Sellest saarest

Minu jaoks on siis selleks korraks selle saarega jokk. Pangu kinni kui tahavad. Ja on suur asi kui keegi suudab saare elavaks kirjutada. Meil on mingid vennad Tuulikud kes Abruka on elavaks kirjutanud. Vendkirjanikud. Ma pole neid eriti lugenud. Aga lapsena oli Sergo see võimas merekirjanik minu jaoks keda ma lugesin ja ikka arvasin et see mingi välismaalane on. Olin hämmastunud kui tuli välja et Hiiumaa mees. Sest ta raamatute emotsionaalne mõju ei jäänud minu jaoks toona maha mingistki muust üleilmselt tunnustatud kirjanikust. Ja siis imestasin ma juba seda et miks nii heast Eesti kirjanikust nii vähe räägitakse. Ja seda imestan ma tänini. Aga see on vist seotud selle rahvuslise eripäraga et meile ikka meeldib kõiki teisi keda vähegi annab enda juurde mülkasse kiskuda ja oma poriga kokku määrida. Ja unustada ära meeldib meile et geniaalsus on mingis tahus mis äkki kirkalt särama lööb ja et seesama inimene teeb enamikke asju nii nagu kõik teised. Või hullemini. Ja et geeniust ära tunda peab ise vähemasti tark olema. S.t. intellektuaalselt ligidal. V.ä. mõned inimesed (naised) muidugi kel sellekohane instinkt on ja kes nigu sead trühvleid osavalt välja tuustivad. Näed sa, olid küll trühvlid Saaremaal aastasadu kui mitte tuhandeid ja oli vaja üht meest õige hüpoteesiga ja õige seaga ja ta tuli ja leidis. Nii on meil ka geeniustega muuseas. Et on vaja õiget hüpoteesi ja õiget haistmismeelt ja õiget apoteoosi.

Minul on selline viga et ma mõne põnevama jutu koha peal ikka vahel kuulama jään ja täpsustavaid küsimusi esitan ja sageli võetakse mind siis kah juttu sisse minult endalt küsimata ja autoriõigustest hoolimata. Copy/paste kultuur nagu meil siin on. Et copytakse sind esiti ja siis kui veel elumärke järgi on ka pastetakse peale. Nii ta meil siin käib. Suurematest kaasustest ei saa rääki sest need on lahti ja avatud ja pooleli. See ongi konfliktis teine faas ehk eskalatsioon, ehk kiibitsejate kaasahaaramine. Sest mõnest neist saab teha uue osalise, ehk isegi peaosalise või vähemalt selle kes süüdi jääb, nagu Juuda kaasuse puhul näiteks. Ei saanud tal olla mingit suurt deemonlikku salaplaani, kõik tegelikult läkski nagu ta soovis. Ta forsseeris pisut asjade käiku lihtsalt ja tõsi oli seegi et see sundis Jeesust oma jumalikku olu varem paljastama aga siiski nii erinevalt sellest mida Juudas ilmselt eeldas. Ei eeldanud ta et Ta saabki ohvriks ja ongi ohver ja kõik. Ja muud ei olegi. Sest ohver on luuser, on alati olnud ja jääbki olema. See et ohver hiljem ümber mõtestati ja pandi midagi muud tähendama on juba teoloogia. Et tast võitja tehti. Ehk polnudki ta võit muus kui selles et ta kaotaja oli. Ehk polnudki muud võitu. Ehk oligi tavaline mobbing ja seda võib võtta kui näidiskaasust ja enamat ei pruugigi olla midagi. Et asja “uba” ei pruugi otsida imest vaid asja “uba” ongi sellessamas et mob tegeleb mobbinguga selle suhtes kes teda segab ja talle ette jääb. Mulle sellest enam-vähem piisab.

Või siis meeldib meile näidata konflikti kui suurt juutide ja vabamüürijate vandenõud. Vastutuse delegeerimine igal juhul.

Lihtsalt lugu saarest mulle meeldis ja meeldib endiselt aga sinna minema ma vist ei hakka. Ja rohkem lahti kirjutama ka ei hakka ega moraliseerima. Kui ma üldse enam kuhugi hakkan. Aga et mingi arst olla käinud seminari pidamas kus ta tõestas taas et maa olla noor ja puha.   Ja et Jumal olla vana trikimees kes maa sisse dinosauruste luid peidab ja siis vaikset naeru peab kui inimesed neid süsinikmeetodiga määravad. Oleks ju tore kui Jumal oleks selline trikimees aga mina vana tirikimees ei suuda kahjuks küll Jumalat sellisena ette kujutada aga ju see siis minu viga on. Minu enda kehv kujutlusvõime. Neil on parem. Jumal neil võtab dinosauruste luid kübarast välja. Seep see ongi fundmentalism ja tähendabki seda et sa mõnel elualal ja mõnes küsimuses pead loobuma oma mõistusest, pead sooritama intellektuaalse enesetapu ja hakkama mingit jama uskuma. Sest su usk justnagu nõuaks seda. Muuseas Samose saarel oli miskipärast eriti suur sauruste luude depositoorium.

Tühjagi ta nõuab ei need on mingid nn. “moraalsed” liidrid kes seda nõuavad või siis lihtsalt ükskõiksed kes väärtustavadki muid asju nagu küünarnukitunnet ja koosolemist ning lasevad mingitel sellistel “autoriteetidel” õilmitseda.

Ega siis veelahe liberaalide ja fundada vahel mine kolmainuse küsimust mööda, ehkki küll võiks. Aga ei lähe. Minu jaoks on seal ka küsitavusi aga jätame minu kõrvale. Ütleme nii et see on kena vana konstrukt ja minu arust mitte õndsusvajalik, minu usus vähemalt mitte. Et vaadaku ise palju neid seal on ja kuidas nad on.  Aga ei, konflikti veelahkmeks on hoopis mingid kolmandajärgulised küsimused, abordist, geidest, maa loomisest ja Joona allaneelamisest. Ja siinkohal meenub taas Rappaporti üte et sektantlus on liialt spetsiifilised kuulekusrezhiimid. Aga inimesed tahavad kuulekust sest vabaduse ike on hulleim ja raskeim ja ikka tahetakse et mingi “jeesus” inimese sellest vabadusest vabaks teeks ja annaks täpsed juhised ja manuaali selle kohta kuis kondoome pruukida ja kellega ja mida ja millal süüa ja söömata jätta ja siis veel ka maa vanuse küsimus ja see mis kala Joona alla neelas. Ükspuha mis kala, kui oli ime, siis võis see ju ka särg või ahven olla. Kui pidi ära mahtuma no siis pidi suur kala olema ja suure neeluga aga kes ütleb mis peab olema. Ja imet oli ju sellekski vaja et kala maonõred kinni keerata. Ise konstrueeritakse kontekst ja ise asetatakse lugu siis hiljem sellesse konteksti.  Ja lugu peab siis konteksti eeldustega kooskõlas olema. Aga võib ka lähtuda sellest et oli väike tubli ogalik, seda suurem on ju ime ja jumala au. Ja poliitkorrektne vastus sellisel juhul on ikka see et kui piibel ütleks et Joonas neelas alla vaalaskala siis usuksin ma sedagi, st see on indikatiivne et ma olen juba sooritanud intellektuaalse harakiri usu nimel ja mind võib usaldada ka kõiges muus ja et minuga võib luurele minna ja “keelt tooma”. Et kui ta juba kuulekuse nimel sellist jama usub küllap siis ka seda jama mida meie talle ajame ja alles ajama hakkame.

Ühesõnaga siis on selge et inimene on valinud siinkohal Staufferi terminit pruukides kuulekusmoraali süümemoraali asemel. Ja siis võib tast vajadusel juba ka “õige asja” nimel kurjategija saada. Kui vaid küllalt suur ja “meie asi” on. Nii nagu ajaloos vaieldamatult oli ja on jesuiitide jt-ga.

Mina eelistaksin endiselt kui usk väljenduks erinevates konfliktilahendustes ja aktiivses rahukultuuris. Mitte nii et sööd õigeid asju ja pruugid kondoomi õieti aga konflikte lahendad endiselt kurikaga või siis klassikalise moraalse mobbinguga või aktiivse demoniseeriva surnuksvaikimisega. Aga nii ta vast käib sest kogukondliku käitumise poolest ei ole kirikul paremat tööriistakomplekti kui ilmalikel asutistel. Ehkki tegelikult on ja osadel kirikutel ka on aga mitte meil. Ja kedagi see tundub et ka ei huvita. Ja nii jäävadki kõik need andestamised ja andestuse küsimised ikka sellisteks imelikeks sest keegi tõsimeeli ei taha midagi lahendada vaid igaüks kaevub omaõiguse kaevikutesse. Ja peab positsioonisõda ja laseb siis sealt mürgist gaasi nagu I-s Ilmasõjas. Ja üsna nõutuks teeb. Ja omal hakkab piinlik kui sa proovid ja siis öeldakse sulle et sa ju hiljuti ütlesid et sul on kõik hästi. Ja siis tunned end ise süüdi et tahtsid midagi klattida aga õnnestus sul jätta üksnes taas ebastabiilne mulje endast. Oh jah üsna lootusetu. Ei jäetagi sulle sageli muud võimalust kui jonnima hakata ja “põllud põlema” panna. Ühesõnaga on mis on aga taastamist ehk restoratsiooni ei ole. On vaid mokaotsast nägude tegemine.  Mina aga kõigun seni selle vahel et olla üksi ja vaba aga siis vahel jälle tahaks mingit kooslust aga pole sellist kooslust mul ja küllap saan ka ilma hakkama. Aga kooslused tulevad vahel koju kätte lausa. Ja ei suuda ära usku et mingid endised kooslused on mu tõsiselt ära demoniseerinud aga tuleb vist tõdeda et on ikka küll.

Aga keskeneme parem ilusale elus.

Ja mingites aadetes oleme me fundad kõik või teisisõnu on küsimusi mis meile väga korda lähevad ja kus valulävi juba varakult vastu tuleb. Oma rehkendusest ma aga ei loobu ega loobuda kavatse sest see ongi minu vabadus.

Advertisements

1 Response to “Sellest saarest”


  1. 1 jahutaja 15.01.2011, 21:38

    kusagil oleme kõik fundad. Neid kes suudavad absoluutselt igas asjas liberaalselt ja kõikesallivalt kainelt läheneda, on ikka väga vähe. Paljudel inimestel on lihtsalt vedanud- see moment, kus sa oma jäikade seisukohtadega kokku saad ja need proovile pannakse, pole elus lihtsalt veel ette tulnud. Nagu seegi, et kui oled üksik hunt (mis ju iseenensest nauditav), siis aeg-ajalt kulub miski tsunft marjaks ära.

    Aga sellegipoolest- olles ise rohkem konservatiivid, tervitame ikka liberaale :-). Mis on ju parim tasakaaluprintsiip, kui keski struktuure ja muud sellist näha ihkab ja sellest vaatevinklist vaadata tahab


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: