Ajalugu jätkub

Tegemist on maailma kõige eraldiasuvama territooriumiga poolel teel Uus-Meremaa ja Ameerika vahel. 

Tegemist on vulkaanilise saarega pindalaga 9,6 km2. (Ruhnu näiteks 11,9 km2). Suurimaks pikkuseks on 4 km. Lähim polüneesia asustus on 490 km. kugusel kirdes. 

Saart märgati esmakordselt major Pitcairni poolt: juulis 1767

Bounty sõitis peale mässu tagasi Tahiitile, ja siis Tubuai-le kuid sealsed pärismaalased olid nende suhtes vaenulikud.

15 January 1790 jõuti Pitcairnile sest ka Christian oli Carteri raportit lugenud. Kunagised asukad olid saarele istutanud kookospähkleid ja leivavilja. Christianil olid kaasas sead, kanad, kitsed, jamss ja maguskartul.

Asunikud tegid kõik et saare asutus välja ei paistaks. Fletcher Christian, nende juht Cumberlandi koroner-i poeg. Ta oli käinud koolis koos poeet William Wordsworth, oli haritud, siiras ja pehme loomuga.

Tema järglaseks juhina peeti Edward Youngi, kelle järgnes “hoolimatu Jack” Adams, kellest sai saare patriarh. Ta oli  Cockney orb. Ülejäänutest öeldakse et nad ei olnud paremad ega halvemad kui teised toonased meremehed. 

Esialgsed onnid olid lehtedest katustega.

Peale suurt tapatöö järgnesid 4-5 aastat suhtelist rahu, mida katkestasid vaid naiste mässud ning nende katse saarelt lahkuda. Nagu Young oma päevikus kirjutab hoidis neid tegevuses: “majade ehitamine, aedade rajamine kaitseks sigade eest, maaharimine ja lindude ja sigade püüdmine ning jamssikasvatus. Selle rahuperioodi mille lõpuks ka naised meestega viimaks ära leppisid lõpetas McKoy avastus kes oli kunagi nooruses alkoholitehases töötanud.  Ta avastas et ti taime juurtest (Cordyline terminalis) saab ajada kanget alkoholi. Juba 1799, oli Quintal tapetud Youngi and Adamsi poolt ja McCoy ise hukkunud (uppunud) 1800 suri Young. Seega jäi kümne aastaga peale randumist meestest järgi vaid John Adams.

Temaga koos olid 10 naist ja 23 last. 

Majad olid lähestikku ja ümbritsetud aiaga et hoida sigu ja kanu väljaspool.  Majad olid puust, mõned neist koguni kahekorruselised. Polüneesiat meenutas vaid majade õlgkatus. Naised olid kaasa toonud nõud Tahiitilt. Toitu küpsetati kiviahjudes.

Toituti jamssist, tarost, banaanidest, kookospähklitest ja sigadest, lindudest ja kitsedest. Toituti kaks korda päevas lõuna ajal ja õhtul. Esimsed riided tehti Bounty purjedest, hiljem aga kohalikust fiibertaimest ehk tapa-st.

John Adams
John Adams ei olnud just õpetlane. Ta luges raskustega ja kirjutas vaevaliselt.  Ta pidas pühapäeviti teenistusi Inglise Kiriku Book of Common Prayeri järgi ja ütles iga kord tänupalve söögi eest.

1808 avastati väike koloonia kapten Mayhew Folger-i poolt. Ta oli Ameerikalne ning ta raport äratas vähe huvi Inglismaal mis oli parasjagu keset sõjapidamist Napoleoniga. 

Kuue aasta pärast tulid Briti laevad  Briton and Tagu, täpsemalt 17-l Septembril 1814. Nad ei olnud kuulnudki Ameeriklaste raportist. Neile jättis elu saarel sügava mulje ja nad arvasid et Adamsi kohtu ette viimine oleks ebahummaanne tegu. 

25 aastat isolatsiooni oli lõppenud ja saarele toodi apelsinid.

John Adamsi ise palus Briti valitsusel saata endale järglane aga see palve jäeti tähelepanuta. Nii saidki juhtideks sissesõitnud. 

John Buffett, Bristolist koos John Evansiga maabusid 1823. Mõlemad abiellusid saarepiigadega ja lõid pered. Buffet pidas teenistusi ja õpetas lapsi. 

Rahvastik kasvas 66-ni ning Adams, nägi kuidas saare puiduvarud hakkavad vähenema ning vett napib ja arvas et saarerahvas tuleks evakueerida Austraaliasse.

1828, tuli järjekordne manukas George Nobbs, väidetavalt kellegi markiisi poeg kes oli teeninud nii Briti kui Tsiili laevastikus. Ta oli tugeva iseloomuga ning tal õnnestus Buffett liidrikohalt lahti kangutada. Siis  5 Märtsil 1829, John Adams, suri jättes maha kogukonna mida lisaks mõrvadele olid kujundanud loendamatud viktoriaanlikus stiilis jutlused. Teda leinati kui saare isa. 

Ebaõnnestunud emmigratsioon Tahiitile: märts 1831

Adamsi ideesse emmigreeruda suhtuti positiivselt Londonis ning otsustati viia saarlased Tahiitile. 

Neile tehti tore vastuvõtt aga nad ei tundnud endid seal siiski koduselt. Ühest küljest olid nad liigselt europiseerunud ja teisalt olid nad moraalselt rangemad eriti seksuaalküsimustes kui tahiitilased. Tagasipöördumine muutus aktuaalseks kui nakkushaigused millede suhtes neil puudus immuunsus hakkasid neid tapma. Esimesena suri Christiani poeg,  Thursday October Christian, kes oli selleks ajaks kogukonna vanimaks liikmeks.

Thursday October Christian
Thursday October Christian
(from an engraving by H.Adlard)

Tema järgi suri noorim Lucy Anne Quintal; ja järgneva kahe kuu jooksul veel kümme inimest. Kõik Tahiitil tundsid neile kaasa. Viimaks võttis kapten William Driver nad vaalapüügilaeva Salem pardale ja viis 65 järelejäänut tagasi Pitcairnile $500 eest. Raha saamiseks müüdi maha viimanegi omand. Kapten Driver asus Papeetest teele 14 Augustil 1831, ja jõudis Pitcairnile 3 Septembril. Saarlasete tänulikkust väljendas südamlik tänukiri:

Diktaatorlus 1832

Väike kogukond oli siiski kaotanud osa oma süütusest ja sellel puudus juht. Nobbs ei olnud saanud aktsepti ja ka kohalikus juhis ei suudetud kokku leppida. See oli anarhia ja joomarluse periood. Oktoobris 1832,sai võimule puritaan  Joshua Hill, kes maabus saarel ning väitis et teda on saatnud Briti valitsus. Ta asendas kohe endaga Nobbsi nii õpetaja kui pastori koha peal ning kuulutas end ‘Commonwealth’ of Pitcairni presidendiks. 

Hill lõpetas alkoholiajamise aga ta karistas üsna meelavaldselt ja karmilt mistahes kergete väärtegude eest. Ta saavutas Nobbs ja teiste “laiskade võõramaalste” väljaajamise aga sellel oli oma hind ja ta autoriteet hakkas alla käima seni kuni 1838 tuli avalikuks et ta väide nagu esindaks ta Briti krooni oli vale ning temagi aeti saarelt minema. 

Pitcairn’i esimene konstitutsioon: 1838

Hill-i diktaatorlus ja sagenenud vaalapüüdjate visiidid tingisid vajaduse seaduse järgi ja nii palusid saarlased kapten  Eliott-l (H.M.S.) Fly kirjutada neile konstitutsioon ja seadused mis oleks juba mujal toimivatest seadustest välja valitud.  Iga aastaselt tuli nüüd valida magistraat (kes pidi olema koha peal sündinud) kelle valisid kõik saarel sündinud inimesed, olgu naised või mehed kes olid vähemalt 18 või siis inimesed kes on saarel elanud vähemalt 5 aastat. Magistraati abistasid nõukogu kaks liiget, kellest üks oli valitud ja juhi enda poolt nimetatud. See oli esimene kord Briti impeeriumis kui naised said valmisõigused. Samuti kehtestati koolikohustus esimest korda Briti impeeriumi ajaloos. 

Uus konsitutsioon kirjutati alla kapten Eliott’i poolt Fly pardal 30. Novemril 1838 ja seda kuupäeva peetakse ametlikult ka Briti impeeriumiga liitumise päevaks. Et nad seega saavad ka Briti kodanikeks vastava aktiga alles 1887 ei omanud neile suuremat olulisust. 

Rahuaeg: 1838-1848

Suurimaks sündmuseks sel ajavahemikul oli 1845 a torm, seni hulleim mis saart tabanud. Õnnetused andsid sageli neile kohanimesid nagu Tommi kukkumise koht jms. 

Rahvaarv ületas 100 piiri; Nobbs oli juhiks ja Buffett õpetas noortele meestele navigatsiooni ja muud olulist.

Saarlased muutusid silmitsi kasvava turismiga osavateks aednikeks ja kaupmeesteks kes tootsid kartulit, yamssi, kookospähkleid, banaane, apelsine, laime ja kanu ning said vastu raha, riideid ja tööriistu. Ja kuna asjadel olid kindlad hinnad peeti saarlasi ausateks. 

Saarlaste arv kasvas 156-ni.  Taas tõusis päevakorda emmigratsioon ja kala oli peale suurt tormi ja maalihet 1845 rannavetest lahkunud.

Advertisements

0 Responses to “Ajalugu jätkub”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: