Naise kahest rollist

Eriti usuilmas on naisele ette nähtud vaid kaks rolli, madonna ja mileedi oma. Kui sa ei ole neitsi Maarja, siis ei olegi sul mingit muud valikut kui et sulle jääb automaatselt see teine roll. On veel küll ka vahepealseid seisundeid nagu näiteks püha emadus ja on tublisid naisi kes jõuavad kõike, nagu Püha Birgitta, lapsi saada ja pühakuks saada.

Neitsi Maarjal on ka derivaate, naise mõtestab ära mingi suur võitlus, näiteks või oma rahvuse (jumala) eest sõdimine. Ja siinkohal meenub kohe Jean D’Arc, kes Püha Prantsuse eest sõdis ja elu jättis. Või Elisabeth I-ne kes oli Inglismaaga abielus. Naine igal juhul peab salgama oma ihu ja seksuaalsuse ja pühenduma kõrgele eesmärgile, siis on ta Neitsi derivaat. Näiteks või veel Püha Claire ja tema müstiline ebielu Kristuse ja Frantsiskusega. Neutraalset naist nagu väga ei olegi. Kui naine juba on seksuaalne oles, siis on ta ka juba langenud olekus ja vaat et Mileedi valmis. Mõneti pehmendab seda see et naine lapsi tahab aga see on ka kõik.

Saatuslik naine ehk femme fatale – vamp ja vampiir. Lillade või mustade küüntega. Brr.  Naine kes toob su saatuse täidumisele või siis koguni kirjutab selle. Kusjuures ta võib sealjuures vast isegi süütu olla, piisab ehk ka teatud käitumustest ja pilkudest jms. Ikka on ta mehe avatleja ja mehel vaesekesel pole ju omal ei otsustusvõimet ega arusaamist ning ta naise võimsa seksuaalsuse käes nagu paadike merelaintel hulpimas on. Ei saa ta aru  millal naine ütleb “ei” ja millal “ja”. Kui ta aru saab, siis reeglina valesti ja vastupidi aga süüdi ta ei jää, sest süüdi jääb see naine.

Mees on lihtsalt naise deemonlike kirgede ja eneseeksponeerimise ohver vaat et juba automaatselt. Vaene mees. Sealt edasi on aga naine juba kui vanakurat ise, on deemon, eriti siis kui ta jaatab oma seksuaalsust ja vähe sellest seda ka kasutamast ei kõhkle, nagu näiteks “basic intinctis”. Väga paha. Kui muidu sekulaarses maailmas juba naine hakkab saama vabaks oleseks, siis usuilmas ei veel.

Usumaailm lohiseb selleski asjas kaugel järel ja just seal juhtub sageli nii et naised naisele andeks ei anna – ei iial. Abielurikkuja naine oleks tulnud anda naiste kätte, eriti selle mehe naise kätte kes temaga oli ja siis ei oleks isegi Jeesus saanud teda päästa. Meeste käest veel sai. Minu jaoks on antud kaasus selge. Naise võimalused abielu rikkuda olid toona väga piiratud ja mina arvan tõsimeeli et kõik n.ö. naiste abielurikkumised oli kas puhtad vägistamised toona või siis üsna selle piiri peal. Naist abielurikkujana, ja selline kategooria on juba Moosesel täiesti olemas, oli ja on aga vaja lihtsalt selleks et keegi süüdi jääks ja selleks sobisid ja sobivad naised endiselt hästi. Paremini kui mehed. Mehed on  elumehed ja naised on litsid. Naine jääb süüdi sest avatleb. On küll kott peas ja halatt seljas aga ikka on kiusatuseks. Ja seega ka süüdi. On kultuure mis minimiseerivad naise avatluse, nagu Islamis. Sest ta kuulub mehele ja ei tohi olla teisele mehele kiusatuseks. Aga ikka vahel on ja siis on ka süüdi selles et on. 

Minu küsimus ongi selles Evangeeliumi loos peamiselt et kus on siis mees? Meest lihtsalt ei ole. Kas juba surnuks visatud, vaevalt. Küllap on ta maksnud ära trahvi ja sööb kodus oma naise poolt tehtud sööki, samal ajal kui variserid asuvad abielurikkujat naist surmama.

Kuidas siis selline jube naine meest avatleb. Eks ikka pilkude ja ihuvõludega. Ja siin ei aita seegi kui ta peab nood kõik ära peitma, seda elavam on meeste fantaasia ja piisab või ühest pilgust või aimatavast figuurist halati all ja juba – vaene mees langeb.

Kas selline naine on nõrk või tugev? Ta on mõlemat ja seda võetakse kokku sõnaga – ebastabiilne. Ta enda papp ehk ütleb aga et ta on tugev ja mitte manipulaaritav. Teised aga ütlevad et ebastabiilne. No ma ei tea kuidas saab mõlemat korraga olla.  Üks parallel veel, selleks on Delila, naine kui avatleja, see kes tahtis vilistidele avaldada tõe ja saladuse Simpsoni väe kohta. Naine kes oli suure eesmärgi nimel valmis prostitueerima kui tarvis. Tõeline vilistide pühadus sellisena. Nagu Juudit Olovernese loos ainult et vastupidi või siis see tubli naine VT-s kes Iisraeli vastasel une pealt vaia läbi oimu taob. Ka ihu tohib seega pruukida anda kui see vaid on suurema ja püha asja poolt ära mõtestatud.

Me ei tohi kohut mõista enne kui Jumal “südamete salajased nõud” (motiivid) oma palge valguse ette toob. Ei suuda teise inimese motiive hinnata ega tahagi. Asja tuleks aga käsitleda siiski mõneti lahus kontekstist. Ja küsida sellest lähtuvalt, mis toimus ja kas toimus? Kas see on seesama mehe vastutamatus ja naise deemonlikkus kes tahab lihtsalt meest, ta positsiooni ja perekonda hävitada? Kes läheb võõra mehega kaasa ja on juba sellega süüdi mõistetud. 

Naisele aga tundub et tema usaldust on kuritarvitatud ja tema tahab vaid oma elu tagasi saada, selle pettuse koha pealt, ja siis eluga edasi minna. Ja tegi ta mida oskas ja suutis. Püüdis valada oma kogemust esteetilisse vormi. Püüdis, kõigest väest püüdis, nii nagu oskas et kirikud võtaks seisukoha. Ei võtnud vaid pugesid äraootamise ja pihisaladuse taha. Muuseas on pihisalduse algseks mõtteks ennekõike ohvri kaitse. Kuna aga pihisalduse mõiste ei ole sügavuti lahti kirjutatud, jääb see viimselt iga papi enda otsustada kustmaalt ta siis kui ta rohkem öelda ega rääkida ei taha, pihisalduse taha poeb. Pihisaladus on laiemalt see et riik möönab et kirikul on õigus omi asju ajada ja omi saladusi pidada ja et temal, riigil, ei ole õigust ega võimalustki neid teada saada. Ühesõnaga laiemalt võttes möönab riik kiriku teatud autonoomiat. Kui aga pihisaldus töötab ohvri kasuks siis peaks olema võimalus ja tahe seda ka avaldada. Muidu muutub see iseenda karikatuuriks. Ja ehk tuleks see õigus väärtarvituse korral kirikult ära võtta, siis kui see on kaotanud oma algse mõtte ehk ohvrikaitse. 

Aga kiriklik sootsium koosneb ikka veel autoritaarsetest meestest ja anduvatest naistest ehk teisisõnu toimib seal tänini vanem mudel kui ühiskonnas tervikuna. Ja mehed autoritaarsed nagu nad on, asuvad nagu jakid ringkaitsele hundi rünnaku puhul ja naised lapsed kogutakse ringi keskele. Ja deemonlik naine jääb reeglina kõiges süüdi. Selles et kaasa läks, selles et avatles, selles et õigel ajal ära ei tulnud, selles et mängis, selles et tahtis peret lõhkuda, selles et ta suu lahti oli ja nii edasi.

Selles et varitses kalmistuteel nagu kuri hunt punamütsikest. Ei tea mina ta motiive aga mind Pühakiri õpetab ohvrite poolel olema, kõige vahetumate poolel kõige enne. Mitte et sest midagi oleneks aga lihtsalt sümpaatia poolest. Ja libeda mäenõlva efekt töötab ka nii selgelt et seda ei saa eitada. Mitte sedapidi seekord et kui ordineerid naise siis järgmisena juba homo, vaid seekord sedapidi et kui sa naiste vastu oled vaimulikuametis mõni ime siis et sa neid vahel ise ka objektiseerid ja instrumentaliseerid ega suuda endaga võrdseina võtta.

Tuleb möönda et on ka minul olnud tegemist inimestega kes sinuga sõdivad vaid seetõttu et sõdida ja kelle jaoks sa kehastad mehena autoriteeti millega tulebki juba põhimõtteliselt sõdida. Antud juhul arvan ma et selles pole asi aga nagu öeldud tean ma vähe. Üldiselt on see veider et abielu ja selle rikkumise (riknemise) temaatika läheb kõverpeeglisse sedamaid kui ta nihkub ära traditsiooniliselt mees/mehe omandisuhtelt. Seda mida Pühakiri selle kohta ütleb ei saa automaatselt teisele soole üle kanda ehk soolises mõttes tagurpidiseks väänata. Seega tuleb sisse tuua metafoorne mõtlemine ja eriti Delila kuju kui vaenlase käsik.

Advertisements

0 Responses to “Naise kahest rollist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: