No nii

Tuli ära ja mis siin tulla, see käib lihtsalt. Mis siin ikka. Uuel aastal peaks rohkem lugema ja rohkem looduses viibima ja kaalu võiks vähemaks saada. Aga muidu pangu aga muudkui edasi.Pangu ja pandagu. On tulnud leppimine iseendaga. Muidu elad nagu võõras omas ihus aga nüüd juba võiks end sisse seada mis sest et kodu pole uus ja ilus enam. Armas ja kodune ikka.

 Aja poolt pandavad oleme me kõik. Kõlbame. Kotib meid ja tõmbab meile mütsi silmile ja kotti pähe muudkui. Tõmbab meid tillist ja meie võtame näpust. Inglise keeles tõmbab meid jalast. You are pulling my leg?

Mängib meie surmateadlikkusega ja teeb meid jälle loomadeks tagasi kes nagu ei teaks.Kas surmateadlikkus on meile heaks või mitte, ei tea. Selles mõttes on heaks et ehk oskame me siis mõningaid oma tegude tagajärgi suunata ja ega taha me keegi ka laulu sisse jääda. Halva poolest ei taha. Aga ajakirjandus teeb meid kas häädeks või halbadeks. Aga ajakirjandus unub ka kiiresti. Raamat jääb kauemaks. Kahjuks ja õnneks. Ka mina oma raamatutega millest kõik peale ühe on õnnestunud. Üks aga mis ei ole, varjutab teisi tänini. Tuleks uusi välja anda aga ei saa raha pole. Ja nii ongi nagu on. Las ta olla peale.

Lauluga pidi tubli 100 a aega minema enne kui tulema saad jälle. Laul ja lugu ongi sellised maised purgatooriumid. Aga surmaga silmitsi olemine sunnib mehi ja naisi ka impeeriume looma ja juriidilisi isikuid mis neist üle elaks. Ja sellel tasandil läheb asi sageli kurjaks kätte ja halastamatuks. Juriidilised isikud olgu siis registreeritud või mitte on ka näiteks riigid ja muud asjad nagu suguvõsad ja sugupuud ja lood mis nondega kaasas köivad. Ja lood on lihtsad nagu ikka lood on, ajatu võitlus käib seal hea ja kurja vahel ja hea on see mis on sellele juriidilisele iskule hea ja halb on see mis ei ole. Ja muud ei olegi. Halb on unustus ja veel halvem on ehk unustamatus kurja poolest, teiste suhtes kes su rivaalid olid. Aga ei tea midagi ehk on ka kurja poolest unustamatus siiski parem kui unustatus. Ma ei tea. Ehk on kusagil mingid objektiivsed kriteeriumid, ma loodan et on. Aga ma ei tea kus. Ehk on need Jumalaga seotud. Ega ma sedagi tea.

Aeg söödab meile viive ette mil me õhkame et oh peatu õnnis viiv. Erilisi hetki millest me alles hiljem aru saame millega tegemist oli. Mida vist nimetatakse religioosseks kogemuseks siis kui me ja/või teised seda vaid nõnda liigitada oskame. Kui ei siis on esteetiline kogemus. Mis pole ka paha. Mina sel näiteks vahet ei tee usukogemusel ja esteetilisel. Minu jaoks on see üks ja seesama. Ja see Kierkegaardi värk tasanditest on jama. Esteetiline, eetiline, religioosne. See kogemuse jutt on vana ja sellest ei viitsi enam.Mis oherdavad endid mällu ja siis laiutavad seal ja panevad meid ennast taas taga otsima. Aga ei ole enam seda, ei saa ja otsimine ka ei aita. Sest esimene kord tuli armust ja ilma otsimata. Seda mulle narkomaanid ikka ütlevad et otsivad esimest kogemust taga aga ei saa enam sest ihukeemia on muutunud vahepeal. Ja siis leevandab vaid otsimise ja mitteleidmise valu see mis sa saad. Nagu üks sõber ütles et noorena oli ilus jõid pudeli veini ära ja päike tuli välja. Enam ei tule välja nüüd jääd lihtsalt magama. Aga on võimalik ka see et nüüd otsid sa uusi kogemusi uusi alusmaatrikseid mitte vanade kordusi taga.

Hakkab valgeks minema vaikselt. Ja öelda ei ole midagi. Tühi lint. Ilus oli ja ilus tuleb ja üldse pole sel suurt vahet. Runnelil on üks lulla sellest kuidas ta paneb särgi vette ja mis kõik siis toimub et vool peatub selle koha pealt jms.

Just nii ongi ainult et ajale ei saa särkigi ette panna. Aeg on ise nagu särk kas nüüd wet Tshirt aga miks ka mitte. Ja me kõik oleme läbi elu ühes igaveses wet Tshirt võistluses mis toob meie üha teravduvaid ja samas ka ümarduvaid vorme välja. Nüristuvaid vorme. Mulle läbi elu on küpsus meeldinud muuseas siis kui sisu juba selgemas vormis on. Ei ole enam mingeid kive soki sees vaid soki sees on sokk ja kivi sees on kivi. Lind taevas ja kala vees sina minu südames. Kõik on koju jõudnud, isegi Kalevipoeg ja peerud lõkendavad mis kole. See on ilus aeg. Küpsuse aeg. August näiteks. Augustus. Ja üle lauaplaadi paevinäinud pruuni, on helevalge igavene juuni. Küps kevad.

Sisu ja vormi harmoonia on lummav. Ja pole viga siiski kui vorm ei ole objektiivselt parim võimalik. Sa näed siiski ta potentsiaali. Vormi oma. Aeg kui hullusärk mis ei lase sul ülearu rapsida nagu olümpose jumalatel. Aeg hoiab meid vaos ehk vagudes ja aiste vahel. Aga vahel läheb hobune otse ader taga vaid temale teadaolevas suunas. Kaugele ei lähe aga natuke läheb ikka. Aeg on puusärk ehk siiski pigem mis viimaks sind võtab süle ja süllaga siis kui sa höövlilaastude peale lähed. Kui sind lõplikult ühe teise vormi sisse pannakse sest sa ei suuda enda oma vormi enam üleval ise hoida. Keegi võtab sind ja vöötab ja viib sind sinna kuhu sa ei taha minna nagu ütleb Joh Evangeelium Peetruse kohta. Mis on ilus pilt arreteerimise kohta. Ja sulle loetakse su õigused. Ja kõik.

Aeg on nagu vesi aga ta ei ole vesi. Kui aeg oleks vesi siis oleksin mina kobras. Aeg püsib aga voolame meie, mingi nähtamatu dimensioon käib meist pidevalt üle ja läbi. Aga jah eks tule õppida seisma surmaga silmitsi. Vananedes vaatab inimene üha enam minevikku just seetõttu et ei peaks tulevikku vaatama, sest seda jääb üha vähemaks. Ja teha seda väärikalt tähendab et sa ei mängi noort ega naiivset vaid lepid. Aga kui isiklikul tasandil ka lepitaks siis mitte ometi nonde impeeriumite tasandil mida mõned mehed suudavad püsti panna. Tõelisi alternatiivilmu. Siinkohal on ohutum kui sa suuga suure linna teed. Kui käega. Kui käega teed siis pead sõdima mis kole. Aga et huvitav on seda küll. Ja eks neid kirjamärke jätkuvalt masinasse toksin selge seegi. Aint kirjanduslikke monumentaalteoseid ei ole ega tulegi vist. See vorm ei istu lihtsalt. Vetemaa kirjutas kunagi raamatu nimega Monument, hea väike raamat oli. Ehkki pealkiri eeldanuks 1000 lehekülge.

On loodusemees kirjaveaga või vastupidi. Kirjamees looduseveaga. Me vajame teatud elualade sümbioosi et ise tsakaalus püsida. Et kas joomisprobleemidega kaluriküla või kaluriprobleemidega joomisküla. Kumb domineerib. Mul on üks ülemus kelle lauas ma ajuti istuda saan.Ma nimetaks teda humanitaarhuvidega juristiks. Siuke kahene määratlus on enamjaolt enamütlevam kui ühene.Ja vahel ei saagi aru kumba enam on. Saan istuda äravalitute killas. Mnjaa. Aga oleme elanud ja elame kaasa jätkuvalt. Inimestel on konfliktides see viga et tekib see fastsineeritus vastasest ja võimetus näha et elu läheb edasi ja et on midagi muudki maailmas. Aga käsi ma ei pese Pilaatuse kombel vaid elan ja jälgin ja valulen.

Advertisements

0 Responses to “No nii”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: