Pitcairni kroonikad

Nii nagu paljud teisedki naised saarel oli ka tema pandud operatsiooni “Unikaalne” poolt põrgulikku oukorda. Ta 18-e aastane tütar Anette oli rääkinud uurijatele intsidendist mis seisnes “ebasündsas puudutamises” Pitcairni meeste poolt siis kui ta oli olnud neljane. Kari seisis ta poolel, lootes et Britid aitavad vabaneda Pitcairnil tema tumedamast poolest. Siis septembris  2000, kutsus politsei välja ta enda abikaasa Briani. Hämmastununa läks ta uurija juurde ja kui ta naasis  oli ta end süüdi rääkinud kuues vägistamisjuhus mitme erineva tüdrukuga.

Youngid sattusid seetõttu elukriisi mis oli sügavam kui nad oleks iial osanud ette kujutada. Ehkki Kari oli lootnud et nad nagu teisedki saarlased et nad Briti võimude abiga oma tumedast ajaloost vabanevad. Brian oli peale uurija juures käimist depressiivne ja suitsidaalne ning külastas vabatahtlikult sexkurjategijate abirühma. Kari jättis ta maha olles samas kindel et “ta tegi halva otsuse ning see kõik millele ta oli siiani rajanud oma elu oli olnud vale.” Ta tütar Anette hakkas aga järgi mõtlema. Ta ei oleks iial oodanud et sellest sündmusest tuleb kriminaalasi, nii et ta loobus koostööst politseiga. Anette väitis et politsei oli tal keelanud oma vanematega rääkida, oli teda jälitanud ja parkinud politseiauto ta elamu ette. Uus-Meremaa politsei uuris uurijate käitumist kuid mõistis nad õigeks. Annette, kes oli Norra kodanik kirjutas selle intsidendi kohta kaebuse Norra saatkonnale. 

Läbi kogu selle aja ei väitnudki Kari et ta ei oleks teadnud saare tumedamast poolest. Ta rääkis politseile et ta oli rõõmus et nad uurivad sexitavasid saarel. “Sa ei saanud seal elada ja samal ajal sellest mitte teada”, ütles ta, “aga sa ei arvanud ometi et see sind ennast puudutaks!”

Just enne meie kohtumist andestas Kari Brianile ja perekond kolis taas kokku. Nad kõik olid läinud läbi kannatuste kahe aasta jooksul ja süüdistasid nüüd selles üheskoos britte. 

Kõrgharidusega eurooplasena kellel on elementaarne arusaam õigusest, teadis Kari et ta mees läheb kohtu alla ja võimalik et isegi vangi. Küll aga leidis ta selle oleva seletamatu ja andestamatu et seda tehti sedavõrd aeglaselt. Juba oli möödunud enam kui kaks aastat uurimise algusest ja kedagi ei olnud ikka veel süüdi mõistetud. Isegi protsessi aega ei olnud määratud. “Kolm kuud”, oli neile alguses öeldud, seejärel “neli kuud”, rääkis Kari. Siis ei öeldud enam midagi. Siiski ei osanud ta ette näha et Briti õigusemõistmises kulub üle viie aasta enne kui ta mees oma kohtuotsuse kätte saab.

Sel ajal ei kavatsenud Kari esiti saarele naasta. Ta oli saamas 60 ja otsustas et nüüd on aeg hakata tegelema näputööga. Aga olud saarel tõmbasid ta siiski sinna tagasi. Varsti peale Aucklandst lahkumist loobus ta vaikimisest ning temast sai see Pitcairnalane kes esindas kogu saare rahva huve suhtumises uurimisse mis oli naljatagemine õigusemõistmise teemal. Ta reisis igal pool Lõuna-Okeaanias ning paljastas dokumente Briti õigusemõistmise möödalaskmistest. Näputöö pidi ootama aga mitte nõel kui torkerelv. Seda kasutas ta viie aasta jooksul brittide vastu ohtrasti.

Meeleolu Pitcairnil oli muutnud vihaseks sel ajal kui saart protsessiks ette valmistati ning meenutas üha enam olukorda okupeeritud territooriumil. Briti politseid, sotsiaaltöötajaid ja bürokraate, oli kokku sama palju kui pool saare elanikonnast. Mõned neist ei vaevunudki varjama oma põlgust saare elanike vastu mida nad väljendasid e -mailides, mis said enamjaolt avalikustatud vahetult enne protsessi.

Selleks ajaks oli Pitcairni administraator, Leon Salt, oma kohalt lahti lastud selle eest et ta oli liialt soovinud et britid ise ka mingit vastutust asja eest kannaksid. Tema ja uus guberner, Richard Fell, said kiiresti haaratud kohtuasja mis kätkes salajaste Memode ja e-mailide avalikustamist just protsessi eelõhtul.

Enamus neist e-mailidest olid isiklikku tüüpi sõnumid peredele ja sõpradele.  “See on kõige düsfunktsionaalsem kogukond planeedil maa”, kirjutas üks sotsiaaltöötaja.

“Me kasutame kohalikke oma suures neile võlla ehitamise projektis!”, ütles teine Steve Christiani ja teiste kohta kes vanglat ehitasid. Pitcairni meestest olid nende elektroonilises kõnepruugis saanud “lastekeppijad”. Gail Cox tunnistas et ka tema oli saarlasi selleks purju jootnud et neilt vajalikku informatsiooni saada.

Kui London pidas saare ühiskonda rikutuks siis said ka saarlsed omakorda väga hästi aru ja osa Briti keskklassi ametnike rikutusest.

Kõige provokatsioonilisem sündmus oli aga see et keskealine Briti kaitseministeeriumi politseinik sai väga heaks “sõbraks” ühe 15-e aastase saare tüdrukuga. Neid nähti koos kooli ligidal ja talle saadeti e-maile kooliarvutisse. Neid nähti korduvalt bugiautol lahkumas loodusesse õhtuti ja naasmas koidikul.

Uus-Meremaalasest õpetaja hoiatas Guberner Felli et seda pahandust ei ole neile antud faasis lihtsalt juurde vaja. Fell lasi aga lahti õpetaja, mitte politseiniku ja kuulutas välja uue seaduse saare uudistetahvlil: Keelepeks on nüüdsest karistatav 50-e naelase trahvisummaga.

Ja ega Londonitki säästetud. Lekitatud Memod heitsid varju ametnikele kes olid vastutavad ehitusprojektide eest saarel. See omakorda peatas saare ainsa tee sillutamise mis viis maabumismiskohast Adamstowni. Pitcairnlased olid väga oodanud oma saare esimest asfaltteed. Ametnik kes vastutas, kirjutas aga “Pitcairni kogukond on sotsiaalselt sedavõrd düsfunktsionaalne et me peaksime lakkama seda alal hoidmast ja toetamast. Parimaks lahendiks oleks vabatahtlik saarelt lahkumine.”

Info avalikuks tulemine kinnitas saarlaste kõige hullemaid hirme,  et protsessi kaugemaks eesmärgiks ongi saare sulgemine.

Protsess hakkas viimaks peale septembrti lõpus 2004—ehk kaheksa aastat peale seda kui Kenti uurijad olid saarel maabunud. Kohtunikke tervitati saarle külmalt aga professionaalselt.  Steve Christian juhtis oskuslikult oma tugeva käega paati koos kohtunikega üle rifi teades et ega see talle kergemat karistust ei too. 

Protsessi ajaks saare elanikkond kahekordistus. Simon Moore ja tema süüdistusmeeskond elas sel ajal Steve Christiani kõrvalmajas ja nad tervitasid üksteist igal hommikul enne kui nad kohtumajja läksid. Kaitsemeeskond elas uues vastvalminud vanglas, mis saarlaste meelest oli sügavalt sümboolse tähendusega.

Protsessi tuli kajastama kuus ajakirjanikku ja neil juba lugudest puudust ei tulnud. Nüüd tahtsid juba kõik saare naised asjad enda seest välja rääkida. Steve Christiani abikaasa, Olive, oli kõhna 50-aastane ja üks saare liidreid aga temal oli ka kõige enam kaotada. Ta mees oli kohtu all ja ka tema 78- aastane isa, samuti ta vend ja poeg. Veel ühe poja üle mõistetakse kohut hiljem Uus_Meremaal. Just tema kutsub aga kokku saare naiste üldkoosoleku.

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: