Hea küll

Head küllaga. Palju head, oleks vaid silmi näha. Et ei reageeri teiste kurjusele lihtsalt. Las nad ise vaatavad et mis ja kuidas. Ja enesekaitseks mõneti kapseldud st et ei suhtle inimestega kelles on kurjuse reaktor endas ja lõpmatu omaõiguse tagajamine. Ja ütled vaid “whatever” ja “O mani padme hum”.

Vaat sellised uudised siis täna. Valime teised relvad. Ikka jõuab. Veel jõuab kasvõi enda jaoks. Maailm ei ole vihkamisest väsinud, veelgi enam ta ei saagi sest väsida sest ta on haaratud rivaliteetidesse ja noisse ta siplema jääbki. St et väsinud võib ta olla aga paremat ei tunne ja sestap on parimaks puhkuseks vihkamisest leebe ja loiu reeglistatud rivaliteedi ajad. Maailm on määratud vihkama. Aga sina võid võtta teised relvad. Vähemalt indiviidi tasandil. Sotsiaalseid struktuure ei muuda naljalt. Üldse mitte.

Sa saad aretada omaenda väikest moraalset naturaalmajandust. Et kõike toodad ise aint mitte soola mida haavule riputada. Naturaalmajandus on suht võimatu meil siin Eestiski juba. Seleenipuudesse surevat loomad ära kui neid ei aita. Suur osa vähemalt.

Aga vastata püstolile näiteks, no ma ei tea – rapiiriga. Või vabamaadlusega. Või põselöögile – teise põsega vastu lajatada. Või ristilööjaile andestust paluda. Lajatad andestusega see on võimas relv. Täna on mu suled rasvased ja ei märgu kurjusest mida õhk me ümber tulvil on. Väikeste roheliste kerakestena hõljub ta me ümber. Külm teeb seda. Mõigus oli -23. Mis siis muust rääkida. Kurjus mis inimeste suust väljub, jääb hõljuma väikeste roheliste kerakestena aga mul on suled võitud. Ja uriin külmub enne ära kui maani jõuab.

Just. Nagu Siberis. Machomehe jaoks on terve ilm kemmerg. Läheb eesnääre ees.

Enamik inimesi ei väsi kurjusest muidu kui vaid lühikeste perioodide jaoks et hinge tõmmata. Sest et nemad on jõustruktuuride inimesed kellele poliitikud annavad ülesandeid. Või siis muidu moraalselt omaõiged kelle suur rehkendus legitimeerib kogu selle kurja mis nad teevad nende endi silmis vähemalt. Ja ega Jeesuski midagi lahti räägi, lajatab suure üttega aint ja siis hakkab inimene omas meeles vingerdama ja diskuteerima ja õigustama ja süüdistama. Aga Jeesus ütleb sama asja edasi muudkui – 3x vähemalt. Küsib sult – kas sa armastad mind? Ja siis võtab ikka läbi küll viimaks.

Aga jah siis veel nood kes saavad palka oma tegude eest ja neil on pered toita. Ja emotsioonid legitimeerivad nende igapäist kurja nende endi silmis. Tuimalt tehes oleks nagu midagi valesti aga hea nimel kurja tehes on kõik omal kohal ja paigas. 

Neil ei ole seda võimalustki. Võim legitimeerib kurjuse hääduseks see on suurim häädus mida see maailm tunneb ja teab.  See on see ühes hingamine.

Ma pole süstemaatik. Kui ehk siiski olen, siis on mu süsteem selline poeetiline ehk koos seisev vaid tänu minu sügavalt isklikele elementidele, millest teistel pole aimu. Omad koodid ei võta ma koodikaardilt vaid igahommikuselt kopra esimeselt ujumiselt. Umbes samuti nagu kord 1973 sai malevas tehtud juhuslike sõiduplaani. Et kas lähed 6.36 kirsipunase ziguliga või…….  

Aga jah ma olen siiski valdavalt reaktiivne. Reaktiib(klaver) et nagu reaktor tööle läheb nii võtab tiiva tööle. Mõlemad. Aga nüüd on õnnestunud viimaks koguda endale headuse varusid hinge taha nii et kohe ei viska pilti eest ära kui kurjaga tullakse. Hiljem ehk. Kui väga proovitakse. Aga ehk mitte siiski. Selle koha pealt aitab hästi su enda abitus. See et sa viimaks pole enam võimeline kurjaga vastama, sest oled paks ja võhma ei ole. Nii lihtne see ongi. Aint näpud veel pisut liiguvad.

Pikemaid asju on raske kirjutada sest reaktsioon saab otsa. Ei kanna välja. Kibedus on kütus –  resignatsioon, mis tuleb läbi kirjutada seni kuni teda enam ei ole, tuleb olematuks kirjutada. Mitte vehkida niisama ja kohe ning nõuda oma õigust sest see ei aita. Õigus tuleb emotsiooni pinnalt ja kui on teine emotsioon veel taga siis ei tule ka ees midagi muud. Vaid hoida endas seda kogemust nagu kallist vara ja siis see ära kirjutada. Lühikese perspektiiviga võib kaotajaks jääda. Ja igast perspektiiviga võib kaotajaks jääda. Sest pole ullu. Siis vast sellest huumusest head võib võrsuda viimaks kui on asi n.ö. emotsionaalselt läbi seedunud. Läbi su enda kolme eetilise mao. Mäletsetud ära n.ö. Et tõuseb 3 x suhu tagasi ja mälud uuesti. Seni mälud kuni tuleb õiget asja. Nii nagu kunagi öeldi Arnoldi kohta et söötis lehmadele shokolaadi seni kuni nad kakaod lüpsma hakkasid. Vaat nii kaua tulebki sööta. Ja mäluda ja saata ühest maost teise ja teisest kolmandasse. Ja keda see üldse ja ülepea huvitama peaks kes ma olen ja miks ma olen.

Eile nägin vana sõpra, stiilne vend oli Viru ärimees. Lugu aga hakkas sellest et inimene läheb mööda teed ja laulab. Ma küsin et mis sa laulad. Tema et vabariigi sünnipäev ja siis keeras sisse, Valli baari. Ja seal oli vana sõber. Stiilne vend. Stiil hoiab vähemalt eneseväärikust alal ja hinnangut sest eks ole nood omavahel seotud. See küsib et mis sa siin teed. Ma ütlen et mõtlen mida valida. Ta vastu et vene ajal oli lihtne kas valget või vana Tallinnat. Mida seal muud ikka valida. Nüüd enam nii lihtne ei ole. Ja tänini on ta stiilne. Pikk palit ja kena naine. Kulunud küll nagu sellises eas ikka. Tegin naisele komplimendi et hästi päevitunud teine mispeale sõber tegi rumalat nalja et tõmbab naise iga päev pinotexiga üle et katab oksakohad vähemalt ära. Rumal machonali, seda küll aga poliitkorrektset huumorit pole olemas. Sõber ütles et võtab küll, iga päev võtab, aga ei võta lõpuni. Tea kuis on alkohoolikul siukse interruptusega elada. Pole vast kerge, vahel tahaks ikka ka lõpuni võtta ehk. Minna n.ö. lõpuni.

Eks tule täna jälle minna Petronet lugema – estica ikkagi ja mis teha kui este endid pole kes suudaks sest nii rääki et põnev oleks. Muuseas ka eesti naised need kellele meeldib küll kui neile iga päev öeldakse – ma armastan sind ei saa ise samuti selle harjutusega hakkama. Ootavad küll aga ise ei suuda ometi. Oma kaitseks aga ütlevadki et see on mehe asi öelda st kaitsevad sooliste stereotüüpidega. Ei takista miski neil ise alustada.

Reageerida reaktsioonidele aga sinna vahele on vahel vaja ka väga otseseid eksistentsiaalseid kogemusi muidu jääb keel ja kõne elukaugeks. Võimalikult lähedast suhet verbumi ja kogemuse vahel. Igast sõnalisus on ju juba lisaks kirjeldusele ka tõlgendus. Loomariigis valdavalt häälitsused vaid illustreerivad ja markeerivad kogemusi, ei muud.

Advertisements

0 Responses to “Hea küll”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: