collateral damage

Eilse jutuga oli veider. Üks küsis et miks ma tast kaitsen, sellest papist. Teine et kuidas ma saan selle naise poolt olla ja kolmas et – tea kuhu siis mina paigutuks? Sellised nad on, need hommikumaa targad, kes on teel Jeesuslast kummardama ja selline on nende tarkus. Kui keegi aru ei saa, siis tuleb jälle öelda et sai naljatatud. Aga jäägu see must kaugele et ma sildistama inimesi hakkaksin, ei taha. Üks silt võiks ju olla – inimene. Ja noid kes mind madalusse ja vihkamisse kisuvad, ei taha, tõesti mitte.

Mehed mõtlevad enam kaasusepõhiselt ja naised enam kogurehkenduse põhiselt. Kogurehkenduse põhiselt tuleb ka sildistamine vist mingist hetkest kergemini. Et kannatavad palju aga kui läbi siis läbi. Puht kaasusepõhiselt saab muidugi ka sildistada aga kui siis – inimene jah, sellest sildist ju piisab. Ei taha mingit kiivuse-  ja sildistamispõhist osadust kellegagi.

Aga kes tahab öelda, öelgu siin ära. Mina saan mõtte välja ja unustan ära. Nagu öeldud on tegemist protsessiga mis on pidev. Pidevus neelab üht nuga. Pidevus on siiski parem kui pidetus. Nii nagu edevus pedevusest. Ja kokkuvõtteid ei tulegi vist. Protsess on parem. Mul on absoluutne õigus muuses ka kõigi teiste inimeste meelest ja arvates täiesti valesti mõelda. Aga ma ei ole ka veel lõpetanud. Ja keegi võib ju tormata suure sildiga lavale aga näidend läheb  edasi ja viimaks ei pruugi su silt midagi muud tähendada kui ainult sulle endale kui sildikandjale osundada.  Et silt hakkab mingist hetkest tähistama vaid sind ennast kui sildistajat.

Ehk siis nagu tolles luuletuses et tunnistus hauda ja viied hinneteks, see oleks ehk kokkuvõte aga seda peavad teised tegema. 

Aga hea küll eks ole hermeneutika raske teadus. Nagu “Life of Brian”, selle selgesti välja toob. Mida tähendab “Blessed are the cheesemakers”. Nagu mees, ilmselt teoloog, seletab seal filmis, mõeldakse seal siiski laiemalt kogu piimandusala töötajaid, mitte juustumeistreid kitsalt. Ka lüpsjaid. Või teine õndsakskiitmine, “blessed are the Greek.” Ei ole kerge seletada, miks just nemad. Jumalik meelevald ja kõik. No turks.

Tahtmatud tagajärjed. Tahtmatud lisakaotused. Neutraalsem termin kui sõbralik tuli. Ahoi, mina olen siin ja kohe ta lendabki bazuukast. Eilne avaldus pani tõsiselt mõtlema selle peale et kas nüüd pole mitte antud kaasuses uus peamine ohver.  Et ühe poole õiguse nõuded tunduvad olevat saadud rahuldatud. Õigus on nagu naturaalmajandus. Mis heastab ühele talle tehtud kahju – eks ikka teise samavõrdne kahjustamine. Kui kahjustaja pole seda isiklikult heastanud. Kust ja kuhumaani on samavõrdne? Seda on raske mõõta. Vist on see igasuguses konfliktilahenduses hädavajalik faas. Revange. Kättemaks. Seda tunnistavad isegi Restoratiivõiguse klassikud. Ainult et revange ei pea võtma avaliku hävitamise kuju. Saab ka laua taga ehk. Tunnete väljavalamisega. Ma ei tea ehk naised saavad, mehed tahaks aga ka korra kasvõi ühe vabastava korra, ka laksu ikka ära anda. Enda animaalsuse adumine on paljudele väga vabastav. Olen seda ise ka tundnud. See ongi vist see autentsus millest eksistentsialistid räägivad ja mis nende meelest ainult moraalne saabki olla. Aga see on enamjaolt sotsiaalselt destruktiivne. No ma ei tea.  

Eks nood sotsiaalsed ja bioloogilised rollid ikka sageli segi lähevad. No olen ma ka sotsiaalsete rollide mõttes naiste võrdsuse poolt reeglina. Aga vahel kui neil endil bioloogiline roll sotsiaalsest võimsalt üle ja läbi käib, siis ajab segadusse küll. Aga kui nii, siis miks ta siis mehel ei või käia, ikka võib. Kujutagem antud stseeni tagurpidisena, puht sotsiaalse õiguse mõttes peaks rehkendus ka tagurpidi töötama aga näed ei tööta mitte.  

No justice – no peace. Just. Aga selline nuudlite kõrvule riputamise kristlus – kus on üks mantra – anna andeks, unusta ära. See pole enamjaolt muud kui kurja kinni mätsimine ja selle mahitamine ning uutele tegudele õhutamine. Intiimasjad on aga õrnad ja sexis ja sexiga seotus on alati ka kahe inimese puhul nii palju osalisi et keegi saab vist alati kuidagimoodi petta. Sexis kui sotsiaalses tegevuses ma mõtlen. Aga aeg ja ajasurve ongi sinnapoole et saad ise ja oma arvutiga asjad aetud. Või roboti või mannekeeniga. Või lased nuku heeliumi täis ja hoiad teda nööri otsas laes. Kui tarvis siis tõmbad alla. Six feet under – oli algstseen kus keegi tellis peo jaoks sada heeliumiga täidetud kumminukku aga oli avarii ja nad pääsesid sealt furgoonist minema. Samas sõitis aga premillenialistliku ilmavaatega inimene ja arvas et tegemist on pühade ülesvõtmise ehk rapturega. Hakkas rõõmustama ja kaasa kippuma, auto kaotas juhitavuse ja surma ta sai.

Minu arust on kristluse vorme mis on arenenud aktiivse rahutegemiseni. Leida võid sa seda katoliiklastelt ja mennoniitidelt. Ja veel paljudelt. Ja on kristluse vorme mis pole kuhugi arenenud vaid üksnes võtavad pooli ja sanktsioneerivad ühe poole kurjust teise vastu. Eriti võikaks läheb asi siis kui pomme ja kahureid õnnistama kukutakse nagu hiljutises Jugoslaavia sõjas näiteks. Kus etnilisele vägivallale teise etnose vastu antakse õnnistus. Jube.

Sellepärast näitabki kristluse arengut ja ka individuaalset pühitsust ning mitteusklike puhul indiviidi küpsust see kas inimene on rahutegija, kas ta suudab kaaluda asju kaasusepõhiselt ja ilma demoniseerimata või mitte. Ja see kehtib nii indiviidi kui ka uskkondade suhtes. Eestis pole aktiivset rahuvahendust. Miks ei võiks riiklik lepitaja tulla kristlaste killast? Nad pole aga nimelt ise veel niikaugele jõudnud. Kes neid lepitaks? Kes neid nende sõjakusest vabastaks? Oma konfliktilahendustes langevad nad ikka ja alati demoniseerimisse ja viktimiseerimisse. Minu isiklik kogemus seda kinnitab. Aga nad ei tea mida nad teevad – tõsi seegi. Ja jumal nendega – nii pole õige öelda- Jumal ei ole nendega. Sedapidi on õige. Või et on aga samapalju nendega nagu ta hundikarjagagi on. Et vihm ja päike on aga vihma käes ja päikse käes ligimest murtakse. Et laiem arm laotub kõikide üle, kitsam aga mitte. Kas kristlus on sust inimese teinud või ei ole?

Silmad on aga ei näe. Kus on Eesti mennoniidid? Pole. Pole rahukultuuri viljelevat kirikut. Luterlased mängivad rahvuslastega kokku ja otsivad pigem mingit müstilist erijoont võtmes – sa oled kui Iisrael vanast. Ja kogu ala läheb sekularistide kätte nõnda nagu Lehtsaar, kes küll ise kirikuliige aga antud konfliktoloogia asjas mitte nii et teised aru saaks. Nii ta käib iidamast-aadamast. Aga nagu öeldud praegu on selline aeg lihtsalt – tähesadu. Vend kisub vennal naha üle kõrvade. Kallis usumees müüs korteri et saada püramiidskeemi jaoks raha ja siis hakkas tüübilisi lepinguid tegema et igakuine protsent ja põhisumma kunagi otsa. Ja nüüd läks ta vist kaduma. Ei taha suhelda.

Kusjuures mina pole absol asjasse segatud nagu ma tavaliselt polegi. Mul lihtsalt vana mehe kaastundlikud tõdemused et näe kus nüüd. Ossa ja assa. Nagu selles anektoodis kus keegi aia taga loeb 57, 57, 57. Mees läheb mööda ja jääb kuulama et mida loetakse, paneb silma vastu oksaauku ja läheb siis ühe silmaga edasi. Aia taga aga loetakse et 58, 58, 58. Ma ise enam silma ei pane ja tunnen pisut kaasagi neile kes hoolimata mu soovitusest mitte panna, ikka panevad.

Tundub et on uus peamine ohver antud kaasuses ja aitaks kui saaks ja oskaks. Pakuks tööd kui oleks. Et sageli ongi nii et on tahtmatud tagajärjed. Nii nagu kinnimajja pannakse vahetu süüdlane aga pere ja lapsed jäävad samas toitjata. Varjatud ohver on suurem ohver sageli kui vahetud asjaosalised. Ühe poole õiguse nõuded said ehk rahuldatud aga see lõi terve hulga varjatud ja mitteotseseid ohvreid kellega mitte keegi ei tegele. See on ka tõsi. 

Konfliktilahendus on kultuur – omaette kultuur. Mis ei ole enamjaolt kristlasteni jõudnud aga võiks. See annaks ehk kvaliteeti mida tundub et üha vähem järgi on. Ja vähe teises võtmes kui traditsiooniline kristlus seda võtab et uimained, teismeliste mässulisus ja seksuaalküsimused on kuradi haldusala. Maailm nõuab üha enam kirikutelt elementaarsete moraalireeglite täitmist sest neil on piinlik sellise sisemise mittevastavuse pärast mis neil retoorika ja praktika vahel on. Rahuvahendus on olulisem kultuur kui söögikultuur või õpetus kondoomikasutamisest. Ilus film oli orkadest ehk nendest tapjavaaladest. Et neil on keel ja väga erinev kultuur ehk toitumisharjumused eri asurkondades. Ühes paigas süüakse hülgeid, teises suuri valgeid haisid, ja Uus Meremaal süüakse astelraisid, kellel on poole saba peal tapva mürgiga astel. Aga neil on teamwork, üks orka tõstab saba otsast rai üles ja teine sööb ära ja siis korratakse kogu protseduuri. Mis meenutab mulle vagajuttu taevast ja põrgust. Et inimesed istuvad söögilauas aga käed on neil küünarnukist sirged ja paenduma ei anna. Põrgus ei söö keegi sest oma käega toitu suhu panna ei saa. Taevas on samamoodi aint et kõik söövad sest nad toidavad teist inimest kes nende vastas istub. Orkad on juba taevasse saanud, inimesed veel enamjaolt mitte.

Advertisements

0 Responses to “collateral damage”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: