Pitcairni kroonikad

Peale kohust sillutasid Britid tee mere äärest, randumiskohast Raskuste mäele ja see läks maksma $4 millionit. On paigaldatud tuuleturbiinide et anda Pitcairnile esmakordselt ajaloos ööpäevaringselt elektrit. Müüakse saare märgistusega mett Londonis, kuninganna toidupoes, Partridges. Saarele on viimaks määratud külapolitseinik, kes saabus täpselt 10 aastat peale seda kui sellekohane ettepanek tehtud sai. Ta on juba koju kirjutanud et tema töökohaks on lõhestunud kogukond.

Saarele on tagasi kolinud ka sealsete naiste peamine ärritaja Tom ja Betty Christian’i tütar, Jacqui. Varem töötas ta Brisbane-s, Austraalias, apteekrina. Just Jacqui on ainuke “ohvritest” kes on ka avalikult kõigest rääkinud. Ta rääkis Briti ajakirjanikele ja samuti dokumentaalfilmis et ta unistuseks oleks olla rahutegija. Kahjuks on praktikas see täpselt vastupidi välja tulnud. Temavastane viha on veel värske. Vangide sugulased väldivad teda ning ei aidanud tal ka maja ehitamiseks maad puhastada.

Jacqui võttis küll avalikult tagasi oma süüdistuse selle kohta et Jay Warren oli teda ebasündsalt katsunud ujumise ajal. “See oli üks teine mees”, nagu ta ütles. Algselt oli ta muuseas teinud süüdistusi koguni viie Pitcairni mehe vastu. Varem oli ta veel ühe oma süüdistuse tagasi võtnud. Kui ta süüdistusi kolme allesjäänud mehe suhtes ette loeti siis hüüdsid saarlased selle kohta valjusti et tegemist on “valevandumisega”.  Kolm meest mõisteti ta süüdistuste alusel süüdi. Warren’i naine Carol, soovis et Jacqui vabandaks avalikult ta mehe ees.

Vangid ja nende pereliikmed kirjutasid üksteisele iga päev. Postimees, Dennis Christian, oli uppunud sadadesse kirjadesse. Kolm korda nädalas viis ta vanglasse kirju ja tõi sealt ära vangide kirjad.  Kollektsionäärid ja toetajad Aucklandis saatsid omaltpoolt marke et need pärast koos postitempliga tagasi saada ja aidata saare rahavaeseid elanikke. Kümnesendised margid tegid läbi 3,300-miilise teekonna et saada esiti kirjadele kleebitud ning viidi seejärel postkontorist viie minuti tee kaugusel olevasse vanglasse. Ka ümbrikest oli puudus. Harjunud ise hakkama saama, põimisid saarlased rohust ümbrike ja leidsid seeläbi endale veel ühe lisasissetulekuallika. e-Bay oktsjonitel on suur nõudmine nende rohust ümbrike järele millel on Pitcairni margid peal ja mida on kasutatud kuulsate mässajate järeltulijad vanglas.

Skandaal on teinud vähe selleks et vähendada Pitcairn’i veetlust. Vanglast on saanud lihtsalt veel üks vaatamisväärsus sellel eksootilisel saarel. Aga elu on heitlik ja kogukond lõhenenud. Saarele on viimastel aegadel asunud umbes 20 inimest väljastpoolt ja nad kõik räägivad reeglina “viimasest generatsioonist” sellel saarel.

Guberner hoiatab jätkuvalt keelepeksu eest. Sõda ümber avalikustatud e-mailide käib edasi. Olive Christian, kelle mees vabanes hiljuti vanglast ja sai võimaluse oma ülejäänud aeg koduarestis ära istuda, läheb nüüd hommikuti tööle Pitcairni esimesse ilusalongi.

http://www.meraldaonpitcairn.com/

http://library.puc.edu/pitcairn/pitcairn/contact.shtml

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: