Ärritajat  ei ole, on rahu ja leebus. Ja mööduva koera karvust ei viitsi kah hakata. Lugesin Kalle Gastoni kodukat ja no mis ikka öelda oskan. Mus on loomupärane kaastunne nende suhtes kes ametkondlike veskikivide vahele on jäänud ja siis kas elu kaotanud või napilt minema saanud. Soe kaastunne. Ja eks põhjuseid ole mitmeid. Kas mõni teine kuri papp või lihtsalt ametkondlik külmus ja hoolimatus. Ja eks ole inimeste vajadused ka erinevad. Mina näiteks mingit kantseldamist ei eelda ega vaja. Mõni noorem aga saan aru et vajab.

Siinkohal meenuvadki mulle inimestest just ennekõike Kirotar ja Gaston ja siis veel terve plejaad vähemaid vendi kes on kas jooma kukkunud või muidu pagenud nii kuidas jalad võtavad ühel hetkel. Või ära aetud. Igast asju juhtub. Väga tore oleks selline elulugude kogum näiteks kuhu pandaks kokku nood kel kirikuga on halvasti läinud. Ja väike moraliseeriv üldistus veel otsa, et miks. Aga muidugi karavan läheb edasi.  “Me liigume loogeldes loojangu poole”. Muud midagi kui et mus soe kaastunne nende suhtes südames on ja mulle ei meeldi kui neid võitjate poolt sildistama kiputakse nagu näiteks “kibestunud” silti neile kohaldatakse. Niipalju siis sellest. Seda ma usun aga küll et kohustuslikust ja etteantud rollist pääsemine/pagemine annab ühe teistmoodi uue ja parema vaimuliku kogemuse. Nii et edu ja õnne, mis muud. Hea on kui Kaini märgiga mees läheb ja ehitab linna. Väga hea on. Nii peabki. Mulle on see  mu enda vabadus küll alles viimasel ajal lõplikult kohale jõudnud ja rahulolu oma üksiolu ja vabadusega. Ehkki vahel on tunne et võimete poolest tahaks veel kuhugile ametkonda elus sisse hüpata. Nii ta võibki olla et me ise ei saagi esiti aru mis meist saanud on ja tahame ikka end näha ja mõtestada mingi teise ja suurema koosluse sees.

Aga siis veel andestusest ja teise põse keeramisest. Eks see andestus on siuke teema küll et võta või jäta. Iseenesest selline lausandestuse nõudmine ja kohaldamine tähendab sageli kinnimätsimist ja kurjusele õiguse andmist. Tähendab sisuliselt hoolimatuse nõudmist. Hoolimatust suhtes õigusesse. Miks me seda kuriteoohvritelt ei nõua? Et andke aga andeks ja las kõik läheb edasi samuti nagu läheb. Ja kui ei ole kuritegu siis võib olla ja tavaliselt ongi ju selle analoog ainult et raskusaste jääb kuriteo kategooriast väljaspoole. Muud vahet ei pruugi olla ega olegi. Andestus töötab vaid jõupositsioonilt või siis pariteedi ehk vastavuse positsioonilt, sellelt positsioonilt et sul on võimalus vastata samaga aga sa jätad selle tegemata. Ja siiski on parem kui sellega kaasas käib lugu ja jutt miks sa ei tasunud kätte kui sul selleks võimalus oli. Sest seda ikka kiputakse tõlgendama kui pelka nõrkust ja siis ja sellisena on see samuti teise poole jätkuv kurjale mahitamine.

No justice no peace! See on õige loosung. Andestuse eesmärgiks on aga kurjuse taastootmise katkestmine et viha juur ei kasvaks üles ja progresseeruks ja et inimesed ei saaks haaratud lõpututesse vägivalla nõiaringidesse. Sama eesmärk nagu ka teo puhul, teisisõnu jutus mis räägib teise põse keeramisest siis kui sind lüüakse.  Moraal on samuti seesama et vaata et vägivalla nõiaring saaks sinu koha pealt katkestatud. See on olulisim ja seda tuleb teha. Muud küsimused nagu mu eelnevas arutluses et kuidas su andestus kommunikeerub on selle suhtes siiski teisase olulisusega.

Vägivalla nõiaringid on ennast taastootvad ja kui ühel rahval on kuni neljanda põlveni auvõlg ja kohustus kätte maksta siis ei aita tõesti ju muu kui kõikide mahatapp. Sest lapsed kasvavad selle programmi järgi et nad tulevad ja maksavad kätte. Kui keegi järgi jääb siis ta tuleb ja maksab kätte ja ta elu on juba sündideski sellest ära mõtestatud. Meleki seaduse järgi. Suured kättemaksuringid ei räägi andestusest ja sellele pole kohta sest sa oled süüdi juba selles et sa oma esivanemate järglane oled. See on pärispatt teise jaoks et sa olemas oled ja kas pole seal mingeid allhoovusi tõesti ka teoloogilises mõttes, et Jumala ees ja silmis oleme me veritasu väärt. Aga kellelt? Kes peaks tasuma? Ma ei usu siiski et Jumal niimoodi mõtleb.

Ometi pole me süüdi Jumala ees mitte Karmavõla mõttes kus see tuleb meie endi esivanematelt ja nende elukvaliteedilt, ei kristluses on vist ikka eesõigus sündida individuaalselt neutraalsena vähemasti teopatu mõttes aga siiski süüdi olles pärispatu mõttes. Pärispatt aga ei pruugigi olla midagi muud kui üldisem kategooria lihtsalt, ehk see et me bioloogilis/kultuuriliste olestena oleme paratamatult haaratud rivaliteetidesse. Ja seega on meie (alg/ürgsüü jumala eest just nimelt selles et me teisest inimesest ja inimeste kogukonnast mõtleme kättemaksu ja tasumise keeles. Et me ei oska teisiti.

Mingit dna tasandi rikutust ma küll ei usu aga inimeseksolemise paratamatut seotust rivaliteediga usun ma küll. Ja arvan et see ongi pärispatt, mis muud. Ja saatan on selle metafoorne kehastus. Mida muud ta olla saab. Ta avatleb sind õiguse nimel kätte maksma ikka ja alati. Ta on animaalne ja kuri või ta animaalsus tähendabki ta kurjust st seda et ta eirab kultuurilisi tõkestusi mis rivaliteedil on nii seaduste kui ka rituaali näol. Minu jaoks ei ole siin vahet religioonil ja mittereligioonil. On legaalne külg, olgu siis religioosne või mitte. Kui lähemal algohvrile siis religioossem kui kaugem siis seda enam sekulaarne. Sündinud on see ikka kusagil ürgajas ja ürgsündmuse ümber ja viitab sellisena tagasi sellelesamale ürgsündmusele. Ehkki mingit algsündmust näiteks dekaloogi juures nagu enam ei näegi. Dekaloog on üldistus kõigest mis ohjab rivaliteeti. Ja see ongi see legaalne külg mille eesmärgiks on ohjata vägivalda ühiskonnas, samal ajal kui teiseks küljeks on rituaal mis kordab just kunagist algtapmist. Kordab hoiatuse ja tabuna seda taas läbi mängides. Näiteks või Aadama pagendamist või siis ehk Kaini oma. Terve vana testament on üks suur pagendamise või pagenduse raamat. 

Tänases ühiskonnas on legaalne külg seaduste näol väga arenenud. Rituaalne ohvrikordus on aga marginaalne ja taandunud subkultuuri sügavikku. Katoliikluses. Veelgi enam, protestantism seda eriti nagu ei vajagi vaid interpreteerib samuti vaid legaalset külge oma käsu/armu võtmes. Ohvriasi on protestantlikes rahvuskirikutes üle läinud ja üle antud osalt vähemalt rahvuslikele märtritele või siis on vähemasti nondega selline sümbioos sõlmitud et seistakse üksteise asja eest ja võimendatakse üksteist ja teise ohvreid vastastikku. Et rahvuslikud ohvrid kordavad piibliloo ohvreid ja mängivad nende osi. Protestantismis pole see enam jälgitav küll aga Vene ajaloos.

Venemaa mängib ka rahvusena siiani Püha Venemaa kontseptiga ja sellega et nemad on messiaanlik lunastajarahvas. 

Aga ta saatis oma Poja ja siin läheb asi huvitavaks, miks ta tema siis saatis, kas veritasu tasuma meie eest või siis pigem näitama meile millised me oleme, veritasu ihalevad ja just selles võtmes mõtlevad. Lemeki seadusest mis ei piira kättemaksu, edasi on progressiivsem silm/silma, hammas/hamba seadus mis piirab kättemaksu. Veritasust edasi on seadused kahevõitluste ja duellide kohta mis pole samuti muud kui vägivalla piirajad ja taandajad ritualiseeritud võitluseks, kuni tänase võistluseni välja. Täna on võitlusest saanud võistlus. Ja vere ja elu asemel võideldakse üksteisega läbi sekundite ja sentimeetrite ja karjääriredeli kohtade või kasumimarginaalide.

Advertisements

0 Responses to “”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: