sõberid

Sõbereid jääb üha vähemaks. Mina näed erinevalt Saagimist ei oleks sõbra pärast nõus laipa oma põranda all varjama. Sõbra laipa. Sõbrale kuuluvat laipa, kui täpsustada, sõbra enda oma vast küll aga siis tekib ka küsimus et miks. Mul polegi oma põrandat st on aga ma ise ei ela oma põranda peal. Aint suvel. Ja mis see laip seal siis peaks üksi tegema, pealegi läheb ta sunnik ju haisema. Väga korruptiivne väide. Väga. Sooliselt stereotüpiseerima ei hakka ehkki oleks põhjust. Et hüppab sõber läbi ja ütleb kuule ta on mul seal pagasis ehk hoiad paar päeva, sul suurem külmik. Ok teeme ära. Ei ole valmis.

Veelgi enam mul on sõbra pärast piinlik. Mõned minu sõbrad on survajad, soolised survajad, muidu kenad inimesed aga võtt omale südameasjaks et naised ei tohi papid olla. See on umbes sama asi. No ei saa ma coveruppi teha kui paluvad. Et sõber küll aga kui su ja mu oma kiriku seadus millele sa ja ma oleme truudust vandunud ütleb et naised on papid siis ma ei saa sulle sõbramehe poolest möönda et jah vaikselt võib noid kiusata küll ja mobbida ja tõrvas ja sulgedes veeretada. No ei saa. Ei ole meil vaja sellist ühist vandenõud meid siduma. Patuosadused ei kesta ja kisuvad mõlemat alla. Aint voorustele püüdlemised liidavad inimesi. Ühised. Voorus ilma terrorita on jõuetu ja terror ilma vooruseta on madal, ütles suur mõtleja Roberspierre. Ikka terror ja voorus käsikäes. 

Selle survamise peale oma eluaega ja energiat kulutada. Miks, raisatud resurss. Sõber anub et aita veeretada tõrv on  väheviskoosne täna, külm ilm, pool pööret, enam ei jaksa, üks padjatäis sulgi, ole hea mees. No ei saa. Kas on minu asi sulle su tõotusi meelde tuletada, subordinatsiooni ja muud säärast värkki. Aga õppida tuleb küll, kasvõi viimasel reisil Rootsi seda kuis pastoripluus võib olla ruuduline ja kuis sobitub ta seljakoti ja teksaste ja mistahes muude riietusesemetega, seda sai õpitud naispastoritelt. Et lähen kalale suvel ja panen pastoripluusi mis sobitub kalapüügiks kõige paremini. Nii et õpime siin alles vaikselt elama selles uues vapras maailmas.

Nii nagu üks naisüliõpilane pidi katoliku preestriõpilastele pidevalt nonde tõotusi meelde tuletama. Kaua võib? Kaua võib. Ühiskondlike ja erakogukondlike survamiste alusel me ühist keelt ei leia. Kohalikud eripärad ei ole reeglina muud kui kohalikud survamised. Nii oli seda Balti erikord Tsaaririigi ajal. Nii on seda igast erikorrad mistahes ajal. Kui meie eripäraks ongi vaid see et meile meeldib naisi tõrvas ja sulgedes veeretada no siis ei mängi kaasa, mitte ei mängi, vaadake ise kuidas saate. Mõelge midagi positiivsemat välja, mitte muus ilmas juba ammu läbikäidud survamisskeemid.

Kui teie iseseismisel pole muud alust kui kurjategemine ja survamine siis ei mängi kaasa, mitte ei mängi. Kicking ja screaming tuleb teid kõrvupidi vedada tulevikku ja mitte mängida mõistmist ja käidelda teid siidikinnastes. Ei varja ma su laipa põranda all. Sry. Ma varjan parem juuti ja survatud naispappi oma põranda all sinu eest või panen ta kappi tükkis oma luukeredega. Noodki olid kunagi elusad inimesed aga ma varjasin neid nii kaua et neist said luukered. Nende ellujäämisharjutus n.ö. õnnestus aint teatud aja jooksul, nagu ikka. Mitte lõputult. Vähe sellest ma ütlen kus tarvis et sul on laip pagasnikus mida sa püüad sõprade põranda alla paigutada. Panen kitse sest ei ole muud võimalust mitte kaasa mängida survajatega kui murda nonde lojaalsusringid ja kastiühiskond ja töötada kaasa võimustruktuuridega.

Eile oli tore film meie ajaloost, Prantsuse revolutsioonist nimelt. Sai toredaid uusi sõnu õppida nagu sankülotid ehk põlvpüksatud, loodan et see sai nüüd õieti. Et tore õppefilm et milliseid toredaid harrastuslintshijaid saab käsitöölistest, kes läksid ja tapsid 1600 vangi ära, puhtalt omaalgatusliku entusiasmi korras. Tehniline lähenemine ikka aitab. Võtta tapmist kui tehnoloogilist probleemi nii nagu ka Hitler võttis. Vaat see on kodanikuaktiivsus ja kodanikuühiskond. Aga tea kas muidu saabki mõttemalle muuta. Prantsuse revolutsioon oli kahtlemata kõige radikaalsem ja murdis säärasena Euroopa kastiühiskonna just tänu oma radikaalsusele.

Oma kalender, oma religioon, omad märtrid ja omad ohvrid. Ja kätte saadi end alles siis kui verine unistaja Robespierre ei viitsinud lihtsalt enam tapalemääratute nimekirju ette lugeda vaid rääkis oma parlamendile või mis ta oli, konventile, et mul on uus nimekiri teie kohta ka. See oli viga, ikka tuleb nimeliselt ja konkreetselt kui tapaks läheb. Mitte nii et teie kõik. Või suur osa teist ilma spetsifitseerimata. Seda ei anta andeks, küll aga antakse andeks pinginaabri kaotus kui on teada et tema ja mitte mina. Ega ta olnudki suurem asi. Jah, üldine ebakindlus tekkis sellest et ei olnud enam selget ühiskondlikku rühma keda hukata vaid hukati igaüht ja läbisegi, ei olnud enam selgeid kriteeriume et inimesed kollastes Helly Hanseni jopedes tuleb elimineerida. 

Õpetlik oli see et mõttemalle saab aint murda mitte muuta.

Eile käsin sõbral külas ja tore oli. Oli teine sõber ka ja siis nad küsisid igast asju aga sama tõdemus jääb ikka et ega ole kerge õigeid asju küsida ega seda väljagi mõelda mida peaks küsima. Et  mõttemalle on raske murda. Parem puud soola ära süüa ja koos laipa varjata koos Saagimiga siis õpid vähemalt ära selle kuis teine inimene teatud oludes käitub, tunned noh. Varjate ühist saladust. Sööte puuda soola, tähendab et tean sinu söögisedelit ja harjumusi. Mina aga varjan su laipa ja küllap tean sinu harjumusi käitumisest kriisiolukorras ja mine sa tea ehk lembehetkilgi. Kuidas sa asju teed ja mulle meeldib või ei meeldi see aga miski meid ometi seob. Üheskoos materiaalset maailma korrastada ehk tööd teha seob väga tugevasti inimesi.

Meile inimestena on aga ju omane see et kõik teavad et see inimene on selline ja et temaga läheb niimoodi aga ikka tuleb uusi proovijaid. Hinge- ja käehoidjaid. Ikka vaid omast kogemusest saab õppida ja seegi pole teistele ülekantav, sugugi mitte. Mina tean et on survaja aga siis tuleb keegi kes ütleb et tegelikult on tal hea süda ja mulle meeldib too kuis ta asju teeb, seesama survaja noh. Anu varjab mu laipa oma põranda all, mina aga tean milline ta ilma silikoonita välja näeb. Nii me siin jagame omi väikesi saladusi. See vist siis ongi sõprus.

Sõbrale ma aga eile ütlesin et need jõuluküünlad seal hange all, mis sul siiani põlevad, need võid nüüd vast juba ära kustutada sest ega seal hange all keegi neid näe niiehknaa ja pealegi on jõuludeni veel pisut aega. Ja mängu ei vääri nood väikesed elektriküünlad seal hange all samuti.

Advertisements

0 Responses to “sõberid”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: