelkäija. Ja mis loodust siin linnas ikka, muud kui naised ja taevas ja midagi ehk veel. St meie ise, inimesed, oleme see loodus mis siin kohapeal on. Rocca keskuses näiteks. Ma polnud seal ainuke lugeja, üks suvekireva seelikuga naine oli veel. Kuna ma hetkel ei kirjuta avalikult siis jätame sellegi loo siia.  Muljetame siis peale teiste muljete üle. Selleks et otsekogemusi saada tuleb ka otse loodusse minna. Minuskulite maailma. Ka seal on kultuurikonfliktid muuseas. Kui forell on otsas – siis on väga jõhker kultuurikonflikt.  Aga see on minu asi sinna minna ja sellest kirjutada kuis elavad kaislad ja trutta truttad. Inimesi huvitab nende oma ilm enam ja need suured kultuuridevahelised erinevused mida me sageli teadvustadagi ei oska.  

Ameerikast tulnule tundume me ilmselt ikka looduslapsed küll. Eksootilised vähemalt. Aga ka ahvatlevad. Ega siis muidu oleks sisehääl Justinile Epu kohta öeldnud – mine ja tee selle naisega lapsi. Korduvalt öelnud. Eile istusin siis pika päeva koffikus ja lugesin Justin Petrone’t. Täitsa Justin on, eriti kui mõelda et vend võiks vanuse poolest mulle lapseks olla. Tubli poiss. Aga mis tost eks olegi vast aeg säärane…et pealekasvand põlved ei küsigi su käest – nagu Runnel tõdeb.

Maajade kalender on üks väheseid maailmas mis kombineerib kuurütme ja päikeseaastat raseduse kestvusega. Öelgem kohe ära et mulle see meeldib. Selline lähenemine meeldib – inimesekeskne.

Kunagi 1988 Peterburis vaksalis rääkisid purjus vene noorukid Eestist. Olin sunnitud seda pealt kuulama. Kõik oleks tahtnud meid siia “rookima” tulla aga üks kes oli eriti purjus ütles – “A Jaa bjläd uvashaaju”. Nõnda siis ka Justin. Kas ta nüüd “uvazaajet” aga soe ja mõistev on küll.

Antropoloogiasõbrana mulle selline lähenemine meeldib, nagu Maajade kalendris. See et inimese raseduse päevad tuuakse ajaarvamisse sisse. Mulle üldse see mõte meeldib et ka loode on inimene, see lähenemine. Nõnda siis on tubli Justin meile ilusa uue Maajade kalendri kokku komponeerinud. Loodame et seekord ilma maailmalõputa. Ja kui lõpp siis lõpp – siis kirjutame ja loeme lõpust.

Seda Maajade kalendrit võiks siis alapealkirjastada ka kui “Epp Petrone pikk rasedus”. Kusjuures pikk ei ole see rasedus mitte selles mõttes et läheks üle aja või üle piiri ja siis tuleks sünnitus esile kutsuda. Ei, mitte seda, kui kellelgi tuleks sünnitus esile kutsuda siis Justinil. Tema kirjutab Epu rasedusest tubli 600 lehekülge ja otsa ei paista. Tema mõõdab oma aega ja toimlemist Epu raseduspäevadega. Rasedus algab juba kusagil esimese raamatu keskel siis kui ta oma sisehäälele järele annab ja “läheb ja teeb selle naisega lapsi”. Siis sirvid juba lootusrikkalt teist raamatut ja loodad lapsukest käimas näha, ehk on juba esimesed hambadki suus, aga tühjagi, ikka alles neljas raseduskuu. Olla vähemalt 500 lehekülge rase ei ole ilmselt kellelegi kerge.

Raamat on lustakas võtmes kirjutatud. Millegipärast oli mul kaks peamist assotsatsiooni, üks neist Dovlatov nõukaajast, “Protsess” nimeks, raamat kus ta käis Leida Peipsi’t tegemas. Selle vahega muidugi et Dovlatov oli koguaeg purjus kui ta Eestis oli, Petrone on aga purjus vaid kaksikraamatu alguses ja hilisematest purjakil olemistest ta suuremat ei räägi. Saab sama lustakas võtmes kirjutada ka kaine olles. Kui sul on siis see va kütus eneses olemas. Olgu selleks või omaenda eneseväärikuse ja leidmise ja hinnangu ja armastusega seotud küsimustering kahe ja enama kultuuri pingeväljas ning soov ja tahe seda lustakas ja soojas võtmes esitada. Mitte hinnanguliselt. Sellega saab Justin suurepäraselt hakkama, ta on püüdlikult korrektne, mitte poliitkorrektne. Ta on korrektne selle pärast et ta armastab oma naist ja austab tema päritolu ja kõike muud  mis Epuga kaasas käib. Sergeil aga ulatub üle kultuuride huumor, nali ja alkoholi kõikemattev hämu mis muidugi lisab groteski ja nalja. Ühesõnaga Justin võiks ka Dovlatovit lugeda.

Justin asub oma suurele eneseleidmise rännakule nagu Odusseus ja millegipärast tõmbab teda Põhja. Nu jah võib ju arutleda selle üle mis selle taga on, aga ega pruugigi olla muud kui soov omanäoline olla. Ühesõnaga vallandavad ajed ei pruugi olla analüüsitavad. Tulevad need kusagilt lapsepõlvest ja toonastest juttudest. Kohtasin ka ise õpiajal mitmeid ameeriklasi kes kippusid Eestist huvituma, vähe sellest, üks kippus koguni siia tulema, nagu siga rukki, aga ühiste jõupingutustega õnnestus see häda toona siiski ära hoida. Muuseas ehedat ameeriklust ehk sellist poliikorrektse ja halvastivarjatud üleoleku segu esindavad väga ilusti ja selgesti Justini vanemad. Justin oskab neist ka kenasti kirjutada – soojalt, nagu lapsevanem lastest. Just sellena ta end siin Eestis oma vanemaid võõrustades tunneb, kohustatuna tagama et nad end hästi tunneksid ja elevil oleksid nii nagu lapsed lõbustuspargis. Üks teine mulle kunagi tuttav proua ütles midagi sarnast kokkuvõtvalt nii: “mulle ei meeldi kui teised ameeriklaste lennukeid juhivad”. Silmas pidas ta kitsamalt neid kahte meest seal kokpitis. Ühesõnaga tunneb too proua end kindlalt vaid siis kui ameerika lennukeid juhivad ameeriklased. Ja ütles ta seda mulle ilmselt mindki natuke ameeriklasena võttes. Ei tundunud komplimendina.

Ei ole imestada et Justini isa jaoks, meie hinnad vähemasti Bonapartes kõrged tunduvad.

Edasi võib arutleda selle üle mis tagab sooja korrektse  multikulti ja vastata see küsimuse ka ise ära – armastus. Armumine ja armastus ja lisaks veel muidugi töö. Nii Dovlatov kui Justin on ajakirjanikud ja seetõttu peavad nad hommikust õhtuni tuhnima meie n.ö. Eesti asjas ja sellest kirjutama. Mõni ime siis kui see asi sind viimaks ka huvitama hakkab. Või ära tüütab. Ja detailid. Detailide peale on Justinil silma ja ta suudab neist tõesti ilusalt ja pikalt kirjutada nii et tüütuks ei lähe. Ei ole vist ühtegi rahvuslik/rahvalikku klisheed mida ta oma raamatus ei käsitle. Teisisõnu ei jäta ta ühtegi rahvsulikku kivi meie jõepõhjas tagurpidi keeramata. Teeb ta seda üsna piiri peale jäädes, ilma et läheks teravaks või astuks üle nähtamatust delikaatsuse piirist. 

Kõige taga on aga suur eneseleidmise teekond millest ma juba eespool rääkima hakkasin. Sellega seoses meenus mulle üks Leonid Andrejevi novell – mehest kel oli mustanahaline naine. Ta meeldib õhata vastuseks teiste imestusele .. aga mulle lihtsalt meeldivad mustanahalised. Kodus oli ta suhtmine aga nagu Liblika Antsul ühest Eesti maa alevist kes oma ema küll prouatas aga purjus peaga ütles — “krdi känkar”.  Nii et ega me lõpuni teada ei saagi, sest teadasaajate lõpp võib enne tulla. Aga loodame ja eeldame mõnetise ettevaatusega küll –  siiski kõige paremat.  Et mine sa siiski tea mida ta tegelikult arvab. Aga mis seal ikka, peaasi et ta sooja ja ilusa ja lustaka mulje jätab. Arvaku mis tahes. On ilmne et Justinile lihtsalt meeldivad eestlased tänu sellele et talle meeldib see üks eestlane.

Ja kui ka kõik muu kõrvale jätta, siis on ta selle veidra armastusega kindlasti vähemalt eksootiline oma vanemate ja sealsete sugulaste silmis. Ja võib õhata – aga mulle lihtsalt meeldivad eestlased. 

Igal juhul on keegi kes on võtnud kogu meie rahvusliku klisheedekogumi ja selle kenasti lahti kirjutanud. Käsitlemist pole leidnud vaid joomine kui rahvuslik haigus või tuleks vast pigem öelda et seda ainest on pealiskaudselt käsitletud. Ja siis veel meile omane nn. ugrikurjuse fenomen. Ma saan aru et sellest ei saa välismaalane lihtsalt kirjutada ja teisalt usun ma ka seda et vahest ei ole seda tõbe noorema põlve rahval enam olemaski. Annaks jumal.

Teine raamat mis lugedes meelde tuli, oli “Söö, palveta, armasta”. Justin ei ole vast suurem asi mediteerija ja ehk pole ka söök talle sedavõrd oluline. Tegelikult kui järele mõelda siis on küll. Ja mingis mõttes Justin kindlasti Epu pelmeenide ja hapukoore all ka kannatab. Aga tal on mille nimel kannatada. Ja ega meil olegi nii väga seda toitu millest kirjutada annaks. Süldi kohta tuleks see asi Justinile selgemini ära seletada et mitte üksni liha pikaajaline keetmine ei aja teda kallerduma vaid seal on siiski ka muidu põhjuseid.

Nii et kes kihutab eneseotsingul Itaaliasse-Indiasse-Balile ja kes eelistab marsruuti Soome-Inglismaa-Eesti. Eestlaste seltsis elamine on Justini enesleidmise teel oluline ja pikk peatus. Nagu Odüsseusel sireenide juures. Kui aga teema peaks Justini jaoks siiski ammenduma siis on mitu võimalust. Jääda siia kirjutama – millegipärast ma ei usu seda. Teine võimalus oleks reaalsem –  edasi näiteks või Venemaale või veel kuhugi…… Terve perega. Ma olen kindel et kuhu iganes, mõne aja pärast ilmuksid taas paar toredat raamatut mida me taas saaksime huviga lugeda. Aga eks nad ise vaata, mis see minu asi on.

Aga laps sünnib ikka lõpuks ära kui teise raamatu tagaosas asuvaid pilte uskuda. Jätsin endale tänaseks maiuspalaks veel 50 lk. Egas midagi – lähme ristsetele.

Advertisements

2 Responses to “Epp Petrone pikk rasedus”


  1. 1 Raine 28.02.2011, 22:23

    Väga vahva arvamus! Lugesin kohe mõnuga, muigasin aeg-ajalt ning seejärel kihistasin naerda nagu plikatirts 😀

  2. 2 andrus 1.03.2011, 7:12

    Tänud Raine.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: