Uskuda parimat uskuda halvimat

Inimesed ei uskunud Hitleri juudiretoorikat st. ei uskunud et asi iialgi retoorikast edasi läheb kuni kristalliööni ja kui Nürnberg algas ja enne ja pärast sunniti neid koonduslaagritesse minema ja vaatama mida natsid olid teinud. Ja siis nad vaatasid ja tundsid häbi et ei olnud suutnud, osanud arvata et see tõsi on mida ilmselt räägiti juba ammu enne. Mida peeti laimuks. Aga oli tõsi ja seeläbi et nad ei uskunud said nad kaasosalisteks. Seeläbi et uskusid halvematest paremat. Parematest halvemat ustakse sagedamini. Inimesele on lausa omane enda tasemele vähemalt kõik alla kiskuda. Kõik püha ja kaunis ja kena. “Ja inimolemuse jõulist õelust, mis sädeledeski on süsimust!”

Et seda tõesti tehti. Aeti juute ahju. Et natsid olid tõesti nii palju hullemad kui keegi iganes oleks osanud arvata. Mis teha siis kui inimene osutub nii palju hullemaks kui keegi iganes oskaks arvata. Seda juhtub muuseas aga seda tuleb alati vaadata kontektsis s.t. inimese motiivide valgel. Oli kunagi vend Raju, kinnimajast tulnud, keda Vardja pere proovis aidata. Tema küsis et kas ma ka siis andeks saaksin kui ma kogu maailma ära hävitaksin. Ja teine kord kui raevus oli käratas mulle et sa ei ole autoriteediks. Et arutles inimene ja maadles oma kurjaga aga ei tea mis tast sai. Loojakarja läks. Tundis oma kurja ja kui tundis siis sai ehk ka andeks. Hullemad on need kes ei tea.

Motiivid on Piiblis südame salajased nõud. Ja motiivid on sageli väga emotsionaalsed. Ja kui inimene on ikka kuri siis mingu või maailm hukka peaasi et inimene saaks kätte oma väikese õiguse. Muu teda ei huvita.

On inimesi kes mõistavad üksnes rünnata st. ei ole selles mõttes täiskasvasvanuiks saanud ega saagi ehk. Ja Piibel ütleb et pisukesi ei tohi pahandada kes Temasse usuvad. St ei tohi neis kurja õhutada. Sest see on patt. Lapssõdurid näiteks. On ikka jube küll. Kui lapsele antakse otsustada teiste elu ja surma üle. Sellele kes ise endagi üle otsustada ei suuda.

Nii et kristlane peaks olema selles mõttes realist et ta usub hullu küll teisest inimesest, enamat hullu kui keegi teine julgeks arvata. Aga kes siiski suudab samas ka temast paremat ära uskuda. Kes ei lase liugu selle kurja peal, ei kasuta seda omadel eesmärkidel ära vaid püüab ikka n.ö. “õli laintele valada”. Ja inimest ikka hea poole mõjutada. S.t. usub selles mõttes hea potentsiaali inimeses kes vahest (enamjaolt) ehk osutub tõesti kurjemaks kui keegi iganes oleks suutnud arvata. See peaks olema peamine antropoloogiline eeldus inimese suhtes teise inimesse. Minu viga on ilmselt liigne usalduvus, see on mul lausa loomupärane viga ja selle pärast ma elus ikka vatti olen saanud ja ikka saan. 

Aga isa Meego on andnud mulle põhiküsimused käesolevaks arutluseks ja sellegi et see on baasturvalisuse küsimus kas me usume temast seda või ei usu. Ja kui usume siis ei pruugi me ikka veel teada südamete salajasi nõusid. See otsustamine on meie endi usalduse küsimus, meie usuvõime ja vaimse tervise küsimus. Kuidas aga kombineerida head, suurt ja sügavat usaldusvõimet ja siirast soovi uskuda kõikidest kõige paremat sellega mis meil elus ette tuleb, tõdemusega et inimesed on väga sageli väga palju hullemad kui me iialgi oskaks iganes arvata? See on vast harjutus. Aga just sellega peame me hakkama saama sest just nii paradoksne elu me ümber ongi. Et usume natsidest kui oma ehk saksa rahva eliidist parimat aga samas siiski mõtleme et mine sa tea mis nad seal tegid. Ega ometi? Aga sellises süsteemis olid muidugi juba omad vead algusest peale sees ja mingi Heiddegeri natsitervitus loengu algul on minu jaoks kõnekam kui kogu ta filosoofia. 

Kirikult ootaks aga ikka proaktiivsust. Aga kuna Kirik – see olen mina siis tuleb seda ikka iseendalt oodata. Paraku on ta va kirik loiult reaktiivne, parimal juhul. Mina usun restoratsiooni ehk taastamisse ja taastumisse juba siin maa peal. Ja mul on valus näha et kirik seda sageli ei usu. Minu kogemus aga religioossete kogukondadega on see et saad küll toreda  naeratuse ja seljalepatsutuse parimal juhul ja …kõik. Ei midagi muud. Sest hukka mõistetatkse kogukondlikkult aga õigeksmõistu puhul on igaüks järsku üksi ja keegi ei saa enam midagi muud teha kui vaid mingit vaga lapshaad sulle kõrvule riputada. Mis seal ikka. Sestap veelkord rahutegemine, aktiivne rahutegemine on vastus. Kui kirik selleks ei ärka siis on kurb ja paha.   

Aga kirik on tore ja ikka hinge ülendab. Üks tund struktureeritud formaalkäitumist nädalas struktureerib terve su nädala. Ja ise mõtled et ega vast Jumal ja Jeesus seda ka väga pahaks pane mida seal tema nimel toimetatakse. Mulle see kogudus meeldib mis sai kunagi valitud Peeteli nimelt sest seal on vahel patuseid näha. Neid kes mujal on maha kantud, nn. Kaini märgiga mehi. Ju seal siis midagi Jumalast kah ikka on. Loodan ma.

Aga eks tule leppida nende 5-e mehega Tanna saarelt kes ütlevad et kõik hädad maailmas tulevad sellest et mehed ja naised läbisegi tantsivad. See on loodu korra vastu ja kõikide hädade allikas.

Advertisements

0 Responses to “Uskuda parimat uskuda halvimat”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: