õpimaterjal

Ütleme siis kohe ära et see ei ole minu tekst vaid pigem refereering ühest R. Girardi raamatust. Tõlkida ma seda ei saa sest ta sunnik ju algselt prantsuses kirjutab millest ma ei tea ei ööd ega mütsi.

Evangeeliumid on eelkõige tõesed inimkonna ja alles siis Jumala kohta. Et mõista evangeelset antropoloogiat peame ütlema mõned sõnad ka saatana kohta. Tema haldusalaks on teooria skandaalidest mis töötavad läbi mimeetilise vägivalla mis esiti lahustab kogukonna ja siis kogub selle taas ühte läbi ühise patuoinamehhanismis osalemise, mille vallandab just eelnev kogukonna lahustumine.

Kõikide tiitlite ja funktsioonide seas mida saatanale omistatakse näeme me ka iha sümptomeid mis juhivad haiguseni mille kohta Jeesus diagnoosi pani. Nende tiitlite seas on sellised nagu “kiusaja”, “süüdistaja”, “selle maailma prints”, “inimese tapja algusest peale”. Kõik need üheskoos selgitavad meile sedagi miks Saatan on alati varjus olev stsenarist ja juht ühes isikus.

See on dünaamiline kontseptsioon Saatana kohta mis võimaldab Evangeeliumitel artikuleerida algühiskondade alusparadoksi. Nood ühiskonnad eksisteerivad vaid tänu sellele haigusele mis samas asetab ka küsimärgi alla kogu nonde eksisteerimise. Nood ühiskonnad loovad teravate kriiside aegu endile ise antitoodi, milleks on vägivaldne üksmeel patuoina suhtes. Selle antitoodi rahustav mõju jätkub rituaalsüsteemis mis stabiliseerib inimkogukondi jätkuvalt. See mõju on kokku võetud ühes ainsas väljendis – “ajada saatanat saatanaga välja”.

Evangeeliumite teooria Saatana kohta paljastab selle saladuse mida ei ole avastanud ei iidsed ega tänasedki antropoloogid. Vägivald arhailises religioonis on samuti ka vägagi tänaseks ravimiks. Haigus ei saa seega lõplikult ravitud ning mõne aja pärast on jälle sama ravi vaja.

Identifitseerida Saatanat  kui mimeetilist vägivalda mis ongi selle maailma valitsejaks, on omakorda lõplikuks Evangeeliumite demüstifitseerijaks. See aitab kaasa Saatana langemisele mida Jeesus kuulutas ette enne oma ristisurma. Risti ilmutuslik vägi hajutab pimeduse mis ümbritseb selle maailma printsi ja mida too  vajab selleks et inimestes säiliks vähemalt usk tema olemasolusse.

Antropoloogilises mõttes on Evangeeliumid nagu kaart mis paljastab mimeetilised kriisid ja nende müütilis-rituaalsed lahendused. Evangeeliumid on juhised mis võimaldavad meil reisida vanadesse religioonidesse ilma teed kaotamata.

On vaid kaks võimalust selles suhtes mis puudutab mimeetilise kriisi järjestust ja selle vägivaldset lahendust:

1) Me ei avasta mimeetilist “lumepalliefekti” kuna me osaleme selles ise ilma seda iseendile teadvustamata. Sel juhul oleme me hukka mõistetud ja valetame endile ning me ei saa terveks kuna me usume siiralt patuohvrite süüd. Just seda teevad ja sarnaselt lähenevad müüdid.

2) Me avastame mimeetilise “lumepalliefekti” milles me ise ei osale ja seejärel kirjeldame seda sellena mida see on. Me taastame patuohvrite süütuse kes on ebaõiglaselt süüdi mõistetud. Vaid Piibel ja Evageeliumid suudavad seda teha.

Me peame tajuma üldist mimeetiliste kriiside esinemist ja neist tulenevat patuoinastamist nii müütide kui ka Piibli taga, selleks et tajuda ka seda mõõdetamatut sügavust mis lahutab mütoloogiat judaismist ja kristlusest. See sügavik teeb vahe vahele tõel ja valel. Me defineerime seda erisust esiti kontrasteerides Joosepit ja Oidipust ning seejärel kontrasteerides taaskord Evangeeliume ja müüte.

Judeo-kristlik erinevus on see mida algkristlased tajusid. Meie päevil seda reeglina enam ei tajuta. Aga selle erinevuse mõistmiseks piisab vaid erinevate tekstide omavahelisest võrdlemisest.

Evangeeliumite sõnum on unikaalne selles osas mis puudutab inimvägivalla probleemi. Kõik teised allikad mis inimkonnal saada on, lahendavad vägivallaprobleemi selle üles kerkides sarnaselt. Kas peetakse vägivalda pühaks ja jumalikuks või omistatakse see inimestele. Või peetakse seda siis liiga juhuslikuks ja erandlikuks selleks et selle üle üldse arutleda. Viimane vaade neist hakkas iseloomustama Läänt alates Valgustusajast.

Kui me vaatame Joosepit ja teisalt näiteks Hiiobit enne Jeesust ja ristija Johannest ning teisigi ohvreid siis võime me vaid imestada selle üle miks vägivaldne inimhulk on lintshinud läbi ajaloo sedavõrd paljusid inimesi. Miks on nii palju kogukonnad nii sageli haaratud hullusest?

Kristlik ilmutus ei selgita mitte üksnes seda mis enne seda ilmutust  aset leidis, nagu näiteks religioone, müüte ja rituaale aga samuti ka seda mis tuleb peale seda ilmutust, selles ajalooprotsessis milles me praegu ise osaleme, mil leiab aset arhailiste religioonide desintegratsioon. Me vabaneme üha enam vanadest survamisvormidest aga ühes sellega vabaneme me samas ka nende poolt pakutud ohverduslikest kaitsemehhanismidest.

Teadmised, mida me oleme vägivalla kohta omandanud tänu oma religioossele traditsioonile ei lõpeta iseenesest veel patuoina mehhanismi küll aga nõrgestavad seda jätkuvalt. See ongi selleks põhjuseks miks meid ähvardab apokalüpsis ehk häving ja see oht ei ole mingilgi kombel irratsionaalne. Ratsionaalsus siseneb kasvaval määral iga päev meie maailmalpilti. Apokalüpsise teema on Uues Testamendis väga oluline ja see ei ole üksnes Vana Testamendi kordus antud teema osas nagu arvas Albert Schweitzer ja mitmed teised. Otse vastupidi, apokalüptilisus on integraalne osa kristlikust sõnumist. Kui me ei ole sellest teadlikud siis amputeerime me midagi sellest sõnumist ja rikume selle koherentsuse.

Ilmutades selle maailma printsi saladust ilmutab kannatuselugu meile ka kogu inimliku korra algset allikat. Saatana pimedus ei ole enam paks ja läbitungimatu ega suuda varjata seda et selle ohvrid on tegelikult süütud. Samas muutuvad protsessid mis ümbritsevad ohverdamist üha vähem ja vähem katharsislikeks. Ei ole enam lihtsalt võimalik puhastada kogukondi “ohvrite” vägivallast. Saatan ei saa enam saatanat välja ajada. Samas ei tähenda see ka seda et inimkond vabaneks automaatselt oma nüüd küll juba “langenud” pimeduse printsi mõjust.

Evangeeliumites ütleb Jeesus, “ma nägin saatana nagu välgu maha langevat” Luuka 10:18. Loomulikult ei jää ta siin maa peal peale oma langemist passiivseks. Jeesus ei kuuluta ette Saatana vahetut lakkamist. Pigem on siinkohal tegemist selle valetrantsendentsi lõpuga mis teda siiani on läbi patuoina mehhanismiga kaasnevate valesüüdistuse iseloomustanud.

Uues Testamendis on mitmeid metafoore mis märgistavad Kristliku ilmutuse järgnevust. Saatana kohta võime me siis öelda et teda ei saa enam saatanaga välja ajada. Me võime sarnaselt öelda et ta ta ei suuda end enam varjata, mis tähendab umbes sedasama. Kuna Saatana päevad on loetud püüab ta saada neist enam kui kunagi varem.

Kristlus avardab vabaduse ruumi mida indiviidid ja kogukonnad kasutavad nõnda nagu nad soovivad. Olgu siis heaks või halvaks. Kui aga Jumal ei austaks inimeste vabadust või kui ta neile oma tahet peale suruks siis jõustaks ta mimeetilist nakkust ja ei oleks parem saatanast.

Jeesus ei seisa Jumalariigile vastu, need on inimesed kes seda teevad, kaasa arvatud kristlased. Jeesus teeb vahet kahel rahu tüübil. Esimene oleks see mida Ta ise maailmale pakub. See on see rahu mis ületab kogu inimliku arusaamise kuna kogu inimlik arusaamine mis inimestel on, tugineb patuoinastele. See on see rahu mida see maailm pakub. See on rahu, mida evangeeliumite ilmutus meilt üha enam ja enam ära võtab.  Kristus ei saa meile aga anda oma rahu enne kui ta on meilt selle valerahu esiti ära võtnud…

jätkub

Advertisements

0 Responses to “õpimaterjal”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: