Pitcairni kroonikad

Saarel oli küll määratud politseiohvitser kohalike seast, Meralda Warren, kuid ta ei ole kunagi mitte kedagi arreteerinud. Ka saare juht, magistraat, Meralda vend, Jay—ei olnud hoomimata oma sellekohasest õigustest kunagi kellegi üle kohut mõistnud. Nad ei tea sellest kõigest midagi,” ütles Briti uurija George.

Uurijad tegid ettepaneku et Briti valitsus saadaks saarele täisajalise külapolitseiniku. London põikles vastusest hinnale viidates kõrvale ja saatis selle asemel saarele praktikale vältusega 90-ks päevaks üle aasta Kent-st pärit ohvitseri nimega Gail Cox. Järgnes kokkupõrge Coxi ja Meralda Warren’i vahel. Oma viisidi ajal 1997, sai Cox jälile ebatavalistele seksuaalpraktikatele saarel. Tema järgmise visiidi ajal, kaks aastat hiljem, algas aga juba täiemõõduline kriis. Talle esitati andmed 15 aastase tüdruku kohta keda oli seksuaalselt rünnanud saart külastav Uus- Meremaalane Ricky Quinn.

Kuna tal ei olnud kaastöölisi, pidi Cox tegema ära ka süüdistaja töö. Tema meelest püüdis Meralda juhtunu tähtsust vähendada. Meralda arvates ei saanud aga Cox aru lihtsast asjast et kõik 15 aastased tüdrukud saarel ongi juba seksuaalselt aktviised. Cox oli sellest jahmunud aga ta ajas esimese kohtuistungi asja edasi ning mõistis Quinni süüdi sexis alaealisega. Cox jätkas järgmise protsessi materjalide kogumist intsidenti suhtes mis oli väidetavalt aset leidnud  seltsimajas mida saarel kutsuti “duncan”-ks, mis oli polulaarseks salajaste sexkohtumiste paigaks. 

Meralda ütles Cox-e et Pitcairni seadus ei näe ette süüdistusi kallatungis inimestele kes viibivad kellegi teise eravaldusel, sest eravaldusel aset leidnu eest vastutab omanik. “Duncan”  oli aga just nimelt eravaldus. Cox plavatas sellise absurdsuse peale ja mõlemad naised kaebasid edasi Brittide poolt palgatud saare administraatorile kelle kontor asus Aucklandis, Uus-Meramaal.

“Emotsioonid olid mõlemal poolt kõrged, eriti peale Gail Cox’i avaldust et see võib kaasa tuua kuni 10 aastase vabadusekaotuse. Meralda aga kirjutas sõbrannale oma madalatasulisest ja tänamatust tööst mis tõi talle sisse $780 aastas.

“Ma arvan et ma sooviks siiani selles kogukonnas ka midagi head näha aga seda seal lihtsalt ei ole”, kirjutas Cox omakorda, “Ma pean seda ka Meraldale ütlema. Kahjuks on ta lootusetu juhtum.”

Quinn’i süüdimõistev otsus muudeti küll kõrgema kohtuinstantsi poolt ära aga ometi tõi see juhtum kaasa tunnistuste laviini mis paljastas saare mineviku. Üks tüdruk astus esile uute süüdistustega. 11-e aastaselt pandi talle tropp suhu ja ta vägistati Steve Christian’i poegade Shawni ja Randy poolt. Nüüd oli saar korraga lõhki kistud ühtede saarlaste süüdistuste poolt teiste vastu.

Tagasi saarele saadeti uurijad Kent’st—George ja tema uus partner, Rob Vinson.

Vennad lükkasid kõik süüdistused tagasi. Uurijad olid juba koju tagasi pöördumas ja otsustasid läbi viia ühe, viimase intervjuu noore Pitcairnilt pärit naisega kes elas Aucklandis ja oli olnud vägistatu sõbranna. Nad koputasid ta uksele kell kaheksa õhtul. Ta ei teadnud midagi antud konkreetsest juhust aga kui uurijad hakkasid juba lahkuma ütles ta et tedagi oli 10-e aastaselt vägistatud “Ta rääkis et on võimatu leida saarelt 12 aastast tüdrukut kes oleks neitsi”, meenutab George. Sellest neiust saigi laviini vallandaja ning ta veetis kogu järgneva päeva politseis tunnistusi andes seksuaalsete initsatsioonide kohta. Ta andis ka üles ühe osalise nime teise järel.

Hiljem neiu küll ütles oma tunnistusest lahti aga kaant oli paotatud. Operatsioonile pandi nimeks “unikaalne” ja juurdlus kestis 27 kuud ning leidis aset kolmel kontinendil. See oli kahtlemata kõige ebatavalisem meie ajal aset leidnud uurimine mis varjutas pikaks ajaks elu kogu väikesel saarel.

Kenti uurijad koos Uus-Meremaa abilistega küsitlesid kõiki naisi kes olid viimase  40 aasta jooksul saarel täisealiseks saanud ja 24 neist oli nõus tunnistusi andma. Ühtekokku koguti enam kui sada süüdistust 31 mehe vastu kellest neli oli küll juba surnud. Enam kui 30-t neist süüdistustest võis Inglise seaduste järgi käsitleda kui alaealiste vägistamist. Mõned neist juhtudest oli juba enam kui 20 aastat vanad.

Need numbrid hämmastasid võime aga nende tähendus hakkas aeglaselt kohale jõudma ma Pitcairni enda hariduseta ja lihtsatele inimestele. Briti sotsiaaltöötaja kes külastas saart aastal 2000 kirjeldas saart kui shokeeritut ja tummakslöödut. Paljud eitasid kõike ja paljud naised ja emad süüdistasid omi tütreid. Mehed olid esiti segaduses ja hirmunud. “Nad hakkasid kergesti nutma, olid depressiivsed ja endassepööratud!”, nagu ta kirjutas. Mitmed kartsid et küllap nad vanglas tapetakse. Üks ema kartis et Britid poovad ta poja lihtsalt üles. 

Sotsiaaltöötaja hakkas ka paremini mõistma saare elu kus sex läbistas kõike, alates lapseea sexmängudest kus kuritarvitamine oli tavaline kuni neidude raseduste ja abortideni välja. Ta shokeeris Londonit oma raportiga kus ta rääkis üldisest saarepraktikast lapsi seksuaalselt tundlikest kohtadest rütmiliselt puudutada selleks et neid maha rahustada.

Enamik naisi ei olnud kuni uurijatega kohtumiseni kunagi oma kogemustest rääkinud. Mitmed neist meenutasid vägivaldseid “sissemurdmisi” 12 aastaselt ja nooremana. Rolleri tagaistmele istumine tähendas saarel juba samahästi kui sexiga nõustumist ja järgnevat küsimist reeglina ei tulnud. Sex oli tüdrukute poolt vaadates reeglina midagi mida nad ei tahtnud aga millele nad ka vastu ei hakanud.

Uurijad fokuseerusid 19-le mehele. Mehed rääkisid endid reeglina ise sisse kuna nad olid naiivsed ja vähese haridusega ning ilmses arusaamatuses selle üle miks politseinikud seal üldse on ja mida nad tahavad. Mitmetes lindistustes räägivad nad … jah, no jah kindlasti… ja seejärel teatud vaikusehetke järelmõistavad nad et ongi endid just äsja süüdi tunnistanud.  Aga sel hetkel on juba liiga hilja mõista et tegemist ei ole seekord mitte videofilmiga.

Mitmed tunnistused jahmatasid uurijaid, näiteks küsis keskealine mees 11-e aastaselt tüdrukult kas viimane ei sooviks et ta teda oma armastatud poisiga elamiseks korralikult ette valmistaks. “Miks te üldse arvasite et need kaks 11-e aastast sellise asjaga tegeleksid?”, küsisid uurijad. “Aga igaüks teeb selliseid asju ühes või teises vormis sellises eas!”, sai ta vastuseks. Uurija ütles selle peale, “See on siis tõsi et saare kultuuri peamiseks jooneks on see et mehed sexivad alaealiste tüdrukutega? Nii on see siin alati olnud … aga ilmselt ei peeta seda mida me toona tegime siiski vist enam normaalseks? Ma näen et ajad muutuvad”

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: