Pitcairni ajalugu

Usuvahetus: 1887

Ilma tugeva juhita tundus et sotsiaalne allakäik jätkub. Simon Young, ehkki armastatud ja lugupeetud oli liiga tolerantne ja alandlik et oma tahet peale surudas. Algusest peale olid saarlased Inglise kiriku andunud liikmed. Peale piibli ei loetud reeglina midagi. 1876 saadeti saartele 7 päeva adventistide materjale. Kümme aatsta hiljem tuli misjonär  USA-st ja tal lubati ühisel hääletamisel jääda ja teha misjonitööd.

Selle tagajärg on kirja pandud in Mary McCoy’s päevikus Märtsis 1887: “Inglise Kiriku vormid ja palved pandi nüüd kõrvale ning teenistusi hakati pidama laupäeviti. Nii muutus laupäev jälle hingamispäevaks, nagu see oli saarel olnud kuni aastani 1814 kui avastati et Christian oli unustanud et saart otsides olid nad kuupäevajoone ületanud.”

Pöördumist tervitati USA-s suure entusiasmiga sealsete seitsmenda päeva adventistide poolt ning kohemaid hakati raha koguma misjonilaeva Pitcairnile saatmiseks. Laev jõudis kohale 1890. Kõik saarlased ristiti, kõik saare sead tapeti et vältida kiusatusi süüa sealiha. Kõik saarlased olid juba täiskarsked, enamikest neist said ka taimtoitlased ehk küll mõned jätkasid ka maiustamist kitselihaga. Mõned jäid ka suitsetama. 

Parlamentaarne valitsemine: 1893

Simon Young müttas koolis ja õpetas ajalugu, toiduvalmistamist jt aineid. Ta alustas ka ajalehe väljaandmist. Avati lasteaed ja esimene avalik park. Saareelanikud vabanesid oma sotsiaalsest inertsusest ning palusid kapten Rooke-l laevalt Champion ümberorganiseerida nende valitsussüsteem. Loodi seitsmeliikmeline parlament ja seda esimest korda saare ajaloos. Lahutati seadusandlik ja täidesaatev võim. Vaadati üle seadused ning viidi sisse karistused abielurikkumise, naisepeksu, julmuse ja paljaste naiste salaja vaatamise eest. Loodi ka seadused ja kohustus teha ühistööd.

James McCoy: 1845-1924

Järgnes uus sotsiaalse allakäigu periood. Valitses seadusetus, ühtsuse ja eesmärgi puudus ja 1897 pandi toime mõrv.

1870, valiti MacCoy 25-lt Magistraadiks ja seejärel veel 22-l korral. Ühtekokku oli ta selles ametis 37 a.

1904, R.T.Simons, Briti konsul Tahiitil külastas saart ja leidis et nende parlamentaarne süsteem on liialt kohmakas. Ta taastas peamagistraadi ja ta kahe konsuli süsteemi, kellest kumbki pidi tegelema vastavalt sisemiste ja väliste (merega) seotud küsimustega. Kõik ametid olid valitavad ja lisaks seati sisse ka raamatupidaja/laekuri ametikoht. Lõppesid ka ilma maksudeta elamise ajad. Loodi tulirelva maks mis jäi ainsaks kuni aastani 1968 kui seati sisse ka mootorsõiduki maks.

Selline elukorraldus kestis kuni 1940kui seadusi taas muudeti. 

Isolatsiooni lõpp

20-ndal sajandil muutusid laevade külastused esiti harvemaks. Olukord muutus  1914, seoses Panama kanali avamisega. Pitcairn oli nüüd otse laevateel Uus-Meremaale ja seda kutsuti pooletee kaljuks. Saart hakati külastama kord nädalas.

Üha enam inimesi kas lahkus saarelt või käis ajuti ära. Majandus ja elujärg käisid aga alla seni kuni saarel hakati välja andma oma postmarke aastal 1940.

Advertisements

0 Responses to “Pitcairni ajalugu”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: