Tabudest niipalju et pisut keelatut mõjub ikka virgestavalt. Mõelgem või nõukaajale. Oli keelatut ja huumor kui zanr õitses enam kui kunagi enne. Tegelikult on tabuzanre me ümber ja üle enam kui oskame ette kujutada. Ei täi noid nimetamagi hakata, tabu seegi. Täna ei ole ärritajat on täielik aftershock uuest aastast ja afterglow veel otsa. Ärritajad kui on, on vaid enda sees. Kultuurishokk uuest rahast ja aastast, segadus, frustratioon jms. Kui ärritab siis ise ja iseenda sees. Oli niipalju jama meil korraga vaja? Mine sa tea.Tabusid on vaja sättumuste jaoks. Olen aru saanud kuidas see tekib. Et keelatud vili on magus see on seal kõige olulisem. Ja mida keelatum seda magusam. Ja kui sa selle magususe oled ära tund, siis on mittekeelatu selle kõrval mage ja igav. See oleks nagu püha ja profaanse eristus aint et keelatu ongi püha, on see mis sus awe-d ja värinat tekitab, nii et ei tea kas süda peab vastu. Selles stseenis jõe ääres kus tuli hiiglaslik raadiosaatjaga lumivalge koer ma ei teadnud kas peab vastu. Pidas. Polnudki midagi, kõik oli hästi. Aint omal oli ärevus. Ja see pole kusagilt maalt ka enam valiku küsimus. See on pigem  see küsimus et kas on või ei ole. Kas oled või ei. See on kusagilt maalt olemise ja mitteolemise küsimus. Eriti vananedes kui nõred on nõrgemaks jäänud. Oh Dsiisus mis nüüd mõeldakse ehk, öelgem siis kohe ära et kalapüügist räägin. 

Õnneks pole mina ei pank ega kirik et ma peaks usaldusega kauplema või seda enda vastu äratama. Et mu suur elueesmärk oleks mingi renomee või üldise lugupeetavuse äratamine enda vastu. Ja siis surra lapsi õnnistades ja neile prohveteerides nagu Jaakob või mõni patriarh. Ilus lugu. Või nagu too poiss Viidingul kellele tunnistus kirstu pannakse kus kõikides ainetes viied kevadeks. Selle renomee seljas siis lapsed saaks natukenegi sõita nagu nad ehk vanaisa seljas saavad, kes on vaieldamatu filantroop. Teisalt see aga ka piirab ja ahistab ehk. Tähelepanuväärne seegi kuis ta meediat kardab. Sest sellel mis sealt tuleb on vaid ühene näoline väärtus et kas kirjutatakse hästi või halvasti. Ehk ongi nii. Sellele olen ma käega löönud aint lähedaste pärast peab veel natuke vaatama. Aga ehk jõuab veel end messiaks kuulutada. See on väike nali. Senikaua aga liigutab see kui keegi veel suudab ja tahab sus midagi kaunist näha ja midagi hääd sust uskuda. See ongi praktilise kristluse proovikivi. Teistes minu määrangul. Hetkel suudab – just nüüd ja praegu sest tulevik pole muud kui vaga jampsimine endaõigustuseks selle eest et on elamata jäetud. Pole julgetud. Ja siis hakkab peale pläma – tulevik ja jätkusuutlikkus jms.

Ärge tehke talle liiga sest ta on mulle heateo teinud – ütles Jeesus. See Jeesuse õpetus ja paradigma ei ole minu jaoks minevikus vaid seda mängitakse pidevalt läbi suurema hulga inimestega. See on ehk pigem stsenaarium ja suurim karuteene kristlusele on keerata see minevikuks kust me endile vaid mingeid eetilisi ütteid nõrutame. Ja vaimu. See on sekularisatsioon. Vahel tundub et bodhishatvad ongi nood kes praegu elavad teiste hääks. Mine sa tea. Või mingid muud elusamused. Need kes rohkem elus on lihtsalt. Kes julgevad elada.  Tuhm kaduvik aga varitseb oma aega ja mine sa tea millal ta oma sööstu teeb. Just siis kui kõige heledamalt särad nagu Alliksaar õpetab. Siis vist veel ehk mitte. Kustumiseelne supernoova faas on veel olemata aga võib olla et jääbki ära selles esituses.

 Oma pikemate projektidega ei saa hetkel edasi. Üldse ei sobi mulle pikemad projektid. Ühe jutukogu annaks aga veel välja küll ja küllap ta laias laastus ka juba valmis on. Siuke ilus siivas ja täiesti ilma mingite intiimsusteta. Segab sest siis saaks n.ö. kaelast ära. Lood on ainult kalapüügist ja ei mingeid Nevski prospekti legende rohkem. Aga ega muud igatsust  enam olegi kui maale minna ja jääda. Ja olla. Tööl ei tahaks käia enam, aga mõnd aega vist tuleb veel siiski.

Oli pikk film Monty Phytonist ja täitsa tore oli. Ikka tohib nalja teha, kurb aint et teised sellest aru ei saa. Parim nali oli see et see Briani osatäitja müüs loo oma paranemisest kõrivähist ühele ajalehele väga kallilt maha aga siis peale seda lugu suri ometi ära. Nali on mäng kategooriate piiridel. Tõsised asjad on kurvad või siis ehk pelgalt head. Kurvad siis kui tegemist on raevuga. Head siis kui nad reageerivad  heaga. Puudutus ei ole naljakas. Puudutus on reeglina hea. Kui ei ole liiga järsk ja tugev, siis on löök. Löök ei ole hea. Ka selline võimukeeles puudutamine on ebameeldiv. Aga kui sind lüüakse siis …mis siis. Siis sa saad puudutatud tõesti. Kindel viis tähelepanu saada, jonnivad lapsed teavad seda hästi. Ja see Taavti poeg keda isa audientsile ei võtt aga pani isa põllud põlema ja kohe sai. Olen avastanud endas uut empaatiavõimet. Mind huvitavad inimesed ja mõne kohta tahakski lihtsalt teada et kuidas ta lugu on edasi läinud. Kui tal seal läheb nagu Tätte laulab. Meie miljonärlüürik. Meie lugudega on nii et 15 minutiks haarab ja haavab meid meedia ja siis mõned jäävadki seda igavesti taga otsima ja igatsema. Nagu narkomaan esimest doosi, jääb sama tunnet otsima. Ja siis mõni saabki ja läheb riigikokku ja kuhu iganes veel. Nagu see plika seal tantsusaates ja telesaates. Ta on nii palju trenni teind et oma sisemuses arvab ta kindlasti et nüüd võiks riigikogus vähe puhata. Vähemalt oleks õigus.

Teised saavad ka oma tundmatu elu elatud. Ka selles faasis kus keegi ei tea ega teadma ei saagi. Aint lähedased ja ligimesed. Nagu lapsena laval ja jäädki seda tagasi tahtma. Kui lapsena televisioonis……… Pjedestaalil kuhu vahel minulgi noore ujuja ja kergejõustiklasena asja oli. Diplomid. Nüüd vanemas eas pead ise endale pjedestaali tegema ja diplomeid treima.  Uue aasta loosungiks võiks olla et – enam sotsiaalsust. Enam sidusust. Enam suhtlust, enam assisteerimist ja assimileerimist. Jah ja see vana küsimus et kelleks saada tuleks ka ära lahendada. Kosmonaudiks enam ei saa. Old dirty man-ks veel jõuab. Siukseks vabakiriklikuks jumalameheks kah vist enam ei saa ega taha. Sest ei suuda noidki näivusi enam tõsiselt võtta enam ja müüa tõsimeeli lootust millel pole taga muud kui tekst. Nagu Hathaway, kelle kohta öeldi et kena puhas vanainimene vähemalt. Et on end ulma ära mahutanud ja väljaulatuvad osised ära lõiganud et oleks zhablooni järgi. No anna andeks David, ma tean et ei ole nii. Mõni lihtsalt loomu poolest mahub ära ja kõik – ma tean.

On mu ümber inimesi kelle suhtes ma tunnen et mis iganes ma ka ei teeks neil on sest sügavalt piinlik. Aga pole parata. Mõned lihtsad ja väikesed asjad tulevad üha kallimalt mida edasi või jäävadki tulemata. Kallilt tulevad. Teises vääringus. Summad on samaks jäänud aga vääring on vahepeal hüpanud 1-lt mingi 15, 46 peale. Vastuseks inflatsioonile tuleb deflatsiooniga tegeleda. Elus on deflatsiooni. Öös on asju. Aga ega siin midagi valida enam pole, mõned asjad on lihtsalt juba ette antud, pall on ette mängitud ja sinu asi on värav ära lüüa kui saad. Kui ei saa siis ei saa. Nädalalõpud painavad kuna jõkke ei saa. Parkida ei saa, saaks aga tööd on väga palju et endale tasku kaevata jms. Ja kala ei pruugi niiehknaa saada. Aga peaks vist end kokku võtma ja siiski minema.

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: