olla empaatiline

http://ecosalon.com/foraging-for-food/

Mis vahe on kõrkjal ja pillirool tuleks omale siiski millaski lõplikult selgeks saada. Piinlik muidu elada. Ei tunne vähemaid vendi. Leegid muidu ilma mööda ringi ja tead Brüsselit ja Pariisi aga seda mis vahe on kõrkjal ja pillirool ei tea ikka. Pilliroost peab saama pilli teha. Nii nagu ka kibuvitsast kibule vitsa ümber. See vast ongi vahe. Ehkki tähendused vahel ära nihkuvad ka ja vastupidiseiks lähevad. Süüa sünnivad mõlemad. Juured. Vesikupp on kahtlane nagu kilpjalgki, ei soovitata noid aga teatud juhtudel siiski nagu seeni võib, eriti vesikupu risoomi, mis pidi küll mehel naise iha ära võtma.

Hea seegi. Kui minna mikrotasandile siis on avastada lõputult. Nimesid ja oleseid.

ütteid ellujääjale

tuli on jumal

üks proteiin puha – alates vihmaussist ja lõpetades põdraga

hüva nõu on kallis

eriti veel see nõu kus joogivett hoida

on hea ja enesehinnangut optimeeriv teada et inimene ei ole toitumisahela viimane lüli vähemasti ilma relvadeta mitte

tavaline keskmik teine

Veelgi enam ilma riiete ja töö- ning jahiriistadeta on ta üsna abitu

Siinkohal ütted lõppevad. Kaks suurt huvi. Sotsiaalne ja looduslik. Bio ja zoe.

Lapsena lugesin Ernest-Seton Thompsonit ja oli jube põnev. Tänini on. Püüda aru saada, püüda olla empaatiline aga mitte ainult ka valu ja surm on põnevad. Mida tunnevad loomad kui püüda seda sõnusse panna. Loomad on emotsionaalsed aga siiski mitte ainult. Nende kurjus on nii puhas et see ei olegi kurjus. See on söömise ja söögi saamise emotsioon lihtsalt. Murdmises ei ole kurjust.  

Ja neid teisi oleseid ei saa ega tohi kõrvale jätta. Kui kalal käid ja elad koos neurootilise koeraga kes on tugevama omandi ja territooriumi tunnetusega kui sa ise oled. 

Lapsena hulkusin metstes ja püüdsin Keila jõest käega vähke ja silmusid ja õngega kala. Hiljem tuli Leesi kus jõge ei olnud aga mets jäi. Mingi oja selge vee ja kruusase põhjaga on lähim alternatiivreaalsus mis mind ikka erutanud on. Mitte alfa kentaur. Ja siis ühel sügisel oli ühe oja tupikotsas suur kala. Forell. Hõrnas. Trutta Trutta. Suure kiviga sain ta tapetud, nii nagu hiljem sain Hiiumaal ojas teibisid kevadel tapetud, samamoodi, suurte kividega, mis kalad uimaseks lõid. Aga seadused, küsib nüüd variserlik tüüp. Kas on inimesed seaduste pärast või vastupidi, küsin ma vastu. Kas sa variser ei kisu on härja kaevust välja hingamispäeval? Kas sa ei vaheta autol ratast kui sa tee peale jääd? Ei tapa juttselg konna et kõhtu midagi saada kui nälga suremas oled? Küllap tapad. Vahetad rehvi ja siis kohe haukad ka konna peale. Aga oleme kaugeks jäänud loodusest ja paralleelid jäävad ka kaugeks. Nüüd on teised teemad.

Asumisel Siberis jäid need ellu kel rotilõks oli. Kas pole seal seost – sigimise ja väheste toidutabude vahel, indo-Hiinas ja Hiinas? Ega vist. Indias liha reeglina ei sööda. Sööd veel kehvemas kehastuses venna ära. Mingi moralisti kes parasjagu lehm on ja eelmises inkarnatsioonis su abielusid luges.

Umbes sarnaselt arutlevad nad Olevistes abielude üle ja et kes ja mitu korda ja kumb rohkem süüdi oli. Ja nii saabki koostada moraalseid pingeridasid. Pingerida  on liiga võistluslik, ehk siis kast pigem.

Pingiridades pingeridasid. Kui seadus tagab mulle 4-meetrise kallasraja siis nõuan mina ka seda olenemata vee tasemest ja sellest kuhu su aed on ehitatud seal Vaskjala veehoidla ääres näiteks. Nõuan oma 4 meetrit ja kõik. Ja oma osa kalavarudest võtan ka välja nende sadade tuhandete arvelt kes ei võta. Dividendidena.

Kõige primitiivsem kalapüük. Aga tulem on tähtsam. Rohelised mehikesed ei huvita.  

Ma olen alati tahtnud teada ja aru saada sellest kuidas teised olesed tunnevad ja sellest kuidas nad maailma näevad. Kasvõi naine. Mis tunne on tunda sinust erineval. Kalast rääkimata. Või üheksavägisest. Ma ühevägine. Mitu hobujõudu on hobusel. Aga eeslil?

Sootsiumist saan ma juba pisut aru, teistest olestest vast veel mitte. Surma oli vist selleks vaja et saaks süüa. Söömine tapab – reeglina. Eriti söödavat, teda rohkem. Sööjat ka. Toitumisahelad on. Nii et mitte patu tagajärjel ei tulnud ehk surm vaid ära söömise tagajärjel. Mis on ehk seesama et sisened rivaliteedist juhitud maailma ja siis tuleb tapmine ja tapetud saamine pealekauba. Extra boonusena. Surm on väga loomulik.

Kes loomu poolest on sündinud püütavateks ja tapetavateks räägib UT kusagil. Pole vast keegi, lihtsalt mõndasid on rohkem. Ja sestap neid tapetekse ka rohkem. Kajakas ei hoia haruldase pardi pesa, ise olen näinud. Sööb munad ära. Inimene võib hoida ja valida selle keda on enam, mitte selle kes on lähemal. 

Mingi suurem osa sust söödud saab siis sured ära. Surm on loomulik osa   kõhu täis saamisest. Kui armastus  käib kõhu kaudu siis käib ju ka surm. Armastus on aga tugev nagu surm. Surm käib seega ka kõhu kaudu.  

Ma tean surma tunnet. Surma jaoks ongi vaja filosoofiat ehk suuremat taustsüsteemi, filosoofiat ja religiooni. Vaid nood suudavad surma ära mõtestada ja tuimestada tunnet. Eriti stoitsism. Kristlus on väga uljas oma ülestõusmise õpetusega. Aga ei no kui nii siis nii, tõuseme.

Advertisements

0 Responses to “olla empaatiline”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: