Pitcairni kroonikad

Steve Christian’i poja Randy protsess paljastas veelgi hämmastavaid aspekte saare elust. Tema vastu süüdistused esitanu paljastas ilmselt kõige vägivaldsemad vägistamised, kaasaarvatud suu täis toppimise selleks ajaks ja grupiviisilise vägistamise Randy (siis 21), ja ta venna Shawni (siis 20) poolt. Tüdruk ise oli siis 11.

Tüdruku tunded Randy vastu olid olnud heitlikud. 14-lt oli ta Randysse armunud. “Ta kirjutas mulle kaks kirja mis panid mind ennast tõeliselt erilisena tundma ja ta meeldis mulle väga “, tunnistas ta. Kui tal paluti kirjeldada oma tundeid mehe vastu siis kui teda vägistati, vastas ta, “ma olin segaduses, mulle tundus nagu tal oleks olnud kaks poolt. Suur sõbralik poiss ja siis see mees kes tegi neid asju mulle.”

Ühel hommikul muutus aga terve meeleolu järsult. Mehed muutusid süüdistatavatest müügimeesteks ja giidideks. Saare ligidal heitis ankrusse laev Odyssey, mille pardal oli 98 eakat, kuid see-eest innukat Ameerika turisti. Protsess või mitteprotsess, aga ükski päev ei ole olulisem kui laeva saabumise päev. Süüdistatavad tõid turistid maale kes hakkasid koheselt ostma nii märke kui suveniire ning saare kaljudel ronima, küll John Adamsi hauale ja siis Fletcher Christiani tapmise paika ning tema hauale ning ka sellele kaljule kus ta üksi mõtisklemas käis. 

Laeval oli ka Burton Falk, 68-a aastane pensionil olev mees  Palm Desertist, Californias. Pitcairn oli olnud ta suureks unistuseks mis oli määratud peaaegu et mitte täituma. Ta kahel eelmisel reisil ei olnud ta saanud tormi tõttu randuda, “viimaks ometi, Tänu Jumalale”, kirjutas ta oma päevikusse.

Reporterid kes saarel viibisid tundusid hämmastunud olevat ja ei osanud esiti vastata turistide süüdimatutele küsimustele selle kohta mitmenda põlve mässajad nad on.  Viimaks muutusid aga nemadki sama rõõmsateks kui turistid. Peale mitmeid nädalaid saarel oli tsivilisatsioon sinnasamasse saare külje alla ujunud. Ja nii tormaski terve saar laeva pardale selleks et laevabaarist endale troopilisi kokteile tellida. Rääkida inimestega kes ei olnud osaks saare laiendatud perekonnast oli reporteritele intellektuaalseks pidusöögiks. Claire Harvey läks enda sõnul laeva tualetti ja tõmbas seal mitu korda vett, vaid selleks et selle heli kuulata.

Päev lõppes Suure Aia juures saarel, kus meer võõrustaja ja süüdistatav, Steve Christian grillis kollauime tuunikala. Siis vajus aga kõik tagasi saare uude reaalsusesse.

Ükski meestest ei tunnistanud end süüdi. Kuna ka kaastunnistajaid ei olnud siis rõhus kaitse tegude ammususele. “Te väidate et te mäletate kõike nii täpselt ehkki see oli üle 30 aasta tagasi?”, küsiti korduvalt aga naised hoidsid siiski visalt oma tunnistustest kinni.

Protsess lõppes 24. oktoobril ja otsused loeti ette neli päeva hiljem. Jay Warren mõisteti õigeks ühes episoodis milles ta väidetavalt libistas oma käe tüdruku bikiinidesse enne kui too jõudis eemale ujuda.

Kuus meest mõisteti süüdi ühetekokku 33 episoodis. Simon Moore arvates olid otsused ebatavaliselt leebed. “Inglismaal võid sa vägistamise eest eluaegse saada”, sõnas ta. Randy Christian sai pikima karistuse – kuus aastat,  seda nelja vägistamise eest.

Saare postimees ja mesinik  Dennis Christian, mõisteti süüdi, tema karistuseks oli 300 tundi ühiskondlikku tööd. Ta palus ka ainsana juba enne protsessi oma ohvrite käest vabandust. Mõnede meelest oli kogu protsess tervendavaks sündmuseks. Kohtunik tunnustas Dennis Christianit julguse eristuda üldiselt vaenulikust suhtumisest mis saarel protsessi suhtes valdav oli. 

Peale otsust valdas saareelanikke viha mis pulbitses internetis ja e-mailides veel kuid. Kohtunik Jane Lovell-Smithi nimetati seal Kohtunik Sitakühvliks (Judge Shovel-Shit), kuberneri abisid aga pinokiote kambaks. Ehkki Pitcairnalsed olid alles hilja modernsesse maailma jõudnud, olid nad kiiresti selle maailma ründetaktikad ära õpinud.

Pitcairni uus guberner, George Fergusson, rõhutas et selline elektrooniline rünnak võib kaasa tuua selle mida saarlased kõige enam  kartsid, “arusaama et Pitcairni kogukond ei ole jätkuvalt eluvõimeline”. Aga elu saarel läks siiski edasi.

Detsembris mõisteti süüdi kolm viimast meest saarel toime pandud tegude eest. Ükski neist ei elanud enam saarel. Kohus toimus Auclandis. Ilma saare eksootikata ei toimunud sellega seoses ka erilist meediatsirkust.

Brian Young oli kohtu all viimasena. Ta oli ainus süüdistatav, kes andis tunnistusi ja need avasid akna kuritarvituste põhjuste juurde. Ta rääkis sellest kuidas ta oli saare koolis pealt näinud õpetajat oma õpilasega seximas ning sellestki kuidas tema ja ta semud olid saanud seksuaalharidust vaadates kuidas neist ühe vanem neist teise pere emaga voodis on.

Kari Young kui Briani naine otsustas ka tunnistada, ehkki see oli alandav ja ei teinud ta abikaasale midagi head. Ta oli siiski otsustanud kogu tee kaasas käia. Enam ei saanud ta tagasi pöörata. Kohtus rääkis ta sellest kuidas ta oli esiti  uurijaid toetanud aga siis hakanud kahtlema säärase uurimise eetikas. Ta andis ka reporteritele ühe lause mille nad kõik rõõmsalt ära trükkisid, “ma ei tea ühtegi paari saarel kes oleks teineteise truud”.

Kari Youngi tunnistusega oli unistustesaare 10 aastane katsumus möödas. Brian mõisteti süüdi kuueks ja pooleks aastaks ja ta sõidutati Tema Majesteedi Pitcairni vanglasse.

Kari müüs maha oma maja Aucklandi äärelinnas ja kolis tagasi saarele kus ta mees karistust kandis. Nende maja asustasid selleks ajaks sisalikud, katus oli roostes ja jooksis läbi. Naabrite abiga seati maja kiiresti korda. Selleks ajaks kui Kari saarele tagasi asus oli saarel juba televisioon ning võimalus vaadata Prantsuse filmi- ja uudistekanalit. Igas majas oli ka telefon ja maksud rahvusvaheliste kõnede eest olid vist madalamad kui kusagil mujal maailmas. 

Kuni protsessini oli saar end peamiselt ise ära toitnud. Raha saadi postmarkide müügist, turistide maabumismaksust ja ka interneti domeeninime “pn” müügist. Londoni poolne toetus $300,000 läks peamiselt ehituseks ja remondiks. Kuna markide kogumine maailmas vähenes järjest, läks saar just protsessiaastal, 2004, pankrotti sest kulud olid järsku kasvanud $1.5 millioni aastas. Peale pankrotti leidis Pitcairn end aga täielikult ülalpeetava rollist, kusjuures saar ise suutis kinni maksta vaid 10 % oma aastasest ülalpidamiskulust.

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: