intiimselt

Ega mina tea mis inimene ta selline on. Lihtsalt inimene, soe ja hingab, võtab ruumi ja heidab varju. Kõnnib käib ja ujub kui tarvis. Supleb vähemasti. Eritab sõnu, teeb liigutusi, vahel üsna korrapäraseid ja rütmilisi muuseas. Siis kui võimleb näiteks. Vahel on inimest vaja. Vahel on temal ka inimest vaja. Vahel on ta mulle nagu ligimene. Siis kui ligi on. On ajas enne Samaariamehe lugu. On normatiivne inimene, rahvuskaaslane, võitja ja kaasomanik, vahel aga luuser nagu ma ise. Mul on teda vahel vaja. Tal on vahel mind vaja. Meil on vahel üksteist vaja. Ma tahan talle sina ja meie öelda. Kui me riidu läheme siis ütlen ma talle aga tema ja teie. Või nemad koguni kui me nii võõraks jääme.

Kui inimest on vaja et rääkida siis on teda vaja küll. Kui inimest ei ole annad või jalajäljele suud kui näed, nagu Eestis peale katku vahel. Liivimaal, Vanal Liivimaal, Eestimaad siis ju veel polnudki.

Vahel on inimest vaja ka selleks et sooja saaks, vahel selleks et ta autoukses olevast lukuaugust sisse hingaks nii et lukk ära sulaks ja ma auto saaksin lahti keerata. See on väga kahe otsaga asi sest eks ta sulata seda lukku sellesama niiskusega mis ta suust tuleb ja seesama niiskus kohe ka uuesti ära külmub nii et mul on teda jätkuvalt vaja. Ma saaksin seda ju ise ka teha jah ma saaksin ka lukusula osta aga meil on need rollid kord juba niimoodi ära jagatud ja las ta siis niimoodi on. Et tema puhub ja mina teen teisi asju. Ma ei hakka seda siin täpsemalt lahti seletama. Sry. Temale meeldib väga kui ma talle selja peale näpuga joonistan ja ta siis ära arvab mida ma joonistasin. Ja põlveõndlast kõdistamine meeldib ka.

Ja nii me ühine aeg  möödubki et tema puhub ja mina joonistan. Mis iganes – üksi pole hea olla ja see et sa üksi ei ole ongi vist viimaks armastus. Kas ta nüüd seda on aga midagi on ikka. Ja vahel annaks lausa pool kuningriiki puudutuse eest. Kuna kuningriiki mul pole, annaks pool taevariiki ühe maise puudutuse eest. Või pool maist riiki (mida mul pole) ühe taevase puudutuse eest. Me vajame teineteist. See on kindlam asi kui taevane puudutus. See maapealne asi. Siis kui me sünnime vajame teiste abi ja siis kui elame, vajame teiste abi ja siis ka kui sureme. See ongi abielu ja eluabi. Vahel on see kiirabi ja vahel aegabi. Abiaeg. Hädaabi on siis kui hädasti hädas oled.  Vajame abi selleks et sündida, elada ja surra. Ei saa tavaliselt üksi hakkama ei sünni, sigitamise ega suremisega. Assisteerimist vajame me. Assisteeritud sünd, assisteeritud elu ja assisteeritud surm. Enam assisteerimist vajame me kui atesteerimist. Mõni ei saa ennast tapetudki muidu kui assistendi abiga.

Minu keha elab oma elu – ta jääb muuseas väga kergesti sõltuvustesse ja harjumustesse kinni ja kui talle voli anda siis ei saa ta mitte kunagi päris õigel ajal pidama. Tal on juba mõned sõltuvused, näiteks või hingamine. Mitte mingi asjaga ei saa teda sellest vabaks, muudkui hingab ja hingab. Vahel hingeldab. Vähe sellest et ta ise selline on, ta tahab ka mind ennast enda järgi keerata. Võtame või näiteks söömise. Söön ja söön aga söödud ei saa. Ja viimaks kui ma tal valitseda iseennast lasen siis jookseb ta kinni, üsna ruttu muuseas jookseb. Ta ei taha ise ka seda mida ta teeb. Sest teeb liiast. Ei saa pidama ja siis viskab kurvist välja. Sööb nii et ninast tuleb välja nagu Iisraelil kõrbes vutte. Talle meeldib ikka täidumiseni ja küllastumiseni minna. Mina aga arvan et distsipliini pärast peab vahel pooleli jätma. Mu ihul meeldib mulle ikka seda Rooma 7 peatükki ette lugeda ja uhkusega osundada et vaata näe Piiblis on ka minust kirjutatud. Ja ta teeb seal täpselt vahet et kord on liha ja siis ihu. Ihu on see osa kehast, toome siinkohal veel kolmandagi tegelase loosse, nimelt keha. Ihu on see osa kehast mis minuga koostööd teeb aga liha on see mida saabki vaid sundida sest ta kisub ikka metsa poole ära. Isegi Paulus tahtis küll aga ikka ei saanud selle va lihaga hakkama ja sestap ta kirjutaski et ristile tuleb ta anda ja ristimishauda ära. Ei jaksanud temagi oma lihale oma tahet peale suruda, vaid ikka suutis pigemini liha talle oma väikest destruktiivset ja mugavust ihalevat maailma- ja eluvaadet peale suruda. Sestap ongi lihtne – liha ristile ja ihuga teeme lepingu. Et keha esindaks pigemini ihu kui liha. Et teeme liha elu raskeks aga hädavajaliku tagame siiski. Vaat selline ihu on mul ja mina pean tema eest nagu väikese lapse eest vastutama ja teda hoidma ja kaitsma ja kasima. Tal on palju viitsüütega pomme sees ja minu asi on neid kahjutustada. Seni kuni vea sisse teen. Siis on kööga.

Sest ma sõltun temast. Ma ei tunne seda maailma ju muidu kui läbi selle ihu mis mulle on antud. Meie läbisaam pole kerge olnud. Pole kiita n.ö. Alguses ta ainult dikteeris, siis sain ma ennast kuigivõrd kehtestatud ja nüüd mida edasi seda enam ta dikteerib jälle, õiguspoolest küll tõmbab vaikselt alt, siis kui ma tema peale üleliia lootma jääb. Ütleb et ei taha ega jaksa ega viitsi lihtsalt ja ongi kõik. Siuke lugu. Sedapidi dikteerib.

Sekulaarsel ajastul on iga ekstaas halvakspandav salaseltslus. Sest liiast kuuluvust pakub. Need ülikondades mehed selle pildi peal mis Sektidünaamika kirje juures on, oh tahaks ma ka kenas ülikonnas tantsu vihtuda ennastunustavalt, ekstaasis.

Advertisements

4 Responses to “intiimselt”


  1. 1 Rein 20.12.2010, 17:03

    Meie alateadlikul mõtlemisel on meiega vaid positiivsed kavatsused, ta tahab meid ausalt kaitsta ja kaitsebki, mis ka ei juhtuks. Nii on meie alateadlikul meelel tõend, et kaitsesüsteem töötab, sest me oleme veel elus. Kõik on korras, ainult üks küsimus: kas pole mõnda paremat viisi meie kaitsmiseks?
    Kõike oma ümber tajume viie meelega. Et mitte kannatada stressi, valu jne. on lihtsam lahendus sulgeda kõik viis meelt. Vähem drastiline lahendus oleks piirata mustvalgeid pilte ja häiritud heli. Osa inimesi elabki ainult oma peas ega taju väljaspoolt midagi, mis on tõhus abi valu vältimiseks. Selle strateegia puudus on, et nad on jätnud end ilma tervest õppimiskanalist ja et neil pole kohta rõõmule. Mis oleks kõige efektiivsem kaitsesüsteem? Kas lasta see alateadvusel ise välja töötada, usaldades teda, sest tema teab, mis teie südamele kõige parem on. Te võite talle lihtsalt selgitada, mida te soovite, ja lubada tal teha kõike omal ajal ja omal viisil.
    Meie alateadlik meel teeb kõike, mis me soovime.
    NÄITEID.
    Poodi minnes ei tee ma kunagi ostunimekirja. Üldiselt ma tean, mis ostma pean. Kord pidin aga ostma pabertaskurätikuid, mida ma tavaliselt ei osta. Palusin oma alateadlikku meelt meenutada mulle neid kui poodi lähen. Kolades mööda selverit, hakkas mul nina vett äkitselt jooksma. See meenutas muidugi mulle mu tagasihoidlikku ostu. Mu alateadvus teab, kui kurjaks saab mu mees, kui unustan midagi ostmata, seepärast aitab ta mul elu korraldada.
    Usklikud peavad tihtipeale alateadvusliku meele seda imelist omadust imeliseks Jumala juhtimisteks.

  2. 2 andrus 20.12.2010, 22:21

    Vaat kus jutt jah. Mis Rein ise oled?

  3. 3 Rein 21.12.2010, 8:50

    Ehhehee. Mitte see Rein ei ole ma, keda sina vist mõtled, kuigi jah, selle Reinuga olen ma ka kohtunud nii Olevistes kui ka Vikipalu noorte laagris, kui Rein veel kõikjale väga oodatud oli ja kus nad koos kadunud Veeman Antsuga ennastunustavalt ööd läbi ärkamise pärast palvetasid. Kõik need tegelased, kes sinu lugudest on läbi käinud, on mullegi tuntud 80 aastatest, kui minagi siis selle suure kiriku liige olin. Sellepärast on huvitav nendega uuesti kohtuda sinu lugudes ja hoopis uue nurga alt.
    Minu usutunnistus, kui see sind ka huvitab, võiks olla selline: ristiusustatud pagan perekondlikel põhjustel. Vaatamata sellele tuleb ikka hardustunne peale, kui vahetevahel sinna kiriku satun, sest need tüütud tunnid, mis ma pidin pikki jutlusi kuulates välja kannatama, kaovad kohe meelest, kui tõstan pilgu üles kõrgete võlvide poole, kus siiamaani peaks hõljuma veel Tärgi ja Olviku targad, tähtsad ja suursugused mõtted, sest need mehed ja neid ümbritsev salapära sellest kirikust vähemalt minu silmis ühe tõelise jumala templi tegid. Selline oli siis sel ajal ka minu ettekujutus Jumalast- tähtis, suurusugune, mõistatuslik ja aukartust äratav vaimolend.

  4. 4 andrus 21.12.2010, 9:15

    Jah mul on samad tunded kui sinna Olevistese satun ja see tubli humanitaartöö selle proua Vändrega eesotsas silub mu silmis ka suurema osa kortse koguduse palgelt.

    Reinusid on aga ilmatu hulk ja ega ma teadnudki keda mõelda. Aga ole siis peale üks veel.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: