söö, palveta, armasta

Eile sai jätkatud suure raamatu läbi lugemist. Söö, palveta, armasta. Raamat tundus parem kui esimesel korral ja vaat et lausa käsik eneseleidmise teel. Korra on jäänud veel lugeda – see Bali osa. Mingid 120 lehte. Aga eks ole ka see va eneseleidmine selline rikkamate inimeste egotrip mida nemad lihtsalt saavad omale lubada. On raha kihutada ühest ilma otsast teise ja otsida muudkui ennast. Vaesemad peavad aga ilmselt terve elu elama ilma end üles leidmata. Või on ehk hoopis vastupidi et nemad on end juba ammu leidnud ja teised kes mööda ilma kihutavad pagevad endal ise eest ja ajavad ise endid taga kah veel.  

Nii et rahakoti küsimus ilmselt. Osaliselt vähemalt. Raha on üks kõige reaalsemaid sotsiaalselt konstrueeritud (inimeste poolt tehtud) reaalsusi (Walter Truett Anderson – Reality Isn’t What It Used To Be). Ega teagi, mõne meelest on ehk Facebook olulisem või mõni muu reaalsus. Hea on nonde juures see et osasid noist saad sa ignoorida ja ennast noist välja lülitada. Reaalsusi on vähe liiast. Üks noor sõber ütles et kohe on rahulikum elada kui FB-st ära tuli. Nõus, on küll. Rahast ei anna end nii radikaalselt eemaldada.

Aga seal raamatus on ka toredaid ütlemisi. Selles kolme sõnaga raamatus. Ma mälu järgi ja kindlasti valesti. “Sul on selline nägu et pokkerimängija karjääri ma sulle ei soovitaks, piirdu mingolfiga. Parimaks viisiks kellestki üle saada on kellegi teise alla pikali heita. Ja siis on seal üks mees kes palus jumalalt muudkui avatud südant kuni saigi….open heart surgery ehk siis südameoperatsiooni. Nii et veelkord, olge ettevaatlikud oma soovidega.

Aga mulle meenus lugedes teine raamat “tühi peegel” mis nüüdseks ka Eesti keeles olemas. Kus Hollandi nooruk Jaapani budistlikus kloostris 7 a valgustust taotleb. Küll askeesi, küll sübariitlusega aga saab ikka vaid hemorroidid mis küllap mingid jämesoole haavandid on. Ja kolib koju tagasi. Ah soo, raamatu saab ka. Mis polegi nii kehva tagajärg. Kui kehvast elust vaid hea raamatu saaks. Mine sa tea. Siis ei olnud kehv. Lihtsalt pole aega mustandi jaoks, hea kui kokkuvõttegi kirjutada jõuab.

Oma kunagisi sarnaseid otsinguid mõeldes tuleb tõdeda et kõik siirad ja intensiivsed püüdlemised endas hääd tunnet kätkevad. Tagasivaates, kas sa siis seda leidsid mida otsisid või sootuks midagi muud aga enesepanustamise aeg on ikka olnud ilus aeg. Mistahes usulises vormis. Minus heitlesid askeet ja filosoof, ajuti tundus et askeet võitis. Kord hääletasin Jämejalga mingil taevasel ajendil sõpra vaatama. Sõber on rahvajuht loomult. Ja hullud olid kummelipõllul, koristamas, palged kõigil õietolmust kollased. Kollased hullud ja sõber neile mingit pikemat lugu jutustamas. Vaatas mind kaks korda ja siis ütles rr-i põristades N….k kkrrrt. 

Nüüdseks on filosoof võitnud aga esineb veel nüüdki askeetlikke tagasi (edasi) lööke. Eks vananedes jää ju ka üha vähemaks seda millest loobuda. Seda magusamaks aga loobumise askeetlikud valud. Hiljuti aga keegi ütles et kristlus olla hoopis suhteõpetus, millega võiks ju teatud mööndustega isegi nõustuda.

 Religioosse kogemuse jahtimise olen sääraselt hüljanud sest see on tupiktee. Ja kui sa lumes koos saarmaga forelli püüad siis ongi religioosne kogemus. Nii et ninast tuleb välja. Nüüdseks on elutehnikad aga taandunud selliseks Õnne 13-ks – “lase vabaks”.  Eriti kui keegi sind demoniseerib viisil või teisel. Jah kristlus kui suhteõpetus. Mul on sõber kes pole mind hüljanud, ma tekitasin talle isegi tahtmatult materiaalset kahju ja ei hüvitanud seda ehk täielikult, ei tea. Aga tema ei midagi, ikka aitab. Nagu polekski midagi olnud. Püha vend. Teist venda ka sõberiks pidasin aga tema armastab võimu- ja kirikumänge ja reedab su esimesel võimalusel nagu praktika näitab. Millest on kahju.

Ja siis veel kogu see naiste maailm oma suhtepõhise emotsionaalsusega on kuidagi üha enam arusaamatu. Aga ega sellest pääse ka. Üha arusaamatum. Meeste maailmas on ikka mingid filosoofilised alusreeglid kusagil olemas aga naiste maailmas ongi ehk vaid isiku- ja suhtepõhised reeglid. Mis on muidugi stereotüpiseering aga ega me päris ilma nondeta kah ei saa. 

Mina nimelt armastan end ise eritleda ja mulle väga ei meeldi teiste kommentaarid sinna kõrvale. Hinded minu verbaalsele soolopasodooblile. Igaüks eritlegu ennast ise ja siis ma loen kõrvale, siis on pariteet. Mitte nii et üks teeb postitantsu ja teised arvustavad. On minulgi olnud võimalust vaadata sügavale mõne inimese hinge aga ma ei arvusta seda vähemasti niimoodi mitte. Kui siis ehk kunagi hiljem ja teises kastmes. Ja ega seal midagi nii ilusat tavaliselt olegi. Kui rümp pea alaspidi ripub.

On häid inimesi ja mõne hea teeb kristlus paremaks veelgi. Mõni saab kuidagi intuitiivselt millestki aru kristluses ja lihtsalt elab. Teine aga jääbki mingit pärisasja taga ajama ega saagi seda kätte. See on aja vaim millega abielludes jääb kiiresti leseks. Nagu selleski raamatus Lizi sõbranna ütles, “Uhh, see on nii ilus koht, ma pean siia kindlasti tagasi tulema.” Ja siis see Liz ütleb, “hallo, sa oled siin – just nüüd ja praegu! Sa oled siin, sa ei pea siit ära minema ega siia tagasi tulema!”

Seesama koht on püha koht, väga kardetav ja just praegu on ärkmisaeg, nii maksimaalne kui olla annab. Lõpeta see enese eest pagemine ja mingi spirituaalse moe tagaajamine nimetagu sa seda siis või ärkamiseks. Halloo – sa oled siin! Sa ei pea siia tagasi tulema. Sa ei pea siit ära minema. Ole siin. 

Mõni jääb samaks ainult et vahetab keelt ja kui enne lihtsalt vihkas, siis nüüd sõitleb veel otsa. Mõni aga satub mingis väikeses koosluses isegi hullemaks minema. Seda enam et rahukultuuri õpetust ei ole. Keegi ei peagi sellest suuremat sest igaüks tahaks oma õiguse eest mis tõsi küll nüüd on mingisse religioossesse rüüsse riietet edasi võidelda ja vihata ja sõidelda.

Ei ole veenvad inimesed kes on natuke kavalad ja natuke pühad ja natuke head. Iga hullus peab inimest tervikult haarama. Kui ei haara siis pole õige inimene ega õige hullus. Mina aga olen rauk ja tõde öelda on raukade roll.

Tõele ei jõuta kohe järgi lihtsalt. Ja ega minagi pole veel suutnud nii et “lase minna”. “He oversees his kingdom, so no stranger could intrude, his voice it trembles, when he asks for another plate of food”. Ühes Dylani laulus on siuksed read. Mehed ei saa ilma oma kingdomiteta elada ja neid ei saa ka minna lasta sest siis tuleb kaos. Ei saa ennast minna lasta. Ja see on siis see ala kus harutatakse tõelisi inimsuhteid. Kus vastutus sind paigal hoiab ja jääbki hoidma. Kus armastatakse ja vihatakse ja tuntakse vastutust ja viimaks ikkagi minna lastakse. Siis kui peab ja tuleb ja sageli veel hiljem kui oleks pidanud ja tulnud.

Ja kus on sarnased dünaamikad et proovid heaga, kui see ei aita siis proovid halvaga (emotsionaalsemalt), ega proovigi, see lihtsalt tuleb ja ega seegi aita. Siis proovid halva all oleva pärisheaga ja loodad et nüüd ehk ometi. Aga teine ei võngu lihtsalt samas rütmis. Ja siis on valida kas käega lüüa ja kibestuda või jääda proovima. Tuleb lõputult argumenteerida püüda. Eks see olene su ürgusalduse tugevusest. Sa lepid või teed näo nagu lepiks. Ja ootad ja proovid jälle. Sest muid valikuid ei ole. Lihtsalt. Sellised need on, need suhted lastega. Räägin kui isa juba enamjaolt… Nii et mitte lugeda nagu räägiks poeg või mees. Hermeneutiline reegel võimalikule lugejale – lugeda võtmes, nii räägib isa.

Isa sõnad.

Advertisements

0 Responses to “söö, palveta, armasta”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: