Maailmast ja jumalariigist

Jumalariik on maailmas ja küllap ka maailm Jumalariigis.Teine variant on kahtlasem. Maailm esineb Pühakirjas vähemalt kaheksas mõttes. Tavaliselt räägitakse sellest kui väärtustesüsteemist. Teisissõnu rivaliteedist selles osas mida ihaleda. Nii materjali kui metafüüsika poolest. Igast väärtusi –  vaimseid ja materiaalseid. Maailmas on silmahimu, lihahimu ja elukõrkus ja see on lausa imestamisväärne kuipalju erinevaid kokteile neist kolmest saab. Kui keerulisi ja rafineerituid.

Kui seal Taevariigis aga maailma ei ole mis seal siis on. Ma ei tea. Taevariigi mudeliks maa peal oli Jeesus oma jüngritega. Erinevate jüngrite ringidega. 3, 12, 80 ja 400. Naised ka on seal sees. Seda milline võiks olla taevariigi sisene dünaamika ei suuda ju ei apokalüptikud ega ka fantasöörid välja mõelda. Seda ja sellist maailma kus armastus elaks. Nii hullu fantastikat ei ole olemaski. Ka ilmutuse raamat ei maali me silme ette sellist maailma, vaid kukub pigemini tagasi revanshismi ja kättemaksu ja langeb ära UT üldtoonist.

Rivaliteedi asemel peaks taevariigis olema armastus. Kas me kujutame sellist maailma ette? Ei oska ega suuda, ma arvan. Kui siis vaid ehk mingi õnneliku peremudeli abil kui meil sellist on. Ja selline mudel aitab meid ilmselt tõesti ette kujutada ka seda mis oli ja toimus Jeesuse ja tema jüngrite vahel, nii nais kui meesjüngrite. See on vist üsna ainuke võimalus, muid maiseid paralleele pole võimalik tõmmata, arvan ma. Ja tänu sellele mudelile õnnestub meil ehk ette kujutada suhtekooslust kus me mimeetiliselt ei järgi mitte üksteist ega omi suuri mimeetilisi eeskujusid selles osas mida järgida ja jäljendada vaid aint Kristust. Seda kuidas tema taevariiki ihaleb ja kehastab ja kõike muud mida see kaasa toob ka inimsuhtes ja muudes kaasustes. Ja meil on ette antud vaid väga jämedad jooned. Kui on kaasusele tuginev küsimus et kuidas peaks ma ometi nüüd selles olukorras käituma siis ei lahenda Jeesus meile seda kasuistiliselt vaid viitab pigem tagasi jämedale alusreeglile ehk sellele et otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust. Ja siis pead sa ise nö. rehkenduse ära tegema algreegli alusel ja kui see aitab siis aitab ja kui ei aita siis ei aitagi miski ega keski. Kirik on siinkohal inimesele appi tormanud ja loonud omaenda lademe mis on üles ehitatud jämedale alusreeglile ja kipub ikka aitama kui on tegemist konkreetse kaasusega, näiteks kui vend ei taha oma pärandit sinuga jagada. See pole aga see minu meelest. See pole õige. Minu meelest oleme me jämeda alusreegliga tükkis üsna üksi jäetud ja peame ise n.ö.rehkenduse ära tegema. Nii hästi või halvasti kui see meil ka välja tuleb või siis ei tule. 

Uus maailm on teoorias ettekujuteldamatu aga ehk ometi võimalik ehk küll seda on raske maiste maatriksite alusel ette kujutada. Vaid Jeesuse isik ja tema jämedad alusreeglid. Ja sina, täiskasvanud ja vastutav. Kusjuures seegi isik apokastaatiliselt tühjendab ennast iseoma olust ehk sellest teoloogilisest sisust mida teda on kandma panud – selleks et tema pardoksaalset ja uut maailma tagasi ei tõlgitaks maise rivaliteedi keelde. Ja kirik on selle tagasitõlkega üsna hästi hakkama saanud. Hästi on jutumärkides muuseas. Ja hakanud lapsehoidjaks ja tuutoriks meile. 

Ka armastuses ja armastavas solidaarsusgrupis on ju omad astmed ja ligidused ja autoriteedid ja enesemääratlus selle suhtes kes on autoriteet. Oli dokfilm juudi mehest kel oli 8 naist. Ja nende koosolekud olid tulvil igast selitamist ja klattimist ja pisaraid aga ometi arvasid nad et nii on parem kui nii et mehel oleks näiteks 1 naine ja ülejäänud 7 oleksid üksikud. Kõik arvasid nii. Rääkisid nad inglise keeles ja tegemist ei olnud kindlasti mingi Aafrika tüüpi polgügaamiaga kus naisel on üsnagi instrumentaalne väärtus. Ei see oli nende naiste oma valik. Need olid Lääne naised kes väga kiivalt isegi sellises suhtes omaenda väikese maailma ja huvide eest seisid. Ja see võttis iga päev hulka rääkimist ja pisaraid aga tundus et asi siiski toimis. Selline mulje jäi vähemalt. Aga nad ilmselt ikkagi said sellest suhtest enam kui nad üksi oma väärtusega elades oleksid saanud nii nagu ehk kellegi meelest õige ja moraalne oleks olnud. Kummaline tunne oli vaadates, selline tunne et mis seal siis ikka kui nad nii tahavad. Kui pole mitte isa neid sellisesse suhtesse toppinud vaid kui nad täiesti ise tõesti seda tahtnud on. Igast ligisuhtes läheb üha enam ja enam energiat suhete klattimisele, seda enam mida lähedasemad suhted on ja ilmselt nõuab see omajagu julgust et sellissse suhtesse ronida. Mees aga oli jumalalt sellise ilmutuse saanud ja siis naistele sellest rääkinud ja siis olid nad mõne aja pärast kokku leppinud ja asja ära teinud. Siis kui ka naised olid üsna iseseisvalt sarnase selguse saanud ja kaalunud plusse ja miinuseid üksi elamise ja polügaamse suhte vahel. Eetiline küsimus  sealjuures minu jaoks on see et kas üksi oma väärtust peeglist vaadates oleks neil parem olnud. Nad ise arvavad et ei oleks ilmselt, eriti just naised ma arvan. Ja mis seal siis ikka. Arvata et antud mehe pärast käib selles koos(abi)elus kõva rivaliteet. Aga kuhugimaani saavad nad kindlasti hakkama või on vähemasti saanud hakkama. Mis seal siis ikka. 27 last oli neil.

Aeg on meil säärane et su väärtus nii üles tuunitakse et sellega pole enam muud peale hakata kui seda poleerida ja imetleda ja imetleda lasta. Kui keegi tahab. Suhted on aga ohtlikud asjad ja kui ikka valged sokid avastatakse mingil hetkel su jalast siis võib inimene tunda et teda on kuritarvitatud. Sest et talle valged sokid ei meeldi lihtsalt. Ja internett pakub igast inimeste pilte, ka liikuvaid ja liigutavaid ja mõni elab nagu Bukowski jutus mannekeeniga kelle ta poe vaateaknalt on sisse vehkinud. On lihtne asendada inimest ja elavat suhet temaga mingi muu inimlaadse asjaga.  Mis ma öelda tahan on see et igast inimsuhted on väga riski business tänapäeval ja nõuavad teatud mõttes tundmatus kohas vettehüppamist. Süüdi võid ka jääda ja kinnimajja sattuda. Inimlaadsetega on turvalisem. Aga inimesega on siiski pärast parem tunne et oled riskinud siiski.  

Inimsuhted nõuavad julgust ja hakkamist aga ilma suhtes olemise ja suhtes elamiseta ei suuda me vast niigi palju taevariiki ette kujutada nagu muidu. Maailma me ümber julgustaks meid pigem tükkis oma väärtuse ja väärtustega üksi olema ja elama. Muud miskid.

Eetiline dilemma on mul hetkel selline keeruline ja raske et mida teha kui sa tunned et tead liiga palju. Mida selle teadmisega teha. Kas sõdida selle eest et püha organ säilitaks oma näo või selle eest et püha organ puhtamaks ja pühamaks saaks. Ma ei tea. Ma seni aga palvetan kuni ma ei tea ja ehk aitab see iseoma motiives selgusele jõuda. Ehk tuleks palvetada tõesti ja teha mõned kelditunni palved. Või tunnikeldi omad. Palve on sünkroniseerimine minu jaoks, enese ühele lainele viimine oma kontrapunktiga. Ja selles on paleust ja lummust aga ega ma eriline palveinimene ole. Ehk küll ma ajuti tunnen seda müstilist kutset endas mida Jeesus kunagi maa peal kehastas kui ta seisatas ja ütles. Järgi mind.

Advertisements

0 Responses to “Maailmast ja jumalariigist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: