veenev jutt

Harjutusi püksilukuga.

Et olla teatud ealisi iseärasusi mis väljenduvat suhtumises püksilukku. Ealisi indikaatoreid. Et kui mees on noorem, no ütleme 20-40, siis käib lukk sauhh lahti sauhh kinni ja pole midagi, täiesti adekvaatselt käib ja vastavalt vajadusele. Sirinal. Alates 50 ndatest läheb aga nii et lahti tuleb küll kiirelt sauh aga sageli enam kinni niisama lihtsalt ei pane. Unustad lihtsalt ära.  Alates 60- ndatest. Tahaks küll kinni panna, meenub korraga, oops püksilukk, aga siis avastad et ongi juba kinni, siis teed uuesti lahti aga küsid endalt et miks ja mille pärast ja ei meenu mitte. 

Alates 70-ndatest hoiad igaks juhuks lahti, siis ei lähe meelest ära lahti teha kui tarvis ega ka kinni panna. Ja milleks kinni panna kui peab kohe varsti niikuinii uuesti kinni panema. Alates 80-ndatest aga lähebki juba enamjaolt kinnisema lukuga siis ei lähe meelest kinni tõmmata kui kogu aeg kinni on. Ja niikuinii kinni panna ta ju varem või hiljem tuleb. Nii et enamjaolt kinnisema lukuga.   

Siuke lugu, nii et vananeme siin väärikalt ja vaikselt. Mis tähendab väärikalt, ma ei tea ausalt öeldes. Tegin ühe testi mille järgi mu psühholoogiline vanus olla 26 aastat. Nii siis nii. Aga see on ju ohtlik sest ihu ei tule enam järele mu 26-le psühhele.

Sai komandeeringus käidud. Pold viga, ikkagi hakkab kuuluvustunne vaikselt tekkima. Ega olegi suurt muud öelda. Ah soo käisin Superintendendi jutul hiljuti. Leppisime kokku et üksteisele pretentsioone ei ole. Kõik oli formaalne ja sõbralik. Aint natuke seda tunnet et kui tarvis eritada negatiivseid seiuskohavõtte siis tehakse seda üheskoos ja juriidilise isikuna kui vaja aga midagi klattida või andeks anda siis on kõik järsku indiviidid ja ei saa üks teise eest kosta. Siis kehtib järsku hierahia ja suktsessioon ja käsuliin. Ma ei tea, ehk ma eksin. Mind kurvastab see et restoratsiooni ei ole.

See selleks ega selle kohta polegi muud öelda. Selle seal käimise kohta.  Ja ega mul isiklikult muud pretensiooni olegi kui see et kristlus on eluusk minu meelest ja sellega käib minu meeles lahutamatult kaasas restoratsioon. Taastamine ja taastumine. 

Aga restoratsiooni enamjaolt pole. Suhted on sama lootusetult rikutud kui surm ja ülestõusmist ka ei ole. Ometi ei tea ma tundlikkumat inimest mistahes väikeste positiivsete märkide suhtes kui ma ise. Ma lausa otsin neid tiku tulega taga ja vahel mõtlen vaat et ise välja. Aga mida pole seda pole. On vaid kristline reaktiivsus, ilma miskise proaktiivsuseta. See on kaitseseisund ma tean ja see kaitseb hästi ainult et sel juhul on religioon vale ma kardan. See on surma tunne, et restoratsiooni ei ole. Et tagasi ja heaks enam midagi teha ei saa.  Ehkki inimeste maailmas nagu peaks saama ja võiks saada. Aga kusagil on viimased piirid kust füüsilises maailmas enam tagasi ei saa. Kriitiline vere hulk mis peab sust välja voolama ja kui see väljas siis ei päästa sind enam miski. Inimsuhtes sellist piiri ei ole. Ei tohiks olla. Aga on ikka, on hullemadki piirid kui füüsilises maailmas. Mina otsin ka alati eidost ehk ideed mille järgi toimelda ja ikka lasen valesti. Nagu mu seisukohad mis ma võtsin Meegolt, vähemalt üks neist.

Surmatunne on see tunne et miski on liiga kaugele läinud ja et enam tagasi ei saa. Et restoratsioon ei ole enam võimalik. Inimeste maailmas võiks olla aga alati võimalik tagasi saada aga paradigmade piirid on sageli hullemad kui nood mis füüsilises maailmas. “Nii teravad on esemete piirid, nende asetuse jube juhuslikkus….”, nagu ütleb Poeet.  

 Vabadus kas polegi mitte võimalus ümber mõelda ja ümber teha. See tunne et veel saab. See on vabadus et hakkad suurest mustast torust alla laskma juba aga siis mõtled poole tee peal ümber sest hoog läheb liiga suureks ja lähed tagasi. Ei saa kahjuks niimoodi. Ei saa ka torust tagasi enam. Jah, mingist liikumise punktist edasi ongi ainsaks tagasi saamise võimaluseks muudkui edasi panna. Nagu see vene poiss kes ühel lennureisil üle vahekäigu ikka ütles mulle ja endale et “pole viga, lendame!”. Saime edasi. Edasi saamine annab aga tagasi pöördumisega võrreldes kirjeldamatult hea enesetunde. Et tegin ära, näed, oli hirmus küll aga tegin ära. Ületasin ennast. Tea kas nii on kord ka elu ja surmaga. Et sain edasi üle surma…ja nüüd on hea tunne et ära tegin.

 Pole seda vabadust tagasi saada siin maa peal sageli. Lähed lennukisse ja enne maha ei saa kui seal kuhu see lennuk lendab. Elust kah maha ei saa ja ei ole ka ühtegi head põhjust miks peaks saama. Terveks saamine on ju ka tagasi saamine. Läbi edasi saamise tagasi saamine. Kui enam tagasi ei saa siis sured ära. Sestap ongi see surma tunne kui enam tagasi ei saa. Kui enam restoratsiooni ei ole. See on kristlusevastane tunne. Surmast peaks ju ka ikka tagasi saama. Läbi ülestõusmise. See lootus on vähemalt.

Ühesõnaga tundsin vähemalt solidaarsust ja kuuluvust ja see annab jõudu ja julgust ja armastust üle vaadata sellest mis ei meeldi. Ja miski ikka ei meeldi. Ma räägin komandeeringust. Töötoad ei andnud suurt midagi, vähemasti oli mul seal julgust eriti teises töötoas mille teemaks oli karismaatiline palve, deklareerida et see on spirituaalne tupiktee mida seal propageeritakse. Et on kohti kus ei tohi olla viisakas. Ja ega mul tribüüne enam  eriti ei ole. Nii et väikestes kooslustes deklareerime suuri tõdesid ja kirjutame sest see pelg ja pagu jääb ikka. Püstitame endale suure ülesande kirjutada 20 raamatut nagu Tohvri ja ärge siis palun pahaks pange kui ma teidki ära kirjutan sest mul on kehv fantaasia, tõesti on. Kohe kaob huvi ära kui fantaseerima hakkan. Miski peab reaalne olema mu jutu sees ja kui seda miskit enam ei ole siis ei ole ka juttu enam mitte. Aga Kenderi raamatus mille ma kiiruga läbi lugesin oli ka surmatunne lõpus kus see mees keda päris lõpus pekstakse enne päris lõppu ise ühte naist tapab selle pärast et too olla reetur kelle pärast selle mehe mingi parim sõber surma oli saanud. See tunne et tehakse midagi kust enam tagasi ei saa. Ja kust enam tagasi ei saa seal jääb vaid võimalus ületõusmiseks ehk täiesti uueks, jääb võimalus vaid tõlgendada ümber ja muud ei miskit. Surm ehk lahutus tuleb vahele. Raamatust ei saanud ühe lugemisega lõpuni aru, see on pulfrite ja muu kodukeemia maailm, mida uuemad filmidki täis on. Elunautija Max näiteks mida ma eile õhtul vaatasin. Elu jutist jutini. Minu jaoks liiga uus ja vapper maailm kus kogu aeg tehakse seda mida enam parandada ei anna. Ja see ongi vist paadumus, see et sa oled nii palju kurja elus teinud et enam heastada seda ei saa ega anna. Ja kui sa ka ise heaks hakkad kunagi veel, siis on su karma või moraalne võlg juba nii suureks saanud et keegi teine peaks selle tasuma ja sina saad edasi elada vaid selle koormaga tükkis. Ma ei tea kuis minuga on aga mus on restoratsiooni iha ja väga suur tundlikkus teiste hääduse suhtes. Seda küll. Oh kus täna läks eneselehitsemiseks alles.

Advertisements

4 Responses to “veenev jutt”


  1. 1 Kersti 27.01.2011, 11:02

    Et milles see spirituaalse tupiktee õpetus seisnes? Mulle pole vist elu sees keegi karismaatilist palvet õpetanud. Üks kogemus vähem seega. Aga teisalt, me seal keldris küll tunneme, et tupiktee pole. Aga ega ma tea, kas see jälle karismaatiline palve on…

    Aga see on kurb jah, et restoratsiooni pole tihti inimeste maailmas. Teisalt jälle, kui pole, siis pole. Hoidku siis endale oma restoratsioon. Sest kui sa Jumalale ülisigaväga meeldid, võib ta ka “lauad pöörata” sedapidi, et nad kõik su ees ükskord kummardavad, olles sunnitud OMA heaolu nimel lepitust otsima. Nagu nt Joosepi loo puhul. Kuid see on juba hoopis teine tase, kui apelleerida nende headuse- ja õiglusetundele vms. Sest need tunded ju inimeses üldse puuduvad, kui vaid et Kristuse õiguse kaudu meile nad osaks on arvatud…

    Ja kui lugu ka Joosepi finaali ei järgi, on ometi kohtupäev tulemas, kus kõik ka salajased mõtted päevavalguse ette tuuakse… nii et ikka pääseb õiglus võidule ja tõeline rahutegemine jne…

  2. 2 andrus 27.01.2011, 11:58

    Ei mul lihtsalt see kogemus et mingi kogemusejaht ei anna ega pruugi anda ära tuntavaid tagajärgi. Aga kes tahab jahtida, vaba voli.

    Et kogu see kogemuste taotlemise spiritualiteet on minu arust suuresti petuvärk. On muidugi inimesi palju kelle emulatsioonivõime on hää ja lase nad aint ühe ühte juttu ajava koosluse keskele ja juba varsti on tal kõik olemas.
    Eriti kui tegemist sotsiaalsemate olestega on. Aga ega siiski tea tuleb viimati jälle vend Hiiumaalt ja ütleb – yu aint seen nothng yet

    See kogemusejaht on seega minu jaoks kas nüüd vale- aga tupiktee kindlasti.

  3. 3 andrus 27.01.2011, 12:02

    Restoratsioon aga on osa suuremast rahukultuurist mis UT-st Jeesuse sõnust ja patsifistlikest sektidest sündinud ja mis Eesti pole veel jõudnud. Siin ei mõelda ega osatagi mõelda aktiivsest rahutegemisest veel. Ikka veel õnnistatakse ja needakse st ei saada inimestena paremaks, vahetatakse vaid vihkamise objekte. Kui sedagi.

  4. 4 Kersti 27.01.2011, 12:15

    No ok. See on jah pahasti, kui kogu hoone emulatsioonivõimel koos püsib… või sellel, mida Hiiumaa vend ütleb.

    Aga ikkagi, kas sellist siirast ja nõtra “läbipalumist”, pealekäimist, kuni kohtunik öösel leiba annab, kas seda siis kasvõi teoreetiliselt olemas ei või olla? Muidugi ka seda võib alati ülbuseks pidada, et mis õigus on sul arvata, et Jumal just SULLE armu annab neid lõhestatud tulekeeli näha?! Aga mõni lihtsalt on naiivsem kui teine…

    Ja ikkagi, lõpuks jäävad ka kõik kaasajooksikud üksi oma “konksudega”… see offense, mis südames on, paljastab lõpuks tema kandja. Ja kõik väline ei maksa palju, st kas teistele tundus, et tal kõik kohe olemas on või mitte. Ikka üksi Jeesusega on kõik naised Samaaria kaevul, ei mitte hulgakesi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: