Kui kõnelevad kahurid

Siis vaikivad muusad. Veelgi enam muusad töötavad relvatehases. Muusad laulavad koos kahuritega. Muusad alustavad omi leonguid natsitervitusega. 

Ühendkahurite ühendkooris laulavad nad. Stalini orel saateks. Ja graatsiad taandatakse üheks põgusaks esteetiliseks jooneks lisamaks seda näiteks või “viljakusele”. Sest kahurid on väga otsustavalt pragmaatilised. Ja väärtustavad vaid ratiot. Nagu murdmine ja tapmine üldse on.

Mis õigus on inimestel kirjutada fiktsioone kui suured lahingustseenid siinsamas silme ees lahti rulluvad. Ja otse loomulikult mõtlen ma valimisi siinkohal. Kunagised ikoonidesse raamitud pühakud kes oma elu juba ammu enne olid ise väga ära raaminud ja raame oli muuseas mitmesuguseid, üks raam lausa jumala hullude jaoks näiteks. Et kui kuhugi raami peaks üldse tükkima siis ma võtaks selle raami. See jätaks lihtsalt enim vabadust. Muud midagi.

Need kunagised raamid on asendunud meie linnas, kindla võidu, uue valiku, veel mingi kindluse ja siis “aitab-“- ga. Kogukondlikud huvigrupid võimu ja materiaalsete väärtuste ümberjagamiseks on need mis raamivad inimesi meie tänavatel. Ja eetikat pole rohkem vaja kui hädapärast nii palju et saadaks ja suudetaks mulje jätta et meie hoolime lisaks endile pisut ka teistest ja et meie teeme seda siiski reeglitepõhiselt. Mis ongi ausus, selles ilmas. Minu arust toob religioon aususele ühe dimensiooni juurde aga sellest see maailm ei tea. Nimelt sellise paleusepõhise dimensiooni, armastuse paleuse ja suutlikkuse seda järgida. Aga sellest ei saada aru, see jääb mingiks metafüüsikaks enamike inimeste jaoks. Minagi olen seda vaid “unes” näinud. “Taevalikku õigust”. 

Ma eile just mõtlesin et mis ilus lugu oleks siis kui kui kesikud oleksid tõesti läind seda teed et kasutada “aitab” positiivses võtmes. “Meie aitame väikeste pensionite korral Valitsus imetleb ennast – meie aitame!” jne jne. Aga ei ikka on valitud mudamaadlus. Ja mõne inimese moraalne allakäik leiab oma lõpliku finessi just nimelt keskerakondlikkuses – tundub nii. Tea kas sealt enam tagasiteed on? Aga need on siis meie sekulaarpühad, valepühad, need kes on otsustanud oma tõsiseltvõetavuse ja kaalukuse ja tõsiduse kaalule visata. Umbes nii nagu tankistidega tehakse, võetakse mees hoitakse kaks päeva kaine, pestakse, ostetakse Humanast ülikond ja lips ja saadetakse siis notari juurde. Ja jätab mulje ära küll, nõnda ka need puuderdatud ja retusheeritud inimesed plaktatitel.

Seejärel saab tankist oma 1000 kätte ja tagasi rentslisse. Ainult et poliitikas võidakse sind niimoodi hoida mitte üksnes ühe lepingu tarbeks vaid üsna pikalt. Kuni lepingu ümbervaatamiseni ehk järgmiste valimisteni. Ja isegi kui ma tean mõnda kes on 100 % fake siis mis seal ikka, mida ma parata saan.

Enda valikud on ka üha piiratumad. Ei meeldi mulle ka see noorte meeste kamp, Reinsalu ja see Ken-Martti. Absol puhtad võimumaniakid ilma mingi eetikata. Võtnud parteisõdureid riigi leiva peale. Nii et valimistel pole võitlus mitte selle eest keda kanoniseerida või keda mitte, mitte selle üle kes püham on, vaid võitlus on pigem selle nimel millisele teflonile vähem muda peale jääb. See on alandav. Nii et  kipun ma sinnapoole et leian endale alternatiivinimese kel pole lootustki võimule saada aga keda mina esmapilgul usaldan ja siis selle eest ka valin. Sest mis parata tuleb kusagilt maalt kaasa mängida. Sotsiaalolesed nagu me oleme. Pole mõtet ka puhtast kõrkusest valima mitte minna. Käime vast ikka ära. Need vist esimesed valmised kus ma ise ei kandideeri. Ja hea kerge tunne on küll.

Kusagil Remmel kirjutas et tegelikult on tegemist enamike küsimuste puhul meie usaldusetunde ja võime proovilepanekuga. Usutavusega. Usutavuse muljega. Mina tast seda ei usu, mina usun. Ja hea uskumine kellestki tähendab ikka seda et me ka endist head usume ja suudame ja jõuame ära uskuda. Ja pole midagi parata ikka pettume terve elu pettume aga samas oleneb see meie lapsepõlvest ja ürgusaldusest mis meis on kas me jäksame ikka ja uuesti ja jälle usaldada. Ja ei saa keegi pahaks panna kui me ei jäksa. Ja võid usaldada küll aga pärast lakud omi haavu üksi.

Ja eetiline taak langes mu peale ka seoses sellega et mis moraal lool või lugudel on? Seoses selle küsimusega. Kas me oleme nagu meedia et võtame, paneme luubi peale ja jätame. Või otsime veel fookuskiirt ka et põlema läheks?  Et lihtsalt võimendame või loodame ja markeerime ka positiivset tulemit. Kui seda on muidugi. Ei pruugi olla. Ja klishee et mis ei tapa teeb tugevaks on vaid klishee, vale veel pealegi. Nagu lõputu õuduse vastandamine õudsale lõpule. Lõputu õudus päädib õudsa, veel õudsama lõpuga oleks vast õige öelda. Aga ju ma siis olen määratud otsima head lõppu, häppy end-i sest see nagu õilistaks ju mistahes loo rääkimist, seda et sa seda üldse räägid. Aga seda saab vaid unisoonis kirjastajaga teha, ma arvan kui teie huvid kattuvad. Loo vormistajaga, teisisõnu. Kui ise vormistad siis on hää. Kui teine siis läheb raskeks. Isegi kui see on vähe nagu pingutatud ja otsa konstrueeritud loole.

Advertisements

0 Responses to “Kui kõnelevad kahurid”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: