antus ja võetus

Olle ideaalne ehk ideepärane. Olla idee kehastus, võimalikult ehe kehastus. Ideed on aga kummalised. Ideeks on näiteks “kalavarud” ja nende kaitse seadusandluses. Taevased kalad taevases riigis. Hästi suured varud väikese aga hästi tugeva ja eduka riigi käes. Kõik on kala täis. Riik kaitseb noid varusid oma kodanike eest, heade kodanike jaoks halbade vastu. Nende heaks keda nood varud ei huvita.

Ideaalne mees on suur truu tugev pühendunud ja valmis armastuse eest mida iganes tegema. Siinkohal on vastuolu tema senine pühendumuse ja armastuse nimel mida iganes tegemise vahel. Ta peab olema valmis ka armastuse nimel petma, reetma ja haiget tegema siis on ta vast õige mees. Oleneb sellest kummast otsast vaadata, väga oleneb.

Nii nagu prantsuse revolutsioonis oli vastuolu vabaduse, võrdsuse ja vendluse vahel. Vabadus ei käi kaasas võrdsusega. Vabadus on see et Bill Gates on Bill Gates ja mina olen mina. Võrdsus on ehk see et tema maksab protsentuaalselt enam maksu. Ja ei ole mina tema peale kade ega tema minu peale. Hiljuti käisid mingid usa-sed siin kes rääkisid et annetavad 60% sissetulekust ära. Abielupaar. Siis aga öeldi et tegemist on USA edukuselt viienda investeerimispankuriga. Või viiesajanda ega siin suurt vahet ole. Vaat nii.

Keeled ei ole võrdsed. Lood on küll võrdsed ja ilusad aga me ei oska noid müüa, nii et selle koha pealt pole me võrdsed kindlasti mitte. Meil on häid kirjanikke aga me ei oska pakendada. Keel on väike ja kirjastajad ka väikse mõtteilmaga. Kirjanikud ei ole väiksed. Aga Oksanen võtab meie loo ja pakendab nii ära et mühiseb ja müüb veel peale ja ise laseb  ennast siis jaapani moodi kinni siduda ja istub seal siis nii seotult ja vaikselt ja raha muudkui tiksub. Edu talle.

Kui oled edukas siis annab see ka sulle moraalselt puhta tseki. Ja jaapani moodi sidumine ei ole enam eetiline või moraalne küsimus vaid lihtsalt huvitav lisadetail. Isegi Olevistes lubataks teda kõnelema sest ta on tuntud.

Nii nagu vana Okas kes näeb paljas naises veel ehk vaid proportsioone, “nii, nii jalad vähe enam harki!” ütleb ta oma modelille ja too laseb jalad harki et saaks meister õiget proportsiooni. Aga kui see ka praegu nii on, siis pole see ilmselt mitte alati nii olnud. Või Toomas Vint, lugege ometi, ma olen vist suurema jao ära lugenud. Puhas konventsioon, miks ühte nimetatakse sexikirjanikuks, ja teist lihtsalt kirjanikuks. Aga eks me konventsioonide maailmas ju elamegi. Eks ta ole parem kui Espenberg või Verrev küll. Aga pole välistatud et toogi üllatab veel. Alustas lihtsalt teisest otsast.

Mind häirib see et me ei oska omi lugusid ise müüa ja peame siis mingit veidrat genealoogiat ajama selle Oksaneniga. Et Eesti/Soome kirjanik. Ja et Eesti veri on kusagil temas peidus. See verejutt on kah selline platoonlik konstrukt nagu kalavarud ja ei muud. On lugusid meil häid ja küll aga müüjaid ja pakendajaid ei ole.

Võrdsus ehk seaduse ees, seda küll ja ehk selle nimel et elus oleks lähtepositsioone võrdsemaid aga sealgi, seaduse ees teeb advokaaditasu vahe vahele kui ei muu. Armastus on aga suur lunastav jõud paljude inimeste päädes, mis kirjutab sulle eetilise valge tseki mistahes teo tegemiseks. Ja mees kes armastuse nimel oma senistest pühendumustest ei suuda välja astu on hale luuser ja väärib vaid põlgtust. Aga kõik on loogiline. Mina armastan ikka ja ennekõike neid häid tahteid mida mulle minu ja meie ühises suhtes näidatakse ja mida vanematelt tuttavatelt ja omasematelt inimestelt nood tulevad seda parem. Seda väärtuslikkum. Ja otse loomulikult on vana vein parem nagu Jeesus ütles uuest. Lähkritest rääkimata.

Liigutab ja on liigutav kui keegi Eesti inimene midagi head, no hea küll head on palju öeldud, midagi positiivsetki ütleb või öelda suudab. Selleks on tavaliselt vahendajat vaja ehk kolmandat osapoolt. Aga ikka liigutab. Võtke või Benjamin kui te muud ei leia.

Mina aga õpin kah vaikselt rahukultuuri aga raskelt tuleb, ikka kobad kabuuri kui kuuled sõna rahukultuur, instinktiivselt kobad. Siis aga meenub et kabuuris on pirukad ja võileivad ja rahuned taas. Kui su autoriteedipositsiooni halvustatakse siis ärritud küll ja nutad uue ja rahulikuma ja tervema suhtluskultuuri järele.  Aga areneme siin siiski vaikselt. Nii et pole viga. Käega ei löö ja suitsu ei tee nagu Sepp ja Avandi laulavad. Märtripoose poe taga koos kaheliitrisega ei võta. Seda rolli mängitakse meil niigi liiast.

Kogu elu on asendumas järelejäänud eluga aga eks ole asi seegi. See järelejäänu. Head väikesed algused sotsiaalsetes antustes kogu järelejäänud eluks on hääd. Ja väikeste hääde alguse jaoks ei ole hilja mitte kunagi. Niikaua kuni seda järelejäänud elu veel järele on jäänud. Nendes antustes milles me oleme. Sest nood on juba  võetusteks saanud.

Advertisements

0 Responses to “antus ja võetus”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: