Pitcairni kroonikad

Vangla esikülg on ameerika poole ja selge päevaga võid sa seda näha, ütleb üks laul saarel. Pole tükkigi maad Pitcairni ja Panama vahel – 4150 miili eemal.

Bounty saadeti 1787 aastal koguma leivavilju et introdutseerida need Lääne-India saarestikus ja toita Briti impeeriumi orje. Kuna ekspeditsioon lahkus Inglismaalt hilja, pidid nad ootama halbade ilmade möödumist Tahiitil tervelt kuus kuud. Paljad kaunitarid ujusid otse laevale. Kapten James Cook oli juba aastaid varem kogunud näiteid Tahiiti eluviisidest oma päevikus. Tahiiti kuningas kutsus Cooki tseremooniale kus noormees sooritas kuue jala kõrgusel platvormil avaliku seksuaalakti 12 aastase süütu neiuga. Aeg Tahiitil muutis Bounty meeskonda pöördumatult. Kolm nädalat peale sealt lahkumist ärkas kapten Bligh tundes mõõgaotsa oma kõril ja Fletcher Christain võttis laeva üle.

Edasi tuleb kaks imelist reisi. Bligh koos 17 kaaslasega leiab tee Timorile 3600 miili eemal. Nad leiavad tsivilisatsiooni mida otsivad. Fletcher otsib oma pelgupaika tsivilisatsiooni eest 9 kuud ja 8000 miili. See oli pikim dokumenteerimiata avasturetk maailma ajaloos.

1808, peale 22 aastast isolatsiooni tuleb saarele Topaz. Laev satub sinna täiesti juhuslikult. Laevale läheneb kanuu kolme sihvaka noormehega. Laevameeste imestuseks räägivad nad Inglise keelt ja tutvustavad endid viisakalt. Üks neist on Reede Oktoober Christian. Laev kapten Mayhew Folger, mõistab kohe et ta on lahendanud suure saladuse. Ainsa mässajana on elus John Adams. Lisaks temale on algsetest saarele asujatest järgi veel neli Tahiiti naist, kes keelduvad valgetega Inglise keeles rääkimast ja jätavad ainsaks ametlikuks ajalooallikaks Adamsi. Viis valget meest üheksast tapeti Tahiiti meeste poolt. Tahiiti mehed omakorda tapeti selle eest järele jäänud valgete ja Tahiiti naiste poolt. Üks valge mees tapeti “kogukonna hea käekäigu” nimel. Üks suri loomulikku surma ja McCoy hüppas ise kaljult alla. 

Christianist jääb järgi kolm last. Ta ise tapetakse kolme aasta möödudes peale maabumist. 

Folgeri saabumisel on saarel 35 inimest. Reede Oktoober Christain oli 14 kui ta abiellus ühe mässaja  31-aastase lesega ja kui ta astus Topaz-le oli ta kahe lapse isa. Ühe lapse nimi neist oli Reede Oktoober juunior. Tänaseks väidab enam kui 700 inimest oma päritolu Fletcher Christianist.

Kaks Briti alust jõuavad saarele kuus aastat hiljem. Siis avastab ka Reede October et ta isa ei ole vahetanud kuupäeva ehkki Bounty oli oma Pitcairni otsinguil ületanud kuupäevajoone . Ta vahetab kohe oma nime Neljapäev Oktoober Christian-ks. Sarnane nimi on laialt levinud Pitcairnlaste seas läbi kogu 19-nda sajandi. 

Avastamine ei muuda saare elus palju. 130-ks aastaks jääb peamiseks kommunikatsioonivahendiks muu maailmaga laternaga antavad märgid mööduvatele laevadele.

Mark Twain’s kirjutab 1903-l aastal oma “Pitcairni suures Revolutsioonis” ühest saarlasest, “sa räägid sellest noorest naisest kui oma onutütrest aga hetk tagasi kutsusid sa teda oma tädiks? Aga ta ongi mu tädi ja samas ka mu onutütar”, vastas viimane. “Ja lisaks sellele ka veel mu kasuõde, vennatütar, mu neljas onutütar, mu vanatädi, mu vanaema, ja lisaks sellele saab tast järgmisel nädalal mu naine”.

Saare geneetilist varamut on tugevdanud vaalapüüdjad, petised ja õnneotsijad. Rahvastik kasvas pidevalt. Kui see hakkas jõudma 200 ligi, algasid haigused ja mõnest asjast tuli puudus kätte. 3500 läänepool on Norfolki saar mis on seitse korda suurem kui Pitcairn. Ka selle vulkaanilise saare kõrged kaldad ei sobi randumiseks. Saare kurjategijatest elanikkond oli saarelt 1850-l aastal ära viidud. 1856 jõuab 193 Pitcairnlast  Norfolk-le.

Enam kui 150 aastat hiljem elab Norfolk-l umbes 800 mässajate järglast ja Pitcairn-l 47. Teised on migreerunud mujale maailma.

1887 pöördus kogu Pitcarinile naasnud elanikkond adventismi. Sedasama on nad ka täna. Samal ajal kehtestasid kolm Pitcairnilt tulnud perekonda endid Norfolkil kui kõrgem klass, valitsedes ülejäänud elanikkonna üle, kes pärinesid nende kolme pere meelest kuritegelikumatest esivanematest. Seda vahet oli kõige selgemini näha Norfolki Anglikaani kirikus, kus kolm võimu usurpeerunud peret istusid esimestes pinkides, samal ajal kui Christianid, Youngid, McCoyid, Quintalid ja Adamsid—pidid oma koha tagumistes pinkides leidma. 

Siis tuli aga Clark Gable ja muutis kõik, isegi kirikus istumise kohad, ütleb  Tom Lloyd, endine The Norfolk Islander-i toimetaja. Isegi täna, hoolimata paljudest uutest elanikest kutsuvad algsed endid nüüd küll juba  “kaheksaks perekonnaks”.

Kaks saart jagavad mitmeid paralleelsusi, kaasa arvatud absoluutne privaatsus selles mis puutub pere- ja intiimelusse. Näiteks 2001, kui Brittide uurimine Pitcairnil on kõrgpunktis, mõistetakse üks kõige “aristrokraatsemaid” Norfolklasi,  Stephen Enoch Nobbs, süüdi seksuaalkuritegudes kahe tüdruku suhtes kellest üks oli 7-e ja teine 13 aastane. 69-aastane endine kiriku diakon sai oma aega maha istuda nädalalõppudel ja jätkas tegutsemist ärimehena. Enamik Norfolklasi oli enam ärritatud Nobbsi loost kui Pitcairni omast.

Lloyd-i sõnul on Norfolk-l oma “aiatagune seksuaalkultuur” aga temagi möönab et uurimistöö ei ole ta tugevaks küljeks, eriti peale mõnd sellealast katset, mis päädisid sellega et toimetus pandi põlema. See juhtus 25 aastat tagasi. “meil omal ei ole siin lihtsalt ressursse selleks et faktideni jõuda nii et mul jääb vaid õudusest väriseda mõeldes mida me oleksime võinud leida.”

Pitcairni skandaal hakkas esile tulema 1996, kui  adventistist vaimulik kaebas Briti võimudele et ta 11 aastane tütar vägistati ühe Steve Christiani poja, Shawn-i poolt kes oli 20.  Saarele saadeti kaks uurijat ja need olid esimesed Briti politseinikud kes kunagi saarele olid jõudnud. Nende nimed olid Dennis McGookin ja Peter George. Kaks meest tundusid alguses üsnagi kartlikena sest saarlased käisid ringi suurte nugadega vööl, olid pikkade juustega ja paljajalu. “See pani meid imestama et kuhu meid nüüd küll saadetud on”, räägib üks neist. 

Pitcairn oli just hiljuti ülejäänud maailmale tehniliselt järele jõudnud. Neil ei olnud küll veel televisiooni aga vidomakkidelt vaadati päevad läbi Holliwoody filme. Saarlaste lemmikuiks olid jälitusstseenid autodega. Kõikidest Pitcairni alastest filmidest oli nende lemmikuks Clark Gable-ga tehtud versioon kus Fletcher Christian on kangelane kes kukutab türannliku Bligh. Neil oli seal ka meremeestelt seotatud “korralik” pornofilmide kogu. 

Kärud olid asendunud jalgrataste ja mootorratastega ja ka neljarattaliste bugidega mida nad kutsusid  “quads.” Isegi kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel olevasse postkontorisse sõideti mootoriga. See omakorda on kaasa toonud sagedase rasvumistõve ja diabeedi.

Praegune elanikkond on väike tagasivoolunire Norfolk-lt ja pärineb neljast sealsest perekonnast. Suurimaks hirmuks saarel on see et Britid otsustavad saare “sulgeda”.

Neli peret on üksteisest lähedaselt sõltuvad aga privaatsuse puudmine juhib samuti sagedasele vaenule ja keelepeksule. Kõik kes saarel mõnda aega veedavad muutuvad varsti mõneti klaustrofoobseiks.  “Sa ei ole seal mitte kunagi üksi,” ütleb Claire Harvey,”The Australian-i” reporter kes saarel kohtuprotsessi tõttu mõnd aega elas. Ja seda sellises eraldatud paigas kus sa arvad et üksindus on su suurimaks probleemiks, just seal ei ole sul mitte kuhugile minna.”

Uurijatesse suhtuti vaenu ja kahtlusega ehkki nad majutati kodudesse nagu kõik külalised. Välispidi ongi saarlsed alati ja ikka “õnnelikud saarlased”. Saarel on igivana ütlus “me silmakirjatsesime nad ära” (“We hypocrited ’em.”)

McGookin ja George ei lastud eriti millegi ligi. Paele 10-t päeva saarel loobusid nad vägistamissüüdistusest Shawn Christian-i vastu sest ei leidnud selle kohta küllaldaselt tõendeid. Shawn rääkis kokkuleppelisest seksist ja näitas uurijaile tüdruku poolt saadetud armastuskirju. Siiski raporteerisid uurijad muudest muredest milleks olid kombinatsioon joomisest ja tulirelvadest ja rudimentne õigussüsteem mis on ilmselt ebapiisav tõsiste kuritegude puhuks.

Relvade probleem on ilmselt üle rõhutatud. Viimane tulistamisega seotud tapmine saarel ledis aset siis kui üks Bounty mässaja tapeti aga see on ka kõik. Püsse on vaja ennekõike selleks et kätte saada leiavavilju 10-e meetri kõrguselt puu otsast.

Probleem seadustega on seevastu tõsine. Ka Pitcairnil on oma seadustekogu ja ega nad teadnudki sellest et neile laieneb ka Briti seaduste jurisdiktsioon. Pitcairnlased ei olnud siiani näinud ühtegi Briti kohtunikku ega juristi. Saarele oli küll nimetatud seaduste alane nõustaja aga see ei ole kunagi saart külastanud. Briti seadustekogu saadeti saarele 1997, 207 aastat peale Bountyit. 56-köiteline Halsbury’s Laws of England paigutati saarlaste poolt saare ainsasse ühekohalisse arestikambrisse kus hoiti veel lisaks ka hoidiseid. 

Enamik saare kehtivaid seadusi puudutasid vargusi, omandiküsimusi ja mõned neist olid iseäralikud. Näiteks on ebaseaduslik hüüda, “laev silmapiiril”  kui laeva ei ole. Üksi seadus ei puudutanud vägistamist. Sex alaealistega oli küll karistatav 100 päevase arestiga aga kes on alaealine ei ole kusagil määratletud. Raskeimaks karistuseks kohalike seaduste järgi oli vabadusevõtmine 6-ks kuuks.

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni kroonikad”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: